/nginx/o/2015/11/08/4675287t1haf35.jpg)
1950ndate esimesel poolel nii jäähokis kui jalgpallis ENSV koondise väravasuul seisnud Vello Marcelli Tiido väisas üle pikkade aastate oma kunagist kodulinna Tartut, et toetada 50 euroga rajatavat Sepa jalgpallikeskust.
83-aastane vanahärra sõitis Tartusse, et Sepa jalgpallikeskust toetada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Jah, spetsiaalselt selle pärast sõitsin Tallinnast kohale,» kinnitas 11. novembril oma 83. sünnipäeva tähistav Tiido pärast Tammeka ja Narva Transi vahelist liigakohtumist. «Nägin televiisorist, et selline kampaania käib, otsustasin ka õla alla panna. Naisele ma muidugi ei ütle, palju annan,» muheles vitaalne vanahärra ja lisas, et viimati käis ta Tartus 90ndate keskel.
Narvas sündinud, aga 1937.a koos perega Tartusse kolinud Tiido lahkus Tallinnasse Saksa okupatsiooni lõppedes. Noormees tegeles aktiivselt jäähoki ja jalgpalliga, kusjuures mõlemal alal oli ta väravavaht. «Öeldakse ju, et kui mängida ei oska, lähed väravasse,» viskas Tiido nalja.
1950.a krooniti Tiido Tallinna Spartaki rivistuses Eesti meistriks, seejärel siirdus ta õppima Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda ning asus esindama kohalikku Dünamot, kellega mängiti NSVL meistrivõistluste B-grupis. «Teenisin kuus 1400 rubla, minu ema, kes töötas Tallinnas juurviljalaos, sai 300 rubla,» meenutas Tiido. «Mind kutsus enda rivistusse ka Minski Dünamo, kuid sellest võimalusest loobusin. »
Tamme staadion on Tiidole tuttav koht, nii meenutas ta värvikalt, kuidas ühes kohtumises löödi tal nina sõna otseses mõttes silma alla kõveraks. «Ega siis peeglit kusagil polnud, ukseklaasi pealt vaatasin, mis seis on,» kirjeldas ta toonaseid olusid.
Vutiveteran meenutas ka, mismoodi omal ajal mängudel käidi. «Tartust Narva sõitsime veoauto kastis. Ükskord jäin seal nii haigeks, et öökisin praktiliselt kogu tee kuni Jõhvini.» Midagi meeldivat ei oodanud ees ka Narvas, kus kohalik publik pildus külalismeeskonda kividega, venekeelne ropp sõim ja ähvardused olid seejuures iseenesestmõistetavad. «Säh sulle rahvaste sõprust,» nentis Tiido mõrult.
Pärast jalgpallurikarjääri lõppu tegutses Tiido Dünamo jalgpallikooli vanemtreenerina – «Kooli katsetele saabus 375 poissi, vastu võtsime 35» – lõpuks jõudis aga otsaga piirivalvesse, kus lõpetas teenistuse 2002.a majori auastmes.
Jalgpalli jälgib Vello Marcelli Tiido tänase päevani, eriti imponeerib talle Inglismaa vutt ja Manchester United, kuid ka Saksamaa hiiu Müncheni Bayerni suunas pole ta kiitusega kitsi. «Seal mõnel mehel on tehnika selline, et pall oleks nagu kaisus,» ülistab Tiido.
Eesti liigajalgpalli jälgib Tiido ka, kuid erilist vaimustust meie mängijad temas esile ei kutsu. Tiido hinnangul jätavad paremat soovida nii pallurite tehnilised kui ka taktikalised oskused. «Individuaalne tehnika on nõrk, söötu saades põrkab pall nagu kiviseinalt,» andis ta karmi hinnangu. «Või mis sööt, siin teinekord antakse kahemeetrine pass kolm meetrit mööda!»
«Sa võid tehnilise poole taktikaga korvata, kuid ka seda mängu vaadates - taktikaliselt tehti nii palju vigu, et võttis kõhu lahti,» jätkas Tiido kriitiliselt. «Kõik jooksevad edasi-tagasi, pall käib sulle-mulle, kaitse ja edurivi vahel on meeletu auk.»
Karmidest sõnadest hoolimata ei olnud jalgpalliveteranil kahju rajatavat Sepa jalgpallikeskust poolesaja euroga toetada. Tiido valis sobivad ruutmeetrid endale nii tuttavas väravavahikastis. «Kui platsi ei tule, panen sinna kartuli maha,» viskas vanahärra raha üle andes villast.