Hüdroloog: janused on kõik jõed ja järved

Emajões Kaarsilla all turritavad kunagise Kivisilla varemed juba vetevoogudest välja. Vaatepilt tasuks meelde jätta, et kellelgi ei tekiks enam kunagi tahtmist Kaarsillalt jõkke hüpata. Foto: Risto Mets

Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna juhataja Tiia Pedusaar (PhD) kirjutab oma arvamusloos, et veevaesed aastad vahelduvad vihmastega. Tänavu oli aga juba kevadine suurvesi pea olematu ning veekogudele võib leevendust oodata üksnes sügisvihmadest.

Äärmuslikud loodusnähtused köidavad alati tähelepanu. Üleujutus või selle vastand põud häirib inimeste igapäevaelu ja toimetusi. Kui jõgi nii-öelda üle ei aja või, vastupidi, pea tilgatumaks ei kuiva, siis kulgeb elu jõekaldal elaval inimesel tavalist rada pidi. Seni, kuni vee rohkus või puudus ei sega, me ei märkagi, et veekogud on olemas.

2015. aasta august oli sademetevaene, kuid eriti vähe oli vihma oktoobris. Just oktoobris peaksid tavaliselt algama sügisesed sajud, kuid sel aastal nii ei läinud. Sademejaamade andmetel oli käesoleva aasta august sademevaesuselt seitsmendal kohal 1961. aastat alates. Oktoobrikuu sadude vähesus lõi aga lausa rekordeid. Tartus oli tänavune oktoober viimase ligi 150 aasta kõige kuivem. Samuti Võrus. Eestis tervikuna moodustas keskmine oktoobri sademete hulk kõigest 15 protsenti normist.

Eestimaa jõgedes moodustas selle aasta oktoobrikuine äravool keskmiselt vaid 20 protsenti pikaajalisest keskmisest. Veidi veerikkam oli oktoober Lõuna-Eesti jõgedes (Suur-Emajõgi ja Võhandu) ja Narva jões, kus äravool oli pool või veidi enam pikaajalisest keskmisest.

Napilt 10 protsenti tavapärasest keskmisest moodustas äravool Saaremaal Lõve jões, Lääne-Eestis Kasari ja Vihterpalu jões ning Purtse jões Ida-Virumaal. Väiksemate jõgede sängid on kohati päris kuivad või vesi on jäänud seisma võrendikesse. Männikjärve rabas on kuus ülevoolu kuivad juuni algusest saati.

Juba ligi kuu aega on Tartus köitnud tähelepanu madal Emajõe veetase. Madalaimaks tasemeks oktoobris jäi 10 cm allpool jaama graafiku nulli. Seega ajalooliselt madalaimast oktoobrikuu veetasemest jäi puudu 23 cm. Madalaim oktoobrikuine veetase mõõdeti 1964. aastal ja see oli 33 cm allpool jaama nulli.

Üheski jões, kus on pikka aega veetaset mõõdetud ehk siis vähemalt 30 aastat või enam, ei jõudnud veetase oma ajalooliselt madalaima oktoobrikuise tasemeni. Ajaloolisele miinimumile kõige lähemale jõudis oktoobris Narva jõgi (Vasknarvas jäi 1 cm puudu 1939. aasta oktoobri madalaimast veetasemest) ja Alajõgi (2 cm jäi puudu ajalooliselt madalaimast 2006. aasta oktoobrikuu veetasemest).

Peipsi järves on veetase alla pikaajalist keskmist juba 2013. aasta septembrikuust. Võrtsjärv täitus veega paremini käesoleva aasta veebruaris ja märtsis, kuid veetase langes alla tavalist keskmist taas aprillis. Mõlemad järved püsivad madalseisus.

Aasta tervikuna võib meie veekogudes kujuneda keskmisest veevaesemaks, sest vaid selle  aasta esimene kvartal oli tavalisest veerikkam. Ülejäänud kvartalid on aga olnud pikaajalisest keskmisest veevaesemad. Kevadine suurvesi, mis oleks aidanud veekogudes veevaru täiendada, oli pea olematu.  Paljudel jõgedel on jäänudki jaanuari keskpaiga talvetulvast põhjustatud veetaseme tõus tänavuseks kõrgeimaks registreeritud veetasemeks.

Veevaru aitab kujundada ka jooksvale aastale eelnev aasta. Mullu oli Eesti jõgede äravool ligikaudu 23 protsenti väiksem pikaajalisest keskmisest ning just eelmise aasta viimane kvartal osutus kõige veevaesemaks – vaid 50 protsenti pikaajalisest keskmisest. Seega, veevaru vähenemisele sel aastal aitas kaasa juba eelmine aasta.

Veevaesemad ja -rikkamad aastad vahelduvad ja graafiliselt väljendatuna näeb see liikumine välja nagu sinusoid. Sekka jääb keskmise veerikkusega aastaid.

Edasine veevaru meie sisevetes sõltub sademetest ja oluline on ka, milliseks kujuneb talv. Tavaliselt loodus kompenseerib oma puudujäägid ise. 2013. aasta oktoobri lõpp oli sarnane käesoleva aasta oktoobri lõpuga, kuid alates novembrist saabus siis kauaoodatud vihm. Kas ka sel aastal läheb nii, kes teab.