Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tartu kardioloog valvab siiratud südamega patsienti

Uue südame saanud naine unistab tavalisest elust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Südamearst Märt Elmet teeb igapäevatööd uuringu­kabinetis, kus ta silmitseb koos kolleegiga patsiendi südant. Monitorilt on näha südame vasak ja parem pärgarter oma harudega ning ka haiguse põhjus ehk see, et parem pärgarter on kinni. | FOTO: Kristjan Teedema

«Südame siirdamine ei ole midagi keerulist – tuleb rindkere avada, vana süda välja lõigata ja uus asemele õmmelda,» ütleb südamearst Märt Elmet pealtnäha kergelt, aga lisab siis tõsinedes: «Keeruline on ettevalmistus ning see aeg, mis tuleb pärast.»

Tartu ülikooli kliinikumi kardioloogiaosakonna juhataja Märt Elmeti telefon ei ole minutikski kuuldekaugusest väljas. Ta on kättesaadav nii ööl kui päeval ning 37-aastane patsient Dea Laugmaa, kes sai poolteist kuud tagasi Helsingis uue südame, võib talle alati helistada. Kas või ainult sellepärast, et täna valutab tal pea.

Eile tundis Dea Laugmaa ennast suurepäraselt. Ta mees oli tööl, teismelised lapsed koolis ning ta ise vaatas televiisorit.

«Ega ma väga palju tegutseda veel jõua,» ütles ta. «Käin väljas jalutamas ning õhtuks teen perele süüa. Igas päevas on natuke trenni ja natuke tubaseid töid.»

Selle peale, et tal on sees võõras süda, ei mõtle Dea Laugmaa sugugi.

«Mulle on räägitud, et see on minu süda, ja nii tulebki mõelda. Juba enne operatsiooni harjutasin end selle mõttega,» ütles ta.

Siiski, iga päev tuleb tal neelata 36 tabletti.

Rutiinsed kontrollid

Doktor Märt Elmet nägi patsient Dea Laugmaad viimati eelmisel neljapäeval, mil nad käisid koos Helsingis kontrollvisiidil.

Siiratud südamega patsiendilt võetakse iga kahe nädala tagant südamest väike koeproov, et teha spetsiifilised histoloogilised uuringud ning näha, kuidas rakkudel läheb. Uuritakse, millised biokeemilised muutused ja autoimmuunsed reaktsioonid on aset leidnud, ning siis otsustatakse, kas ja kuidas ravi korrigeerida.

See oli juba neljas niisugune käik Helsingisse.

Märt Elmet ütles, et kerge äratõukeprobleem algul oli, aga üldiselt on läinud hästi ja patsient on tulnud kõikidest keerulistest situatsioonidest välja.

Arst ei pea seda öeldes silmas mitte ainult neid erakordseid nädalaid, vaid paari viimast aastat, kui sai selgeks, et Dea Laugmaa raskest südamepuudulikkusest väljatulemise ainus tee on südame siirdamine.

Selleks, et ta jõuaks sobiva uue südame ära oodata, tuli ta südame vasaku vatsakese tippu opereerida väike pump, mis aitas vatsakese õõnsusest verd aorti ja sealt edasi vereringesse pumbata. Ta oma süda sellega hakkama enam ei saanud.

Märt Elmet ütles, et niisuguse abiseadmega elamine oli Eestis ainulaadne. Pikki kuid tuli patsiendil harjuda kuulma oma rinnust kostvat väikest mootorimürinat ning hoida oma kehal toitekaablit ja valvata, et see oleks alati ühendatud akuga, mida tuli kotis kaasas kanda.

Kliinikumi kardioloogide vaatevälja sattus Dea Laugmaa juba 15 aastat tagasi. Südamepuudulikkus muudkui süvenes, kuni viis naise üliraskesse seisundisse ja tal tuli lamada neli kuud intensiivravipalatis.

«Ma usun, et Dea on suremise mõttega mitu korda kokku puutunud, aga kõik on alati positiivselt lahenenud,» rääkis arst. Ta selgitas, et südame siirdamise plaanid võivad sageli jääda kas raskete kaasuvate haiguste või patsiendiga koostööprobleemide taha. Dea Laugmaa on olnud ta sõnul aga kuldaväärt patsient, kes on arste alati usaldanud ja kõiki ettekirjutusi täpselt täitnud.

Südame siirdamise operatsiooni puhul ei võeta õnnitlusi vastu mitte siis, kui meeskond operatsioonitoast väljub, vaid alles siis, kui patsient saab koju ning on mitu korda kontrollis käinud.

Märt Elmet viibis ka ise operatsioonil, jälgides Helsingi ülikooli keskhaigla südamekirurgi Pekkä Hämmäineni ja kahe assisteeriva kirurgi tööd.

«Seal oli kohal kümneid inimesi – arstid, õed, tehnilised töötajad, – kes kõik oma ülesandeid hästi teadsid,» kirjeldas Elmet. Operatsiooni eest tasus Eesti haigekassa.

Märt Elmet arvas, et Eestis võiks vajadus niisuguste operatsioonide järele olla kuni viiel korral aastas ning märkis, et praegugi on ootel üks 45-aastane naine. Kui leidub sobiv süda, siis opereeritakse tedagi Soomes.

Süda on tundlik organ ning pärast südame doonorilt eemaldamist peab see uues organismis tööle hakkama hiljemalt nelja tunni möödudes. Dea Laugmaa puhul oli see aeg 152 minutit ehk kaks ja pool tundi ning patsient ja ta uus süda toimetati Eestist Soome lennukiga.

Inimestesse ei investeerita

Eesti-Soome südametransplantatsiooni koostööprojektiga on Märt Elmeti sõnul tegeldud juba tükk aega. Küsimuse peale, millal niisugune protseduur võiks aset leida Soome kolleegide toel hoopis Eestis, vastas Elmet, et see ei jää kindlasti mitte selle taha, et siin ei suudetaks osta uusi kalleid aparaate või ehitada moodsaid haiglamaju.

«See jääb esialgu inimeste taha, sest meil ei investeerita veel piisavalt palju inimestesse,» lausus ta. «Just hea arst ja pühendunud õde on tõeline kapital igale haiglale.»

Dea Laugmaa ütles eile veel, et kui unistustest rääkida, siis tahaks ta elama hakata nagu tavaline inimene. Et ta saaks teha, mis pähe tuleb, ja ei oleks piiranguid, millega ta on 15 aastat elama pidanud.

Kristin Aavakivi kümme aastat elu

Tartus elab Kristin Aavakivi, kelle rinnus on tuksunud siiratud süda varsti kümme aastat. Teda opereeriti Roomas ja seda peamiselt tänu ta sõprade initsiatiivile ja toele.

Kristin Aavakivi tervis ja elu on korras, ta saab käia tööl.

Ta saab näha oma armsa tütre kasvamist ja see on talle kõige olulisem. Roomas käib ta kontrollis kaks korda aastas ja sealsed arstid on temaga samuti väga rahul. Doktor Märt Elmet on ta südamearst Tartus.

«Olen ülimalt rõõmus, et üks tubli eesti naine on saanud kingituseks uue elu ja ta pere on saanud tagasi armastatud ema,» ütles Kristin Aavakivi Dea Laugmaa loo peale. «Tänan kõiki arste, kes investeerisid oma aega ja head tahet sellesse uude koostööprojekti. Et olin ise kümne aasta eest kaotamas kõike, siis olen mõistnud, et elul peab olema mingi sügavam mõte kui lihtsalt kulgemine. Täna saan öelda, et elada, see tähendab armastada. Dea, ole julge ja toeta neid, kel täna lootust pole, sest sinu elu on suur ime!» (TPM)

Tagasi üles