Peeter Tulviste viimases pikas intervjuus: kui sul on tervist, siis tuleb maksimaalselt kasutada seda aega

Peeter Tulviste (28.10.1945–11.03.2017). Foto: Margus Ansu

Tänane teade akadeemik Peeter Tulviste surmast puudutas mind sügavalt. Mul on raske seda tunnet kirjeldada. Pigem meenutan, kui rõõmus ma olin selle üle, et mul õnnestus teda tema 70. sünnipäeva puhul küsitleda.

See leidis aset 2015. aasta oktoobris.

Juba siis räägiti, et Peeter Tulviste ei pruugi tervislikel põhjustel enam intervjuud anda. Helistasin talle südame põksudes, tutvustasin ennast ning küsisin, kas te palun oleksite nõus minuga kohtuma… Et vestleksime ühest ja teisest.

Ta ütles ootamatult ruttu jah. Ütles et pool tundi peab ta minuga vastu küll. See kõlas humoorikalt.

Me saime kokku Postimehe maja saalis Tartus aadressil Gildi tänav 1. Peeter Tulviste ütles, et see on väga ilus saal ja temale ka väga meeldib.

Mu intervjuu Peeter Tulvistega jäi viimaseks pikemaks usutluseks üldse, mis avalikkuse ette jõudis. Lugesin ta mõtted täna hommikul üle. Kõik on veel värske.

Kuulen koguni Peeter Tulviste hääletooni, ja loodan, et see võib kosta paljude teistenigi, kes kirjapandut märkavad.

Kuskil loo keskel ütleb Tulviste, et kui ta saaks teistele midagi soovitada, siis seda, et kui sul on tervist, siis tuleb maksimaalselt kasutada seda aega.

Hea lugu on ka see, kus ta kirjeldab, mida ta väikese poisina sünnipäevaks saada ihkas – vurriluud!

Peeter Tulviste / Margus Ansu foto Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Või näide selle kohta, mis on Tulviste sõnul ajas muutuv ning mis on igavesti inimlik ning miks tuleb tunda Shakespeare´i.

Aga me rääkisime ka ülikoolist, keelest ja teaduskeelest, pagulastest ning sellest, mis käib eurooplaseks olemise hulka.

Intervjuu lõpeb äkki, aga see oli sellepärast nii, et Tulviste ütles, et nüüd on ta aeg otsas.

See ei tähendanud, et tal oleks hakanud kuhugi rutt, vaid ta viitas sellele, et ta seekordsed jõuvarud lõpevad kohe.

Mäletan, et lõpetasin kiirustades. Terve rida küsimusi jäi küsimata, kartsin, et midagi juhtub.

Aga ei juhtunud midagi. Vestlesime pärast diktofoni sulgemist rõõmsalt veel mõne minuti.

Head aega ütlemine on praegugi  silme ees: Peeter Tulviste naeratab soojalt, müts ja kindad peos. Naeratab rohkem silmade kui suuga ning siis – ülima galantsusega kummardab.

* * *

Alljärgnev intervjuu ilmus Tartu Postimehes 29. oktoobril 2015. aastal.

Professor Peeter Tulviste, kas olete varane või hiline ärkaja?

Nii kella kaheksane umbes, niisiis keskmine.

Ja kas loete siis lehte ja joote kohvi?

Teen mõlemat. Hommikuse lehelugemise harjumus on ajast, mil olin Tartu linnavolikogu esimees. Pidin teadma, mis sünnib oma linnas või maailmas. Muidu võis juhtuda, et helistab keegi teie kolleegidest ja küsib midagi, millest ma midagi kuulnud polnud.

Raadio mängib?

Ma peaaegu ei kuula raadiot, aga televiisorist «Aktuaalset kaamerat» katsun jälgida.

Kuidas te tähtpäevadest lugu peate? Kas vaatate sünnipäevadel enda sisse ning analüüsite natuke üht ja teist?

Lapsepõlvekodus mu vanemad hoolitsesid selle eest, et tähtsad päevad leiaksid tähistamist, ja laste sünnipäevad eriti. Ja ma ise ka arvan, et see pakub niisuguse kena võimaluse natuke elu üle järele mõelda – tõstab hetkeks päevamuredest välja.

Peale selle on mu meelest hea iga asi, mis edendab seda, et perekond vahel koos oleks. Sest kui vaadata lapsi, kes praegu käivad koolis või eelkoolis, siis neil on täiesti teised asjad käsil kui need, millega nende vanemad ja vanavanemad kord tegelesid. Selles mõttes on tõesti iga asi tänuväärne, mis perekonda koos hoiab.

Kas teil on meeles, mida te väikese poisina sünni­päevaks saada ihkasite?

Ühe täpse vastuse saan siia tuua küll. Vanaisa talu on Üksnurmes Saku lähedal. Ja mul on alles kiri, mille ma olen kirjutanud vanaisale, nii nagu laps seda kirjutab, paljude vigadega.

See kõlab umbes niimoodi, et «kallis vana isa, kui sina selle suure sia ära tabat, siis palun sada mulle vuriluut!».

Kas siga sai tapetud ja vurriluu saamise soov läks täide?

See soov läks täide. Vurriluu on elulainetel küll kaotsi läinud, mälestus on jäänud.

Aga muidu, mida poisid ikka soovivad. Margialbumit – tollal, mitte nüüd! Ja jalgratast. Ja raamatuid hiljem. Minu ajal oli küll normaalsete lasteraamatutega raskusi. Et eestiaegsed lasteraamatud said mul üsna ruttu kõik ära loetud, juhtus niimoodi, et üheks sünnipäevaks sain kolmelt külaliselt kingiks ühe ja sama raamatu, mis oli tol päeval müügile tulnud. See oli «Suvoorovlase Krinitšnõi õnnelik päev», üks jube propaganda.

Mida te praegu unistate, oma 70 aasta juubeli nädalal?

Sellega ei ole mingisugust kahtepidi mõtlemist, et mis on tähtis. Need on kaks asja: tervis ning see, et lastel ja lastelastel hästi läheks. Meil on peres tütar ja poeg ning pojal on kaks tütart.

Viimane kord kohtasin teid, professor Tulviste, Tartu raekojas, kui Villem Reimani kolleegium esitles Reimani kogutud artikleid ühes uues teoses «Kultuuriloolised pildid». Te olete olulistel sündmustel alati kohal, kas nii?

Võimalused on siiski piiratud. Kui veel mõni aasta tagasi oli Tartu kohta tavaline jutt see, et Tartu on tühi, eriti suvel, siis praegu oleks seda patt kurta – kultuurielu on niivõrd rikas.

Ja minul pole paremagi tahtmise korral võimalik kaugeltki igale poole jõuda. Aga me kõik teame Tartus paari linnakodanikku, kes tõesti igale poole kohale jõuavad.

Raekojas olin ma jah. Ma olen Villem Reimani kolleegiumi asutajaliige. Esimene seda tüüpi institutsioon oli meil Uku Masingu kolleegium. Mõlema käimalükkaja on olnud Hando Runnel.

Ja siis võib teid kohata antikvariaadis. Kas raamat oma füüsilises olemuses on teile endiselt tähtis?

Jah, on küll. Missugune on raamatu tulevik, ei ole selge veel. Ma arvan, et vähemalt bibliofiilsete väljaannete puhul – need, kus raamatu välimus ja tiraaž on tähtis – sünnib sama asi, mis mitmel muul alal. Et muutub nähtuse, kõnealusel juhul ühe raamatu koht kultuuris.

Kuidas teile kui kultuuripsühholoogile tundub, kui palju on inimene üldse viimasel ajal muutunud? Ma mõtlen, kui vaadata 50 või siis 100 aasta taha?

Kujutleme kaht vanemat daami, kes tulevad õhtul teatrist «Hamletit» vaatamast. Üks ütleb nähtule mõeldes, et pole see inimene sugugi muutnud – täpselt samad probleemid ja kõik. Siis lähevad ümber nurga, vahetavad jututeemat ning hakkavad rääkima, et need tänapäeva noored on absoluutselt teistsugused inimesed, kui nemad ise olid.

Vastus on see, et on asju, mis muutuvad, ning on asju, mis on tõesti igavesti inimlikud.

Aga kui eestlast, tema olemust ja väärtushinnanguid silmas pidada, kas on midagi, mille pärast teie süda muretseb nüüd aastal 2015?

Loomulikult jah. Me tulime Euroopasse niisuguse kujutelmaga, vähemalt paljud kujutasid seda niimoodi ette, et siin ootab meid ees tore stabiilne ühiskond. Aga nüüd oleme sattunud täielikku põrgusse. Ja seda tuleb teadmiseks võtta ja sellega arvestada.

Selleks intervjuuks inspiratsiooni otsides komistasin ma faktile, et 1980. aastal kirjutatud 40 kiri on dateeritud 28. oktoobriga. See on teie sünnipäev. Te olite 35-aastane, kui kirjutasite alla kirjale, mis venestamise ajal kaitses eesti keelt. Hiljuti palju kõneainet tekitanud Gunnar Oki kõrghariduse raporti üks idee räägib sellest, et meie kraadiharidus peaks minema ingliskeelseks. Marju Lauristini arvamuslugu teisipäevases Postimehes hoiatas, et niisugust olukorda võib varsti nimetada enesekoloniseerimiseks. Et see on olukord, kus me ise asetame oma keele nõrgemale positsioonile.  Küsin, kas meil on uut neljakümne kirja vaja?

Põhimõtteline vahe tolle ajaga võrreldes on selles, et me saame seda kõike siin vabalt arutada ja Marju Lauristin saab sellest kirjutada. Mis edasi juhtub, sõltub aga palju meist endast ja palju suuremal määral, kui sõltusid need probleemid sel ajal, kui me sellele kirjale alla kirjutasime.

Mis puudutab seda väga olulist näidet, teaduskeelt, siis ma tegelesin sellega aastaid tagasi. Käisin välja idee, et teadust tehes peab vahel ehk inglise keelt kasutama – peaaegu et reeturiks peeti mind selle eest.

Mu mõte aga on, et teaduse esmane eesmärk ei ole selles, et hoida kultuuri, selleks on teised vahendid. Ja et inimene on midagi teaduses ära teinud siis, kui ta on seletanud mingisuguseid nähtusi, kõik muu on teaduses teisejärguline. Teaduse puhul tähtsaim on seletamine.

Üdini omakeelse terminoloogia väljakujundamist on katsetanud soomlased ja prantslased, aga mingis mõttes on see lootusetu ettevõtmine. See on see koht, kus tuleb täpselt vahet teha asjadel, mida suudame muuta, ja teistel, mida me muuta ei saa.

Kas te Gunnar Oki raportit soovite veel kuidagi kommenteerida?

Ei taha, ma arvan. Seal on palju vaieldavaid asju.

Aga need ahastamapanevad artiklid ülikooli kunstiõppe kohta! Mu meelest on veenev arvamus, et kunstihariduses on ühes kultuuris mitme keskuse olemasolu tähtsam kui teaduse puhul. Maaliõppe kadumist ülikooli seinte vahelt ei kiida keegi heaks. Selge on aga see, et seda mitte heast peast ei tehta. Tuleb otsida uut lahendust. Kerge öelda, raske teha.

Oki paberi puhul on peamine majanduse ja poliitika diktaat teaduses ja kõrghariduses. Majandus ja poliitika tungivad teadusesse ja hakkavad ette kirjutama, mida teadlased peavad uurima või kuidas nad peavad uurima. See on asi, mille vastu tuleb seista. Taas lahendust ootav probleem.

Nüüd ma räägin teile teie enda sõnu. Et inimeseks olemist märgivad väga paljud asjad, mitte ainult see, mis on loodusest pärit, vaid see, mis on vahendatud keele ja märgisüsteemide kaudu ja mida saab seletada ainult kultuuri kaudu. Ning küsin: mida tuleks õpetada inimestele Süüriast, Liibüast või Etioopiast, et nad meile pagulastena elama asudes siin päriselt hakkama saaksid ja adekvaatselt orienteeruda mõistaksid?

Ma ei rõhutaks siin mitte niipalju eestlust ja eesti kultuuri, kuivõrd eurooplust.

Mis selle eurooplaseks olemise hulka käib?

Linnar Priimägi on kirjutanud väikse toreda raamatu selle kohta, mida peaks üks eurooplane teadma ja oskama. Mul on Ameerikast ostetud samasugune raamat Ameerika kohta – et mis on see miinimum, mida sa peaksid valdama sellest kultuurist, et suudaksid selles elada.

Tooge palun mingi näide?

Näiteks eurooplane võiks teada, kes on Shakespeare, mitte vaatama säravate silmadega sulle otsa, kui ta seda nime kuuleb. Tal peaksid mingid assotsiatsioonid tekkima ...

Meil on kogemus siinsete venelastega, ja selles mõttes on meil vast rohkem lootust kasulik olla ka pagulastele.

Tahaksin siia kõrvale öelda, et need seltskonnad praegu ei ole ajaloos võrreldavad. Kui jutt käib poliitilistest pagulastest ehk inimestest, kes 1944. aastal siit ära läksid, siis nemad olid pagulased.

Aga nendest, kes karjuvad ja raputavad rusikat kuskil Euroopa maanteedel, ei usu ma kuidagi, et nad kõik on pagulased. Neil on kindlasti probleem, aga see ei ole see probleem.

Kas ka eestlastele tuleks midagi õpetada, et me palju mitmekesisemas ühiskonnas edaspidi paremini hakkama saaksime, pare­mini kohaneksime?

See on väga hea küsimus, kui ma tohin nii ütelda.

Aga me oleme sellega hiljaks jäänud. Ja on loomulik, et sellist aega ei anna meile mitte keegi mitte kuskilt.

Euroopa on muutunud niimoodi, et me ei ole osanud iial arvata, et see selliseks muutub. Meil tuleb uusi asju õppida muu tegevuse kõrvalt.

See on umbes nii, nagu oli suurte reformide ajal ülikooli rektoraadis (Peeter Tulviste oli Tartu ülikooli rektor aastatel 1993–1998 – toim). Ülikooli juhtides oli siis niisugune tunne – ja võib-olla mõnes mõttes kestab see kõik veel mõnda aega –, et sõidad autoga mööda teed, sõidad väga kiiresti ja samal ajal ehitad autot sõidu pealt ümber, kehtestad ise endale liikumisreeglid ja siis trahvid iseennast nende reeglite mittetäitmise eest.

Millest akadeemikud praegu teaduste akadeemias omavahel räägivad?

Täpselt samadest asjadest. Üldiselt on ju meie ühiskonnas aina enam nii, et ükskõik millest hakatakse rääkima ja mis teema on välja kuulutatud, räägitakse viieteist minuti pärast ikkagi rahast. See on masendav.

Üldiselt on akadeemikute mitmekesisus samasugune nagu teiste inimeste puhul, pluss meie spetsiifilised mured – mure teaduse ja hariduse pärast.

Professor Peeter Tulviste, kuidas te ise olete kohanenud sellega, et olete juba üle aasta emeriteerunud?

Ma käisin hiljuti klassi kokkutulekul. Olen Nõmme gümnaasiumi lõpetanud ning natuke häbematult Ernst Ennot parafraseerides ütlesin seal: nii vanaks kõik on jäänud su ümber ja su sees … (Peeter Tulviste naerab seda öeldes südamest.)

Tuleb maksimaalselt kasutada aega, nii palju kui sul on tervist, ning kui ma saaksin teistele midagi soovitada, siis seda, et püüda öeldut võtta väga tõsiselt.

Kui maailmas on midagi sellist, mis haarab inimese elu tervikuna, siis mis see võiks olla? Kas mõni hea romaan näiteks?

Romain Rolland’i «Colas Breugnon» on üks selline raamat või siis Hermann Hesse «Klingsori viimane suvi». Küllap neid on rohkem, aga need tulevad kohe meelde, neid on kasulik lugeda.

Kas te ise kirjutate oma elust raamatu?

Sellega on niisugune lugu, et kaks korda on minu elust raamat juba välja antud ja naljakas oleks hakata kolmandat juurde tegema.

Aga miks mitte?

Hea küll, jätame selle lahtiseks.