Naermise üle mõtlikult muiates

Eino Baskin (Katrin Pärn) võtab õhtul oma kodus vastu Eino Baskini hääle ja karvamütsiga Dan Põldroosi (Janek Joost). Mõni minut hiljem helistab Baskin Priit Pedajasele (Janek Joost). Foto: Gabriela Liivamägi

Tartu Uue Teatri esimeseks komöödiaks nimetatud «Baskin ehk Nalja põhivormid» pakub naeruks ohtralt võimalusi, kuid jääb truuks teatri kunstilisele käekirjale. Lihtsa naljaloo asemel näeb nüansirikast kultuuriloolist vaadet eesti (lava)huumori­le.

Kindluse huvides öeldakse esimese vaatuse alguses, et elu ise on alati suurem kui mis tahes kunst ning ühegi inimese elu ei ole võimalik kunstis kujutada, sellest on võimalik vaid inspireeruda. Seega ei peaks ootama Eino Baskini eluloolavastust, kuigi temaga seotud aja- ja eluloolisi seiku näeb laval mitmeid ning Baskin on lavastuses läbivaim tegelaskuju.

«Baskinit» võib vaadata lavalise uurimusena huumorist ja koomikast, see paneb ühelt poolt südamest naerma, teisalt mõtlikult muigama ja küsima, kas naermiseks on tegelikult põhjust.