Jüri Kõre: tagasi Tartu linna!

Foto: TPM

Tartu kesklinna 19. oktoobril avalikustatav pla­neering on omamoodi huvitav dokument.

Ühelt poolt on selle eesmärk parandada elukorraldust selles piirkonnas. Teisalt on nii kõnes kui ka kirjas välja öeldud, et käib planeerimisalane konkurents – võidujooks linna ümbruse valdadega, mis oma piirkondade mõõdutundetu, ressursse ignoreeriva üleplaneerimisega ettevõtjaid ja elanikke kohale meelitavad.

Huvitav, mitte väga ammu ütles ruumiplaneerimises kodus olev spetsialist, et vähemalt elamuarenduse seisukohast on Tartu üleplaneeritud linn. Praeguse tempoga saaksid kõik linna kavandatud eluruumid valmis 2050. aastaks (vt Antti Roose, TPM, 6.6.14). Kurb tõsiasi on, et tegelikult need eluruumid ei saagi valmis. Lihtsalt ei jagu maksejõulisi ostjaid.

Praegu pole Tartu kesklinna konkurendid valdade arenduspiirkonnad, vaid Riia tänava üleplaneeritud ots: KEKi, Lõunakeskuse ja FI linnaku vahele jääv kolmnurk. Sinna kavandatud tuhanded ruutmeetrid äri-, büroo-, majutus-, elu- jm pindu on kõik saanud planeeringutega linnavõimude heakskiidu.

Oma järge ootavad linnast põhja poole, Tartu valla territooriumile jäävad arendused. Neilegi on kaudselt – kuulutades ERMi uue hoone näiteks arengustrateegias «Tartu 2030» maamärgiks, mis toob Raadile investeeringute saju – antud linna toetus. Põhimõtteliselt on seal ühtne arenduspiirkond ning pole tähtsust, kus asub kesklinnaga konkureerima hakkav äri, kas linna või valla maadel.

Kas tugi või takistus?

Planeeringu eesmärk kõlab uhkelt ja selles on nii suuremaid kui ka väiksemaid kiitust väärivaid algatusi. Samas leidub detaile, mille puhul tasub küsida, kas ikka tahetakse arengut toetada või hoopis takistada. Kindlasti on ka mõnelegi tartlasele vastukarva lahendusi.

Ametlikult on planeeringu eesmärk «… kujundada Tartu kesklinnas sümbioos ajaloolisest ülikoolilinnast, kaasaegsest rahvusvahelisi tarku töökohti koondavast ärikeskusest ning linna- ja regioonikeskusest … märkimisväärsemalt tihedamalt hoonestatud ning aktiivsema inimtegevusega linnasüda. Planeeringu alusel kujuneb praegusest oluliselt multikultuursem ja dünaamilisem kesklinn. Avalikus linnaruumis seatakse eesmärgiks atraktiivsus ja arhitektuurne kvaliteet».

Mulle on planeeringus olulised kolm küsimust.

Esiteks, arengu järjepidevus, s.t kuidas täidab kesklinn kavandatud muutustega talle omast finants-, majandus-, võimu-, kohtu- jm keskuse rolli, kuidas on uusehitised planeeringuliselt ja arhitektuurselt seotud olemasolevate struktuuridega (tänavad, haljastud, elamukvartalid jms).

Teiseks on tähtis kesklinna kättesaadavus ligidalt ja kaugelt tulijale, tegevusvõimaluste pakkumine igaühele.

Kolmandaks pean oluliseks kavandatu elluviimise võimalikkust sel moel, et ei tõmmataks risti peale senistele edukatele arengutendentsidele. On need siis (mingi määrani mõistlikud) äärelinnakeskused või piirkondlike kogukondade toel taas tekkivad kohvikud, ateljeed ja väikepoed.

Üks tõenäoliselt avalikkuse suuremat poolehoidu leidev idee on nn riigimaja rajamine kesklinna. Seda on aastakümneid oodatud. Seetõttu võib tähelepanuta jääda, et maja neelab tubli tüki Holmi pargist ja koos kõrvalkinnistule kavandatava konverentsikeskusega need kaks arendust tegelikult likvideerivad pargi.

Planeeringu seletuskiri on napp. Nii ei saa me teada, miks ei võiks riigiametnikke paigutada Toomele, kus rahvusarhiivi uue hoone valmimise järel saab vabaks auväärne hoone ja kus ehitaja ootel seisab ERMile mõeldud kvartal.

Planeerimise järjepidevusega on üldplaneeringul üksjagu probleeme. Loobutud on eelmise, 1995. aastal valminud töö üldpõhimõttest (nn malelauakujuline, avaliku ja eraruumikasutuse kombineerimine).

Eelis antakse nüüd eraarendusele, avaliku ruumi osa kesklinnas väheneb. See on vastupidine praeguses arenenud maailmas valdavale nn uusurbanistlikule ruumikasutuse kontseptsioonile. Viimase kohaselt püütakse säilitada avalikku ruumi ja pakkuda selles rohkem tegutsemisvõimalusi rohkematele linlastele.

Kas jätkub rahvast?

Kas kõik kesklinna planeeritavad uued bürood ja äriüksused kasutust leiavad, on küsimus selgeltnägijatele. Kavandatud pindadel saab luua 4000 uut töökohta. Kas meil on selliseks arenguks ressurssi, tööealist rahvastikku?

Teadaolevatest rahvastikuprognoosidest optimistlikum, statistikaameti oma lubab 2030. aastaks Tartusse 103 000 elanikku. Praegusega võrreldes umbes neli protsenti (4000 inimest) kasvu. Pessimistlikum prognoos pakub samaks ajaks 98 000 elanikku ehk ei mingit kasvu.

Et lisanduks 4000 töötajat, selleks peab oma praeguse töökoha kesklinna töökoha vastu vahetama osa inimesi muudest linnaosadest, lähematest valdadest ja ka lähematest või kaugematest maakondadest.

Ilmselt toob planeeringu arutelu taas päevakorrale vastuolulised hoiakud transpordikorralduse suhtes.

Lubadus kärpida parkimiskohti ja muuta kesklinn jalakäijate, jalgratturite ja ühistranspordi kasutajate pärusmaaks, ei jää ilmselt autojuhtidele märkamata. Seega on kindel ka autojuhtide negatiivne reaktsioon.

Kas see on signaal ka äärelinna kaubandus- jm arendustele? Et kesklinna ebamugavate parkimistingimustega on neile tulevikus kindlustatud veelgi suurem hulk kliente?

Rõhutades, et kesklinna arendamiseks on tähtis Ropka silla ja sadamaraudtee asemele transiittänava ehitamine, tõstetakse kaude uuesti päevakorrale maaliinide bussijaama viimine raudteejaama naabrusse.

Logistiliselt on see bussijaamale kindlasti hea asukoht. Argument, et autoga liikleja ei pea igasse treppi sõitma, õhutab viimaseid siinkohal kindlasti küsima: «Ons bussiga Tartusse tulijale jalakäimine vastunäidustatud?»

Roheline koridor kaob

Suurim küsitavus on allakirjutanu meelest peidus mitte kesklinna planeeringus, vaid sellega kaasnevas keskkonnamõjude hinnangus.

Aastakümneid on püsinud seisukoht, et Emajõe äär koos vastava haljastusega on roheline koridor. See kindlustab õhu püsiva liikumise, kesklinna tuulutuse ja seega hea või talutava keskkonna.

Kavandatud ehitised nii Holmi pargis kui ka Sadama asumis (väliturutaguses piirkonnas) katkestavad selle rohelise koridori.

Keskkonnamõjude hinnangus on väidetud, et planeeringu elluviimine ei kahjusta kesklinna keskkonda ja et olulisi pingutusi/kulutusi pole keskkonna osas vaja teha.

Just nii lihtsalt, ilma detailsemate põhjendusteta lükatakse ümber seisukohad, mida oleme aastakümneid pidanud usaldus- ja järgimisväärseks!