Üks Sitsiilia kuningas, kes väga armastas jahil käia, andis kord ülesande oma kokale. Tol kokal tuli välja mõelda roog, mis oleks käepärast siis, kui tema kõrgeaususel jahil olles kõht tühjaks läheb.
Kuum Sitsiilia köök aurab siinsamas Tartus
22. september 2015, 17:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toit ei tohtinud rikneda, see pidi olema maitsev ja toitev ja pehme, et seda oleks mugav jahipaunas kaasas kanda. Nii sündisid arancine’d, Sitsiilia roog, mis näeb välja nagu hulk väikseid oranže apelsine.
Lugu Sitsiilia kuningast jutustab Palermost pärit Leonardo Cancilleri (40), kes on tänavu üks Itaalia köögi meistritubade juhendajaist Tartu rahvaülikoolis.
Eesti keeles võiks arancine’de kohta öelda ka lihtsalt riisipallid, sest jutt on tihedalt kokkumätsitud riisist, millesse on tehtud süvend, kuhu on peidetud raguu ehk tomatikastmega hautatud liha ja herned. Riisipallid on seejärel jahuvette kastetud, riivsaias veeretatud ning lõpuks õlis krõbedaks praetud.
«Tänapäeval on meil arancine’sid vähemalt sadat sorti,» arendab teemat Leonardo Cancilleri. «Me paneme neisse lõhet, spinatit, mozarellat ... arancine’d on Sitsiilias tüüpilisimaid roogi, neid Põhja-Itaalias ei kohta.»
Siis räägib Leonardo Cancilleri veiseliharullidest. Sitsiiliapäraseks muudavad need rosinad, seedermänniseemned ja caciocavallo juust. Ning siis kuskussist – eestlane ei kujuta ettegi, mida kuskussist (see on peen nisutang koorimata teradest) kõik valmistada annab.
«Ma soovin kõiki neid teadmisi eestlastele edasi anda, ma tõesti soovin,» ütleb Leonardo Cancilleri.
Ta ülistab Sitsiilia kööki kui põhjatut varaaita, mis on saanud mõjutusi araabia maadest, Kreekast, Albaaniast, Prantsusmaalt, Hispaaniast. Sest kõik Sitsiilia vallutajad kõigil ajastuil on oma jälje saare toitumistavadesse maha jätnud.
Sitsiilia tugev perekond
Leonardo Cancilleri ise on kahtlemata mõjutatud ka oma Palermos, täpsemalt Piana degli Albanesis elava pere traditsioonidest ja loomulikult emast, kellele väga meeldib süüa teha.
Itaalias poleks see teistmoodi võimalik, sest rikkalikud õhtusöögid kestavad tunde ning on elu lahutamatud osad.
Praegu elab Leonardo Cancilleri oma naise Evelyniga aga juba teist aastat Tartus. Evelyn Cancilleri töötab ülikooli kliinikumi südamekliinikus õena ega varjagi, et üks asi, mis talle väga meeldib, on ta mehe kannatlik meel ja suurepärane söögitegemisoskus.
«Minul selline kirg puudub, mina kodus süüa ei tee,» lausub ta ja vaatab uhkusega mehe poole.
Kui Leonardo Cancilleril seisab ees Tartu rahvaülikoolis tunniandmine, läheb Evelyn alati kaasa. Leonardo jagab oma kööginippe itaalia keeles ja Evelyn tõlgib.
Tartu rahvaülikooli õppe-osakonna juht Ingrid Leinus ütleb, et just itaalia keel muudab Leonardo tunnid sarmikaks ja emotsionaalseks ning et õpilaste hulka on juba sattunud mõni eestlane, kes proovib itaalia keelt ka vastu rääkida.
Bioloog ja toitumisteadlane
Leonardo Cancilleri on erialalt bioloog, õppinud Palermo ülikoolis ning töötanud ühes ravimifirmas. Tema teine eriala on toitumisteadus ning toitumisspetsialistina on tal tulnud kokku panna suurel hulgal dieete. Selleski töös sai ta kasutada oma kirge toidu vastu.
Evelyniga kohtus Leonardo Cancilleri siinsamas Tartus. See oli umbes seitse aastat tagasi pärast seda, kui mees oli töö farmaatsiafirmas lõpetanud ning otsustanud aja maha võtta.
Ta oli pisut raha kõrvale pannud ja et talle meeldis reisida, sõitis ta avastama põhjapoolset Euroopat. Ja jõudis ühel päeval Tartusse, kus kohtaski Evelyni, kes õppis tollal Tartu tervishoiukõrgkoolis ja oli just saanud Erasmuse programmi kaudu Itaaliasse õepraktikale.
Et Evelyn pääses Erasmuse programmiga Itaaliasse ka oma uurimistööd kirjutama, siis ei lasknud nad teineteist silmist.
Pealegi selgus, et Leonardole sobisid Eesti aastaajad, eriti nautis ta lumist talve, Evelyn seevastu igatses alatasa kuuma päikest. See klappis paarile hästi: Leonardo kasutas talvel ära iga võimaluse tulla Eestisse ja Evelyn kippus suviti Sitsiiliasse.
Kui Evelynil kõrgkool läbi sai, valis ta elukohaks Sitsiilia.
Koos Leonardoga tegid nad mõlemad vabatahtlikku tööd Itaalia Punases Ristis, käies vastas laevadel, mis Aafrikast pagulastega Sitsiiliasse jõudsid. Leonardo õpetas Punases Ristis õppivatele vabatahtlikele õdedele dietoloogiat. Evelyn töötas vabatahtlikuna ka immigrantidega tegelevas keskuses, enne läbis ta koolituse, õppis araabia keelt ja sai kultuurivahendaja tunnistuse.
Küsimuse peale, kas ta teeks pagulastega tööd ka Eestis, vastab Evelyn lihtsalt. «Jah, kui ma saan oma teadmiste ja kogemusega selles vallas kuidagi kasulik olla, siis seda ma olen,» ütleb ta.
Õnnelik ja vaba
Kui Evelyn ja Leonardo olid abiellunud ja poeg Federico oli sündinud, otsustasid nad, et nüüd kolivad Eestisse.
Leonardo ütleb, et Eestis tunneb ta end õnneliku ja vabana. Ta peab silmas siinset loodust ja puhast keskkonda, sõbralikku liikluskultuuri ja tänavaid, kust on võimalik ka lapsevankriga kergesti üle tee saada. Samuti võrgukontoreid ja e-riiki. Talle meeldib, kui ta turul käies kohtab ontlikku järjekorda, mitte et inimesed seisavad viiekümnekesi leti ees puntras.
«Ma kutsun teid ühel päeval Palermosse, siis saate aru, mida ma mõtlen,» sõnab ta. Ka räägib Leonardo sellest, et Sitsiilias on inimesed traditsioonides kinni ja väga konservatiivsed, Eestis nii rangeid sotsiaalseid reegleid tema meelest ei ole. «Siin võivad pere täiskasvanud lapsed valida ise oma tee. Meil valvab perekond lapsi kogu nende elu,» ütleb ta.
Eve-lyn lisab, et üks asi, mis talle Eesti puhul väga sobis, oli see, et Tartus leidis ta kiiresti erialase töö. Vabu õekohti Sitsiilia haiglates lihtsalt ei ole, tööpuudus on suur.