Sallidesse mähitud emotsioonid

Jalkafänni Antti Kase sõnul on aastate jooksul kogutud fännisallidel ka praktiline väärtus: talvel saab tööl käia iga päev erineva salliga. Foto: Margus Ansu

Alguses tõin klaase ja taldrikuid, aga kuna need kippusid reisides katki minema, siis jäin sallide juurde, põhjendab paadunud jalgpallifänn Antti Kask (53), miks kõrguvad tema kodus sadade vutiklubide sallikuhjad.

«Minu kogumise mõte on ikkagi selles, et kui ma vaatan sallile otsa, siis tuleb mulle meelde kas mõni mäng või salli saamislugu,» mõtestab jalgpallisallide kollektsionäär oma hobi emotsionaalse poole. Ta teab, et selliseid sallikogujaid on maailmas palju, aga enamasti on need inimesed, kes lihtsalt vahetavad salle, aga mängudele eriti ei satu.

Lugusid, kuidas sallid tema kogusse on jõudnud, puistab Antti Kask nagu varrukast. Eelmisel suvel sattus ta Inglismaal sõitma mööda Kodal­­ming Towni meeskonna staadionist, kus käisid parasjagu hooajaeelsed hooldustööd. Fännipood oli küll kinni, kuid Kask sai töömeestega kaubale ja viie naela eest organiseerisid need talle järgmiseks päevaks salli kokkulepitud prügikasti alla.

Kaks ühe hoobiga

Paar aastat tagasi käis Kask aga Põhja-Iirimaal enne Eesti koondise maavõistlust vaatamas kohalikku kõrgliiga klubi Crusaders. Et fännipood oli veel suletud, läks ta üle tee asuvasse juuksurisalongi avamise kohta aru pärima. Vastuse asemel kadus juuksur tagaruumi ja andis Antti Kasele oma salli ära.

Kunagi käis mees Monacos vaatamas hooajaeelset superkarikamängu, kus olid vastamisi FC Barcelona ja Sevilla FC. Enne jõudis ta veel kohalikust poest osta Monaco klubi salli.

«Tänaval läksid Sevilla fännid mööda ja üks tahtis seda endale. Pakkusin talle vahetuskaupa ja saingi omale Sevilla salli. Pärast läksin poodi tagasi, ostsin endale uuesti Monaco klubi salli ja olingi saanud kaks erinevat,» muheleb Kask.

Nüüdseks 491 sallist koosneva kogu algus jääb kümne aasta taha, kui mees hakkas käima Inglismaa jalgpalli kõrgliiga mänge vaatamas ning tõi igalt kohtumiselt mälestuseks kaasa ka salli.
«Kõige esimese ostsin West Ham Unitedi ja Aston Villa mängult ja siis hakkas neid tasapisi tulema,» meenutab vutisõber. Praeguseks on ta käinud piiri taga vaatamas umbes 170 kohtumist, millest suurem osa on toimunud Inglismaal.

Miks on jalgpalli fänniatribuutikas just sallid esile kerkinud, ei julge Antti Kask kindlalt öelda, aga pakub, et seos on ilmselt Inglise ilmaga. «See kliima juba eeldab, et võiks staadionil salli ikka kaela panna,» tõdeb ta ning lisab, et mujal maailmas seotakse salle ka ümber vöö või hoitakse lihtsalt käes, kuid Inglismaal on need enamasti ikka kaela ümber.

«Kui vaadata sallide ajalugu, siis alguses olid need eelkõige seotud klubi värvidega. Kõik teadsid, et näiteks Everton on sinine ja Liverpool punane. Nüüd on tulnud igasugu kirjusid ja vappidega,» räägib Antti Kask ning tunnistab, et kogu jalgpall on aastate jooksul meeletult kommert­­sistnud, sealhulgas on ka salliäri.

Lisaks sellele, et uue hooaja eel annab iga klubi välja uue salli, tehakse neid eri pikkusega, eraldi meestele, naistele ja lastele, lisaks veel mängija nime ja pildiga ning spetsiaalseid mängupäeva salle. Enam pole haruldased ka need sallid, mis on tehtud vastasmeeskonna solvamiseks.

Maagilised staadionid

Igapäevaselt ASi Cramo Estonia Lõunapiirkonna juhina töötav Antti Kask möönab, et tegelikult pakuvad talle jalgpallireisidel erialaselt ülisuurt huvi ka staadionid: kuidas need on ehitatud ja milline on nende ümbrus. Nende külastamine enne ja pärast mängu on saanud talle justkui rituaaliks.

«Mõni vaatab kirikuid, mina aga vaatan staadione. Inglismaal on nende ajalugu kuidagi maagiline,» räägib mees, kes on praeguseks käinud 329 staadionil üle maailma.

Sel nädalavahetusel viib jalgpalliarmastus Antti Kase taas Inglismaale ning tema hobi iseloomustavad arvnäitajad kasvavad veelgi.

Mees tõdebki, et arvepidamine hakkas juba mõni aeg tagasi üle pea kasvama ning seetõttu lasi ta kolme aasta eest teha oma harrastuse tarvis internetilehekülje www.satur­­day3.com. Nimi sai selline seetõttu, et Inglismaa jalgpalliliiga mängud algavad alati laupäeva pärastlõunal kell kolm. Lisaks sallidele on leheküljel kirjas ka kõik mängud ja staadionid, kus ta on käinud.

Uued eesmärgid

Veebilehe ülesriputamise järel on ta saanud peaaegu igal nädalal paar meili teistelt kogujatel, kes tahaksid salle vahetada. Suurimad kogud ulatuvad isegi 3000–4000 sallini. «Üldiselt olen pidanud ära ütlema. Ma ei kogu salle sallide pärast. Neil kõigil on oma ajalugu,» kordab Antti Kask veel kord oma hobi juhtmõtet.

Kui suureks võib sallikogu kasvada, ei julge mees öelda, sest juba praegu on tegu nende hoidmisega. Üks mõte on leida sallidele ruum kusagil Tartu kesklinnas, et ka teised saaksid neid vaatamas käia.

«Kui mängul käin, siis ikka võtan sealt salli kaasa, aga spetsiaalselt ma neid enam otsima ei lähe,» ütleb jalkafänn, kelle järgmine eesmärk on hoopis käia ära kõigi Inglise liiga 92 klubi staadionil. Seatud siht on käegakatsutav, sest praeguseks on neist 80 juba üle vaadatud.