Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2015/07/23/4310345t1h6802.jpg)
Riigiga skeemitamine, mis algas juba kümnendeid tagasi, läheb spordis, nagu tõestasid äsjased kergejõustiku MM-võistlused Pekingis, täistuuridel edasi. Positiivne, olgu rõhutatud, on siinkohal tõsiasi, et Eesti kergejõustiklased – ja ka muude spordialade esindajad – tolles skeemitamises ei osale. Mis, kui asja teisest küljest vaagida, võib olla paraku üks põhjusi, miks Eesti sportlased pakkusid Pekingis vähe rõõmustavat ja miks vahe maailma tipuga tikub paljudel aladel suureks kärisema.
Pekingi MMi rahvaste paabelis võis taas veenduda, et suures spordis on ka kõige suuremad ja pühamad asjad – nimelt see, kelle lipu all sa võistled ning mis riigile oma saavutustega kuulsust tood – kergelt vahetatavad nagu peenraha. Jah, tihtipeale leiab esindatava riigi vahetusele mingi põhjenduse, olgu selleks abiellumine või mõni leitud esivanem teisest riigist. Ent see ei muuda tühiseks kriitilist küsimust, miks peab ikkagi siirduma teise riigi lipu alla.
Kujutame ette, et Gerd Kanter oleks kümme aastat tagasi armunud hiinlannasse ja temaga abiellunud. Mis võinuks sealkohal olla tema põhjendus, mille puhul oleksime talle kiitvalt õlale patsutanud ja öelnud, et õnn kaasa Hiina lipu all? Tema toonane kodune konkurent Aleksander Tammert oleks võinud kolida Sloveenia lipu alla, kui abiellus sealt pärit odaviskajaga. Pole kuulnud, et ta seda mõtet kaalunudki oleks. Nagu pole kuulnud, et keegi Eesti epeenaistest, paljud vene päritolu, oleks arutanud Vene värvidesse minekut. Nagu öeldud: riigiga skeemitamine pole Eestis kombeks.
Aga mujal on. Kes on jälginud pikemat aega kergejõustikku, teab, mis päritolu sportlastest on viimasel ajal koosnenud näiteks Katari ja Bahreini koondis. (Kes ei tea, siis teadmiseks: Keenia, Etioopia ja Maroko sportlastest.) Spordiajaloo ilmselt kõige grotesksem «võõrtööjõu» kasutamise näide on tänavu aasta algul peetud käsipalli MM-võistlused, kus teise koha saanud Katari koondise 17 mängijast olid kõigest neli pärit Katarist. «Me oleme väike riik piiratud inimressursiga,» kõlas Katari käsipallijuhi põhjendus Hispaaniast, Montenegrost, Prantsusmaalt ja mujalt mängijate sissetoomise kohta.
Niisiis, vaadakem tõele näkku: abiellumine või mingi esivanema leidmine on spordis enamasti pelgalt formaalne õigustus riigiga skeemitamisele. Tegelik põhjus on valdavalt pragmaatiline: võimalus pääseda tiitlivõistlustele kergemini olukorras, kus kehtib kodakondsuse alusel diskrimineerimine.
Mõnel spordialal pääseb olümpiale või MMile ühest riigist kolm sportlast, aga paljudel aladel vaid üks-kaks. Kui oled Keenia või Etioopia jooksja, Prantsusmaa või Hispaania käsipallur, pole kerge nende riikide tippude sekka murda. Siis pakuvadki igasugused surrogaat- ehk asendusriigid lahkelt teise võimaluse. On see aus ja õiglane?
Miks mitte. Kui arvestada, et kodakondsus on bürokraatlik konstruktsioon, mida võib omal soovil muuta, on keeruline bürokraatia painutamisele ja inimese soovile vastu seista. Liiati veel olukorras, kus maailm on muutumas ja terved rahvad on läinud liikvele. Näiteks mullustel jalgpalli MM-võistlustel osales kogunisti 88 mängijat, kes esindasid riiki, kus nad polnud sündinud. Enim, 16, leidus neid Alžeeria koondises. Bosnia ja Hertsegoviina, Kameruni ning Horvaatia eest mängis selliseid mehi seitse, Šveitsi ja USA eest viis.
Ja kas mäletate, kas aitasid Venemaal saada Sotši taliolümpial kuldmedalite arvestuses edukaimaks riigiks? Need olid endine ameeriklane, lumelaudur Vic Wild ja endine lõunakorealane, lühirajauisutaja Viktor Ahn, kes võitsid kahe peale viis esikohta.
Järeldus, milleni kõik need küsitavad riigiga skeemitamised viivad, kõlab paratamatult nii: kodakondsuspõhine tippsport tuleks ära lõpetada, enne kui see muutub travestiaks.
Ei, see ei tähenda, et Kanteri sinisel särgil poleks edaspidi kirja Estonia, et ta ei võiks võidu puhul sinimustvalgega auringi joosta ning talle ei mängitaks Eesti hümni. Kui need rahvuslikud atribuudid ära võtta, kaotaks sport paljude jaoks mõtte ja tähenduse. Kaotada tuleks kodakondsusest lähtuvad piirangud, mis ei luba ühel riigil ühel alal kõiki parimaid välja panna. Selline piirang, nagu kinnitas äsjane MM Pekingis, sunnibki paljusid skeemitama.
Teadagi, mis vastu väidetaks: sel juhul hakkavad näiteks jooksualadel tooni andma ainult keenialased ja etiooplased. Aga nad annavad seal tooni juba nagunii. Ainult et mõned neist jooksevad mõne teise riigi lipu all.