Priit Pullerits: trikid kodumaaga

Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Riigiga skeemitamine, mis algas juba kümnendeid tagasi, läheb spordis, nagu tõestasid äsjased kergejõustiku MM-võistlused Pekingis, täistuuridel edasi. Positiivne, olgu rõhutatud, on siinkohal tõsiasi, et Eesti kergejõustiklased – ja ka muude spordialade esindajad – tolles skeemitamises ei osale. Mis, kui asja teisest küljest vaagida, võib olla paraku üks põhjusi, miks Eesti sportlased pakkusid Pekingis vähe rõõmustavat ja miks vahe maailma tipuga tikub paljudel aladel suureks kärisema.

Pekingi MMi rahvaste paabelis võis taas veenduda, et suures spordis on ka kõige suuremad ja pühamad asjad – nimelt see, kelle lipu all sa võistled ning mis riigile oma saavutustega kuulsust tood – kergelt vahetatavad nagu peenraha. Jah, tihtipeale leiab esindatava riigi vahetusele mingi põhjenduse, olgu selleks abiellumine või mõni leitud esivanem teisest riigist. Ent see ei muuda tühiseks kriitilist küsimust, miks peab ikkagi siirduma teise riigi lipu alla.

Kujutame ette, et Gerd Kanter oleks kümme aastat tagasi armunud hiinlannasse ja temaga abiellunud. Mis võinuks sealkohal olla tema põhjendus, mille puhul oleksime talle kiitvalt õlale patsutanud ja öelnud, et õnn kaasa Hiina lipu all? Tema toonane kodune konkurent Aleksander Tammert oleks võinud kolida Sloveenia lipu alla, kui abiellus sealt pärit odaviskajaga. Pole kuulnud, et ta seda mõtet kaalunudki oleks. Nagu pole kuulnud, et keegi Eesti epeenaistest, paljud vene päritolu, oleks arutanud Vene värvidesse minekut. Nagu öeldud: riigiga skeemi­tamine pole Eestis kombeks.