Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2015/07/23/4310345t1h6802.jpg)
Riigiga skeemitamine, mis algas juba kümnendeid tagasi, läheb spordis, nagu tõestasid äsjased kergejõustiku MM-võistlused Pekingis, täistuuridel edasi. Positiivne, olgu rõhutatud, on siinkohal tõsiasi, et Eesti kergejõustiklased – ja ka muude spordialade esindajad – tolles skeemitamises ei osale. Mis, kui asja teisest küljest vaagida, võib olla paraku üks põhjusi, miks Eesti sportlased pakkusid Pekingis vähe rõõmustavat ja miks vahe maailma tipuga tikub paljudel aladel suureks kärisema.
Pekingi MMi rahvaste paabelis võis taas veenduda, et suures spordis on ka kõige suuremad ja pühamad asjad – nimelt see, kelle lipu all sa võistled ning mis riigile oma saavutustega kuulsust tood – kergelt vahetatavad nagu peenraha. Jah, tihtipeale leiab esindatava riigi vahetusele mingi põhjenduse, olgu selleks abiellumine või mõni leitud esivanem teisest riigist. Ent see ei muuda tühiseks kriitilist küsimust, miks peab ikkagi siirduma teise riigi lipu alla.