Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2015/07/23/4310345t1h6802.jpg)
Eelmise kuu keskel võis ju hõisata, et nii palju mehi, nagu sedapuhku Viljandis, 27, polnud Eesti meistrivõistlustel 10 000 meetri jooksus juba aastaid startinud, lisaks püstitas enamik esikümnes lõpetanuist isikliku rekordi.
Aga vaatame tulemusi põhjalikumalt ja näeme, et Priit Ausile piisas võiduks ajast üle poole tunni (30.14,11), mis annab Eesti kõigi aegade edetabelis koha kolmanda kümne teises pooles. Toda edetabelit vaadates jääb silma, et esikümnes on vaid üks aeg, Tiidrek Nurme 28.59,88, joostud sel sajandil. See annab kuuenda koha.
Lühidalt ja selgelt: võib küll hõisata Eesti jooksuvõistluste ja nendel osalejate rohkuse üle, aga Eesti kesk- ja pikamaajooksutase on kapitaalselt alla käinud.
See ei ole emotsionaalne järeldus. Statistika toetab seda. Kui uurida Eesti kõigi aegade edetabelist, millal on joostud 800, 1500, 5000, 10 000 meetri ja maratoni 30 kiireimat aega, on tulemused kümnendite kaupa alates 1960ndatest sellised: 23, 32, 43, 16, 12 ja 20. Seega on ilmne, et Eesti jooksu parimad ajad jäävad 1970.–1980. aastatesse, aega, mil polnud pulsikella, Nike tosse ega Keenia laagreid.
Lihtne oleks siinkohal väita, et nõukaajal polnudki meestel end mujal suurt teostada kui võidu joosta ning nüüdsed noored on teadagi lodevad ja väheliikuvad. Ent see ei seleta, miks need, kes tõemeeli treenivad ja medalite eest võistlevad, ei suuda joosta nii kiiresti, nagu mehed veerand ja rohkem sajandit tagasi.
Osa põhjusi on paljuräägitud. Näiteks «röövivad» atraktiivsed sportmängud, ennekõike jalgpall, juba varakult enamiku andekaid lapsi endale, märgib Nurme treener Harry Lemberg. Lisaks lähevad paljud jooksjad tema sõnul kaotsi pärast keskkooli, sest Eesti spordisüsteemis lonkab üleminek noorte seast täiskasvanute klassi.
Nende tõdemustega tuleb nõustuda. Aga need pole ammendavad. Rein Valdmaa, Eesti kõigi aegade esikümnemees nii 5000 kui 10 000 meetri jooksus, väidab, et probleemid algavad mugavusest ja eesmärkide puudulikkusest. «Arvatakse, et varustus ja vidinad teevad sinu eest töö ära,» lausub ta. «Ei tee. Joosta tuleb.»
Lisaks kulutavad noorjooksjad end igasugu järve- ja rahvajooksudel, kus saab kulgeda ühtlases mõnusas tempos, selle asemel et arendada oma võimeid staadionijooksus lühematel distantsidel, nendib Valdmaa. «Mitte ühegi järvejooksu võit ei maksa maailmas tuhkagi,» ütleb ta. «Loeb ainult see, mis tulemuse oled jooksnud staadionil 5000 või 10 000 meetris.»
Tõepoolest, ei ole kuulnud Eesti noorjooksjate suurtest eesmärkidest. Või on häda hoopis selles, et eesmärgid, nagu näiteks pääs EM-võistlustele, on nüüdisajal liiga lihtsalt täidetavad?
Toomas Turb, Eesti kõigi aegade teine nii 5000 kui 10 000 meetri jooksus (13.30,53 ja 27.54,18), võrdleb oma parimate aastatega 1980ndail, et nüüd läheb maailm paljudele lahti juba siis, kui on ette näidata Eesti meistritiitel. Turbil ja teistel temaealistel tuli aga jahtida järgunormatiive, et Nõukogude Liidus üldse kuskil starti pääseda.
Priit Ausi tänavune 10 000 meetri võiduaeg tähendas tollal kõigest esimese järgu taset. Selleks, et saada meistrikandidaadiks, mis vanasti ei maksnud suures spordis tegelikult midagi, tuli joosta alla 30 minuti. 5000 meetris oli selleks piiriks 14.15. Mullu küündis Eesti pikamaajooksjaist meistrikandidaadi järguni vaid Nurme 5000 meetris – sedagi napilt, sekundiga.
Aga just järgud, mille alusel hinnati Liidus sportlase taset, panid Turbi kinnitusel eesmärgipäraselt pingutama. Samm-sammult liikus ta kõrgemale, kuni jooksis 1980. aastal Liidu meistrivõistlustel päevase vahega 10 000 meetrit 28.40,5ga ja 5000 meetrit 13.51,6ga, mis andsid vastavalt 8. ja 7. koha. Alles need ajad, milleni 10 000 meetris pole Eestis peale teda küündinud mitte keegi, tõstsid ta Liidu koondise treenerite vaatevälja. Jah, kõigest vaatevälja – mitte koondisse. Liidu koondisest, lausub Turb, oli ta nende tulemustega «kuskil mägede taga». Tuli veel kõvasti tööd teha, et kusagile jõuda.
Turb nägi vaeva ja jõudiski. Aasta hiljem pääses ta Liidu koondisse ja osales 1982. aasta EMil 10 000 meetri jooksus. Aeg 29.15,75 andis 15. koha. Turb tunnistab, et oli pettunud. Koguni nii kõvasti, et ei julgenud pärast Tallinnas päevavalges trennigi minna. Häbi oli oma aja pärast.
Sellest häbiväärsest ajast on hiljem, järgmise 33 aastaga suutnud peale Nurme korra, pooleteise sekundiga, kiiremini joosta vaid Pavel Loskutov. Aga temagi on juba ammu jooksust loobunud.