Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lepiku tänav kohtas rajaja lapselast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lepiku tänaval elav ning selle ajalugu uurinud Peep Mardiste sai Küllike Montgomery kohtumis- sooviga e-kirja juba kaks aastat tagasi, kuid alles nüüd õnnestus Rootsis elaval vanaproual oma eesmärk täita ning vanaisa kätetööd uuesti vaatama tulla. | FOTO: Margus Ansu

Supilinnas asuval Lepiku tänaval leidis sel nädalal aset emotsionaalne sündmus, sest Rootsist oli külla sõitnud uulitsa kunagise rajaja Endrik Leppiku lapselaps, väliseestlane Küllike Montgomery.

Lepiku tänava rajaja Endrik Leppik elas aastatel 1863–1936 ning on maetud Raadi kalmistule. | FOTO: Erakogu

1942. aastal Tartus sündinud ning kaks aastat hiljem koos perega Rootsi põgenenud Montgomery sõnul oli tema 1863. aastal sündinud vanaisa Endrik Leppik mees, kes soovis teha uuendusi ja muudatusi.

«Ta teenis kakskümmend aastat tsaariarmees, kuid ei raisanud teenitud rublasid tubakale, alkoholile ega tüdrukutele nagu enamik,» rääkis vanaproua Montgomery Tartu Postimehele. «Ainus, millele ta kulutas, olid saksakeelsed aiandusraamatud ja -ajakirjad, sest tema soov oli ehitada aasta ringi köetavaid kasvuhooneid, kus saaks kasvatada värsket aedvilja.»

Uus tänav

Kui Endrik Leppik 1901. aastal armeeteenistusest tagasi Tartusse jõudis, ostiski ta Kroonuaia tänava äärde suure krundi, et rajada sinna uus tänav. Kuna tänava algus oli juba välja ehitatud ning ostetud krunt asus selle suhtes veidi nihkes, tekkiski sinna uulitsale iseloomulik S-kurv.

Kui Leppik oli kurvi taga oleva maa väiksemateks kruntideks jaganud ja kinnistanud, tellis ta insener Fromhold Kangrolt rajatava tänava majade projektid. Kangro kujundas tänava uhke juugendliku ansamblina. 1907. aastal asus Leppik tänavaäärseid krunte müüma, kuid jättis esialgu mitu krunti endale.

Lepiku tänava ajalugu kogunud ja uurinud Peep Mardiste sõnul pani ta krundid hiljem siiski müüki ja müüs viimased neist 1920ndatel. Uued omanikud ehitasid kruntidele omal kulul ja vastavalt Kangro projektile ristpalkhooned, kus hakkasid paiknema üürikorterid.

Montgomery sõnul oli vanaisa soov, et väikeste üürikorteritega majades elaksid tudengid, ja nii see ka läks. «Ei saa öelda, et kõik olid tudengite majad, aga ka näiteks meie majas, Lepiku 3, oli vanasti ühine köök ja söögituba. Katusealuses elasid aga teenijad, kes puhastasid tänavat ja tube,» täpsustas Mardiste.

Praegu Uppsalas elavale Montgomeryle polnud seekordne Lepiku tänava külastus siiski esimene. Enamasti muuseumides töötanud proua sattus Tartusse esimest korda juba 1989. aastal ning on peale seda käinud siin mitu korda.

Seekordne vaatepilt tegi talle aga veelgi rohkem rõõmu. «On hea meel näha, et nii palju on muutunud. Need majad on õigesti renoveeritud. Üldpilt läheb iga korraga aina paremaks,» sõnas Montgomery. Ta tunnistas, et on oma vanaisa üle väga uhke.

«Ta oli inimene, kes tegi midagi erilist. Osa inimesi elab tavapäraselt, teised teevad erilisi asju. Ja kui sa tahad midagi muuta, siis sa pead mõtlema teisiti,» lausus proua. Ta lisas, et on käinud Lepiku tänavat vaatamas iga kord, kui on Tartusse sattunud.

«See oli nagu magneti tõmme, pidin tulema Lepiku tänavat vaatama. Kahjuks polnud mul siin ühtegi tuttavat, aga nüüd on side olemas,» ütles Montgomery ning viitas Mardistele, kes oli proua külaskäigu ja toodud fotode üle õnnelik.

Uus info

«Meie jaoks on see väga väärtuslik. Oleme väikese seltskonna entusiastidega 2004. aastast tänavat puudutavat infot koondanud, teinud tööd arhiivides ja intervjueerinud vanemaid tänavaelanikke. Ja nüüd oleme saanud palju infot, mida me enne ei teadnud,» lausus Mardiste.

Lepiku tänaval on tema sõnul läbi aegade elanud kirju seltskond. Näiteks kirjanik Pedro Krusten, luuletaja Betti Alver, kunstnik Ülo Sooster, 1980ndatel tudengitena ka näiteks pragune ERMi juht Tõnis Lukas ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja.

Tagasi üles