Supilinn täna rahvapuuduse üle ei kurda, sest igav seal ei hakka. Kel sinna veel plaanis minna, siis mingu kindlasti.
Galerii: Supilinna festival on igas mõttes väga kirgas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soovitaks alustada kõndimist mööda Emajõe tänavat, millel on lava ja esinejad kuni õhtuni välja, lisaks õlle- ja toidukioskid, kanuusõiduvõimalus, taaskasutuskeskuse letid, trükimuuseumi ja Tartu Kõrgema Kunstikooli väljapanekud ning oma koht rula, bmx- ja tõukeratta huvilistele.
Emajõe tänav kohtub teatavasti Supilinna kiigeplatsiga, kuhu võib kauemaks jäädagi. Sest sealgi on lava ja iga tund uued esinejad. Ka nõuab kõik täikal pakutav süvenemist, plaadi- ja raamatulaat oma tähelepanu, töötav sepp vajab jälgimist, taimed ja istikud valimist ning laste küpsetatud muffinid, vahvlid, küpsised ja pirukad proovimist.
Supilinna päevadel töötavad õpikojad ja veloparkla, seal näeb leivategu ning kunsti- ja fotonäitust.
Kui tõesti kavatsete sealt enne õhtut lahkuda, siis kõndige linna tagasi mööda Herne tänavat ning leidke üles Supilinna pagar. Kui see veel lahti on, siis vähemalt lõuna ajal müüdi seal jõhvika- ja martsipanirulle, juustu- ja ürdirulle, lihapirukaid, ning midagi head oli veel.