Maale ja videoid, aga ka bassikõminat ja tühja ruumi ning kriitikute tekste ja kunstivestlusi kätkes endas Artishoki biennaal, mis andis kunsti vaatamiseks uued prillid.
Artishok andis uued prillid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümnel päeval võis galerii suures saalis näha kümne kunstniku ühepäevanäitust. Kunstibiennaali muutis eriliseks asjaolu, et näitustega samal ajal esitleti galeriis kümne kriitiku arvustust näituse kohta. Kriitikud olid tutvunud teostega augusti jooksul ja kirjutasid tekstid valmis näituse alguseks.
Eripalgeliste teoste kogumuljet publikule sobiksid kirjeldama kunstniku ja kunstiteoreetiku Vassili Kandinsky sõnad abstraktse ja klassikalise maalikunsti vaimsest sarnasusest: «Ringjoonel oleva kolmnurga tipu loodud mulje on oma mõjult tegelikult sama võimas nagu Aadama sõrme puudutav Jumala sõrm Michelangelol.»
Artishoki biennaali (AB) külastajat ähvardas esteetiline laeng nii maali-, foto-, video- kui ka installatsioonikunsti kaudu. Peale visuaalse naudingu oli ka tekstimõnu ilukirjandusliku olemusega kriitikast.
Maalidest helideni
AB avasid Merike Estna väikesed maalid, mis justkui eeldasid kriitikute sekkumist ja teoste lahtiseletamist.
Kümmepäevaku lõpetas Jevgeni Zolotko visuaalselt lummav installatsioon, mille puhul sõnad olid lihtsalt üleliigsed. Zolotko peitis kunstimaja kõrged aknad vanapaberist tehtud halli massi taha ning sisustas ruumi kõlaritest tuleva madala bassikõminaga.
JIM, Marge Monko ja Laura Pählapuu esitasid oma teosed video kujul, neist nauditavaim oli minu arvates Pählapuu videopäevik Pariisi akendest.
Fotot esindasid Tartu kõrgema kunstikooli taustaga Anna-Stina Treumund ja Kaisa Eiche. Eiche teos oli näituse vahest kõige tõsisem ja sügavam.
Kunstnikeduo Johnson & Johnson püstitas biennaali markantseima teose, milleks oli kunstisaali (erialaselt tuntud kui valge kuup) eksponeerimine.
Nüüdiskunsti suhtes ebalev lugeja peaks nüüd kahtlustama, et mille pagana peale on maksumaksja raha taas raisatud. Sooviksin pettunud lugeja ahhetust hajutada sellega, et Johnsonite teos «Nimetu» ei koosnenud ainult ühest tühjast saalist, vaid veel kahest ruumist, ülima meisterlikkusega peidetud ruumist.
Kes kunstimajas käinud, see teab, et suure saali kahel küljel on väiksemad, kus biennaali ajal rippusid kriitikatekstid. Kunstnikud müürisid nende kohta käivad tekstid nii osavalt kinni, et suurde saali esimest korda sisenejale jäi arusaamatuks, et seal oli midagi valesti.
Jututeema on ju lõputu: mis on see müstiline valge kuup, mis kõik enda sees oleva justkui valimatult kunstiks muudab?
Kunstivestlused
AB tõeline võlu tuli välja mahlakates artist talk’ides ehk kunstivestlustes kümnete kuulajate ees. Biennaali kuraator Kati Ilves valis ilmse nutikusega kunstnikega vestlema väga eritahulised humanitaarid.
Pahatihti tuligi kunstniku teose põhiidee välja alles vestluses publikuga. Järeldagem, et kriitikud ei olnud altid kunstnikke varem intervjueerima ja lähtusid enese tõlgendustest – mis aga ei tähenda tingimata kehvemat kunstikriitikat.
Siinkohal võiks välja tuua Artishoki toimetuse liikme Liisa Kaljula arvamuse, et biennaalist teist korda osa võtnud kirjutajate tekstid olid läbi teinud kvalitatiivse hüppe.
Näitusel osalevad kirjutajad tajusid vastutust ja sportlikku konkurentsi ning Artishoki biennaal täidab olulist rolli meie kunstikriitikakeele arendamisel.
Teine AB
• Teine Artishoki biennaal (AB) oli 2.–11. septembrini Tartu kunstimajas.
• Oma teostega osales kokku kümme kunstnikku ja kunstnikerühmitust ning kümme kriitikut.