Ühe perekonna lugu. Naised teevad oma perekonna heaks kõik, mida vähegi suudavad

Freide suguvõsa. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Nüüd sõidame koju. Kes maale, kes linna, kes alevisse. Keegi jääb paigale, kütab maja viimasedki nurgad soojaks ning asub kaugemalt saabujaid ootama. Jõulud on perepüha. See foto siin on pärit Ebe Susi Vorbuse kodu seinalt. Pilt on üles võetud 1960. aastal, mil Ebe on 15-aastane. Ta on see pikk tüdruk tagumises reas. Ümber tema on ta kallid, isa Eduard ja ema Lehte, vend Jüri ning õed Evi, Marje, Mai ja Liina. Praegu on Ebe Susi 69-aastane. Ta on ema ja vanaema ja vanavanaema. Elab lähestikku tütretütar Riinu perega. Kui vaja, valvab tema tütrekesi. Mehed ei ole kuhugi sellest suguvõsast kadunud, nad on kohal ja olemas. Aga naised toovad koju õige tunde. Pere- ja jõulutunde.

See oli mitu aastat tagasi siinsamas Vorbusel köögilaua ääres.

Oma esivanemate poolest põline Puurmani kandi naine Ebe Susi hakkas 65 saama. Paar ta nooremat sugulast, täpsemalt kaks noort naist, otsustasid, et nüüd teevad nad selle suguvõsa asja selgeks – joonistavad perepuu.

Et kui tulevikus Freidest, Aasmetsadest, Peredest, Susidest või veel kellestki kuskil söögilauas juttu tuleb, oleks seinal suguvõsa kaart. Ja võiks näpuga järge vedada ja vaadata, et ahah, te räägite parajasti minu vanaema kolmanda õe esimesest lapsest ja tema lastest. Või et ahah, see mees on siis minu vanavanaonu ja tema oli ka üks mu vanavanavanaisa Jüri Frei kuuest lapsest.

Ebe Susi kuulas noorte sugulaste soovi ära, ohkas ning võttis ise kõigepealt suurest majapidamispaberirullist ühe lehe välja ja visandas pastakaga olulised harud kriipsudena. Kirjutas juurde nimesid ja rääkis lugusid.

Siis võtsid need noored tüdrukud ette juba puhta paberi ja joonistasid kaks puud. Kaks võimast tamme pruuni jämeda tüve ja hargnevate okste ning paljude-paljude roheliste lehtedega.

Üks puu algas Ebe Susi ema Lehte Pere vanematest – Jüri ja Alma Freist. Ning teine Ebe Susi isa Eduard Pere vanematest Aleksander ja Ida Perest.

Kaks päeva läks aega, enne kui valmis sai.

Kunstnikud olid Kätlin Susi, kes on Ebe Susi poja Margo tütar, ning Anu Ehala, kes on Ebe Susi kadunud õe Marje tütar.

Peab ütlema, et just Ebe Susi ema vanemate poolt üles kasvatatud puu sai võra poolest palju laiem kui ta isa vanemate puu. Ebe emapoolsed vanavanemad kasvatasid suureks kuus last ning Ebe enda vanemad samuti kuus last. Kahe põlve peale kokku tekkis emapoolsesse suguvõssa 12 uut perekonda. Uhke värk!

«Kõik puhas Puurmani rahvas,» ütleb ka Ebe Susi rahulolevalt. «Praegu on nad üle Eesti laiali pillutatud, aga väga tubli ja ühtehoidev suguvõsa on meil olnud.»

Järgmise aasta viiendal augustil saab Ebe Susi 70. Uus juubel on tulekul. Kui hakata arvutama Ebe vanaisast Jüri Freist, kes sündis 1895. aastal ja kandis pärast eestistamist nime Aasmets, ning jälgida nii-öelda viimaste aastate arengut, siis võib öelda, et kuues põlv on sellesse suguvõssa hoogsalt sisenenud.

«Teeme uue puu,» ütleb 26-aastane Ebe lapselaps Riin Kullassepp, endal üks tirts süles ja teine jooksmas mööda maja nagu orav. Need on kahe ja poole kuune Sireli ning aasta ja seitsme kuune Säde. Nemad ongi selle perepuu järgmised õied, keda suurele pildile veel joonistatud pole.

Riin Kullassepa ema, 47-aastane Margit Luiga pugistab selle jutu peale mõnusat naeru. Nii see elu on, et praegu on selles väikses köögis koos nelja põlve naised!

Miks Puurmani rahvas Vorbusel elab

Lühike vastus on, et elu tõi.

«Ema tahtis laste nimel parimat. Tahtis oma maja,» vastab Margit Luiga.

Ebe Susi on erialalt lasteaiaõpetaja. Algul õppis Tartu meditsiinikoolis küll õeks, tööle läks hoopis lasteaeda. Pedagoogilise kõrghariduse nõutas kaugõppe teel Tallinna pedagoogilisest instituudist hiljem juurde.

Margit teravmeelitseb ja ütleb, et ta ema kartis verd ja rögisevaid vanamehi, nii et õiget meditsiinitöötajat poleks temast niikuinii saanud.

Aga kui nüüd Vorbuse juurde tagasi tulla, siis umbes 30 aastat tagasi ehitas Tartu näidissovhoos Vorbusele ühepereelamuid.

«Niipea, kui ma nägin silmapiiril seda majavõimalust, loobusin õpetajakutsest, tulin kohe Tartu näidissovhoosi tööle,» meenutab Ebe.

Majandis oldi lahked. Ebe võeti vastu maalribrigaadi, kus ta algul värvis niisama, pärast õppis peenemaid viimistlusnippe juurde. Seitse aastat töötas Ebe näidissovhoosis. Elus on hiljem neid oskusi palju vaja läinud.

«Ema käis ka leivatehases tööl,» torkab Margit vahele, tema oli pere esimene laps ja sel ajal juba suur tüdruk, tema mäletab sellest ajast palju.

«Leivatehas see küll ei olnud,» mühiseb Ebe vastu. Ebe on pealtnäha tõsine ja karm, endal aga silmad sooje sädemeid täis.

«Mingisse kombinaat sa ju läksid ... Piimakombinaati või?» tahab Margit oma mälupilti õigeks seada.

Ebe vangutab pead.

«Kuule, see oli nii vaene aeg, ja õpetajad said niiiii vähe raha. Kõik puhkused – kas käisime põllul kive korjamas või ... Ühe puhkuse olin Põltsamaa piimakombinaadis, pakkisin võid. Terve puhkuse aja pakkisin!» räägib Ebe häälega, millest on kuulda, kui sihikindel, väsimatu ja töökas naine võib ta olla, kui jutt on tema pere heaolust.

«Mina olen praktiline inimene. Mina vaatan, et lastel oleksid riided seljas ja saapad jalas. Ja endal ka ilusad asjad ümber,» lausub Ebe. «Kui tahtsid ilusaid saapaid saada, siis pingutasid.»

Ebe Susi, neiupõlvenimega Pere, on üles kasvanud sõjajärgsel ajal Kirikuvalla külas. Nende perre sündis seitse last, üht vennastest tabas titesurm.

Ta ema Lehte Pere oli laudas lüpsja. Isa Eduard Pere söötja ja karjak.

Lüpsmise ja kõik teised laudatööd said Ebel vanemate kõrval varakult selgeks. «Isa viis sõnniku ära, meie vedasime saepuru alla ... Meie, lapsed, olime kogu aeg seal juures,» meenutab Ebe.

Ebe räägib, kui armetu nende kodu tol ajal oli. Magati kitsastes põhukotiga sängikestes. Ühel kotil oli auk sees ja sealt oli hea põhukõrsi välja tirida.

Majas oli üks lauakene, mille ümber pere sõi. Neljast toast vaid kaks olid soojad, sest kogu elamist ei jaksatud kütta. Suurde tuppa ei tohtinud lapsed minna, sest see oli samuti külm. Aga lapsed läksid ikka, sest seal sai joosta nii, et soe hakkas. Tuba kajas ja kõmises.

Ebe mäletab ühte pikka pinki, millest sai laste mänguplats.

«Kõndisime üle pingi – tasakaaluharjutused. Või pugesime alt läbi – ronimisharjutused. Või panime mingid linad üle, siis oli see koobas või kodu,» meenutab Ebe. «Mänguasju ei olnud. Meie mänguloomadeks olid puupulgad, lehed ja kivid. Neid me karjatasime.»

See oli Ebe lapsepõlv. Ta oli oma vanemate Lehte ja Eduard Pere esimene laps. Kui ta esimesest õest Evist sai peagi mängukaaslane, siis järgmisi nende pere lapsi tuli just Ebel karjatada.

«Kuue lapse ja laudatöö kõrvalt ei jäänud emal meie jaoks küll aega,» nendib Ebe. «Ema ise ütles, et me kasvasime tal nagu umbrohi.»

Niisiis oli Ebe Susile, kui ta ise juba abielunaine ja ema oli, oma maja väga tähtis. Ka see, et lastele riiet ja kooliraha jätkuks. Sellepärast haaraski ta kohe, kui Tartu näidissovhoos Vorbusele ühepereelamuid ehitama hakkas, võimalusest kinni. Ta mees Jaan Susi juba töötaski sovhoosis. Nii said nad ühe maja endale – töökorteriks.

«Vahel ma mõtlen, et eks minu enda lapsed kasvasid ju ka nagu umbrohi. Kogu selle töörügamise kõrvalt,» lausub Ebe.

Kuigi jah, enamasti on nii, et ega lapsed seda hiljem mäleta.

Ebe mõtleb oma ema ja nooruse peale ja ütleb, et tema end küll umbrohuna ei tundnud. Pigem tundis väga hästi. Sest tema ema oskas õmmelda, tegi temale ja õdedele kleididki selga.

«Ei olnud mingit suurt puudust, ei absoluutselt,» ütleb Ebe. «Kui ma meditsiinikooli läksin, siis kuulsin seal, kuidas mõned rääkisid, et neil ei olnud süüa … Aga minul oli kõik olemas. Ikka tänu vanemate tragidusele. Ja isa – tema muudkui korrutas: õppige, muidu lähete kolhoosi!»

Lapselaps Riin kuulab ja itsitab: «Näed õppisid, ja läksidki!» Ta peab silmas seda, kuidas vanaema end ju tõesti kõrgesti üles haris, aga siis ikka majandisse maalriks läks. Saatuse iroonia. Elu oli juba kord selline.

Ebe selgitab, et oma kõige esimese valiku – meditsiinikooli – tegi ta sellepärast, et maalapsed ei tea elust midagi. Kuulavad ainult, mida isa räägib. Ja kui isa ütleb, et tuleb õppida, et sul on vaja puhta töö peale saada, sest muidu lähed ka kolhoosi sitta viskama, siis kuulad.

«Mina ei teadnud ühtegi puhtamat ametit kui arsti või õe oma,» sõnab Ebe ja vaatab teistele otsa sama süütute silmadega, nagu need võisid tal olla viiskümmend aastat tagasi.

«Ma ei teadnud elust mitte kui midagi! Mu lapsed tulid ka niimoodi, et kõps ja kõps. Äkki, 27-selt olin kolme lapse ema ja siis hakkasin mõtlema: taevas, need lapsed tuleb üles kasvatada,» räägib Ebe.

Perepuu kõige vanemad, Jüri ja Alma Frei

Ebe Susi on sündinud 1945. aastal. Tema vanemad Lehte ja Eduard Pere 1920. ja 1918. aastal. Ebe emapoolsed vanavanemad Alma ja Jüri Frei, hilisema nimega Aasmets, sündisid üle-eelmisel sajandil – 1894. ja 1895. aastal.

Ebe Susi ei mäleta vanaema Almat, sest Alma suri raskesse haigusesse kaks aastat enne, kui tema sündis.

Oma vanaisa mäletab ta küll, aga alles 1956. aastast, kui too Siberist tagasi tuli. Ebe oli siis 11-aastane. Vanaisa Jüri seisis, must mantel seljas ja kohver käes. Lapsed vahtisid teda ja mõtlesid, mis tal küll kohvris on.

«Teine oli üksteist aastat ära olnud ning õnnest segane, et ometi kodus. Ja kindlasti väga väsinud. Aga mida mõtlevad lapsed?! Mis sa meile tõid?» räägib Ebe.

Vanaisa Jüri Aasmetsa talukoht kandis Ojamaa nime. 18 hektarit oli seal maad. Metsa umbes sama palju kui põldu. Põllu sees oli veel üks ümmargune metsatukk, selles olnud vanaisa Jüri isa Frei Mardi saunasuurune maja. Seda maja Ebe ei mäleta, mäletab vaid majaaset. Ojamaal olid kõik ilusad hooned. Uhke elumaja, mille palgid oli vanaisa oma seljas metsast koju vedanud. Ait, masinakuur, heinaküün, laut, kartulikelder, pumbakaev.

Selleks et haned ja lambad toa ette ei pääseks, eraldas elumaja muudest hoonetest lippidest aed. Elumaja päiksepoolsel küljel olid lillepeenrad. Ebe mäletab roosasid pojenge, murtud südameid, flokse, marjapõõsaid ja mesitarusid.

Vanaisa Jüri Aasmets arreteeriti 1945. aastal. Maha jäid kuus last, kellest kõige vanem oli 25-aastane Lehte Aasmets. Tema ja ta vennal Endlil tuli valvata nüüd majapidamist, hoolitseda nooremate laste eest. Lehte Aasmets oli tollal ise juba mehenaine, kandis nime Pere. Ja tütreke Ebe oli just sündinud.

Nüüd tuleb Ebe jutus üks väga valus koht.

Jõudis kätte kolhooside laiendamise ja maade parandamise aeg. Väiksed kolhoosid kaotati ära ja kõik põllud tehti suurteks. Need majad, mis ette jäid, lükati kokku. Jüri Aasmetsa rajatud kodu lükati ka buldooseriga kokku ja pandi põlema.

«Selle lõkke kuma oli Puurmanisse näha,» ütleb Ebe häälega, milles pole ühtegi värvi. «Meie suguvõsa on selle üle elanud. Ma ei saa aru, kuidas niisugune asi sai juhtuda. Ma tõesti ei saa aru, kuidas niisugune asi sai juhtuda.»

Margit Luiga on sündinud 1967. aastal ning on pere esimene laps. Nii nagu tema ema Ebe oli esimene laps, ja nii nagu ka tema vanaema Lehte oli Aasmetsade peres esimene laps.

Margit kutsus vanaema Lehtet Baaduks. Et Margit oli ka Baadule kõige esimene lapselaps ja avas uue põlvkonna, siis on tema saanud Baaduga koos elada rohkem kui ükskõik kes teine sellest põlvkonnast.

Margiti varane lapsepõlv möödus Puurmanis. Kui vanaema hommikul laudast koju jõudis, hõikas ta üle toa: «Baabuska ist hier!»

Sellest niisugune nimi – Baadu. Kõik 14 lapselast, kes tal pärast Margitit veel sündisid, hakkasid teda nii hüüdma. Ja praegugi, kui ta on kümme aastat surnud, kutsub suguvõsa teda ikka Baaduks.

Margiti tütar Riin kuulab seda juttu ja imestab: «Ma ei teadnudki, et ta nimi Lehte oli.»

Baadu oli Margiti meelest üks maailma parimaid inimesi. Kõik pühad ja vabad päevad veetis Margit Puurmanis Baadu juures.

«Kõik mu ema õed oma väikeste lastega käisid seal,» meenutab ta. «Ma väga imestan, kuidas vanaema jaksas seda kampa seal niimoodi talitada. Kel aga tädidest oli vaja ära käia, viskas ikka oma lapsed tema poole.»

Margiti tütar Riin mäletab vanavanaema Baadut samuti. Riin jõudis 17-aastaseks neiuks kasvada, enne kui Baadu suri.

Mismoodi Baadu välja nägi

«Tal oli niisugune soeng nagu Sädel praegu, lahk ühel pool,» meenutab Margit ja vaatab oma lapselast, kes kassitoite külmkapist välja köögi põrandale tõstab. «Ainult et Baadu juuksed olid tumedad ja nall oli niimoodi pandud.»

Margit näitab enda pea peal, kuidas Baadul nall juustesse pandud oli. «Hambaid tal ei olnud. Ma mäletan teda ainult ühe hambaga,» lisab ta.

«Baadu kandis kogu aeg kleiti ja põlle. Või siis dressipükse ja põlle. Põll oli alati,» ütleb Riin.

Margit: «Ja kalossid!»

Riin: «Paksud sukad ja villased sokid.»

Margit: «Aga kui linna läks, siis hakkas end vara hommikul seadma. Ütles et …»

Riin: «… et pea tuleb ära sugeda ja …»

Margit: «Ja ta oli hästi tilluke!»

Riin: «Ta oli nagu päkapikk.»

Margit: «Tema 83-aastane õde Helbe Schasmin, kes praegu Puurmanis elab, on samuti sama väike, meeter viiskümmend võib-olla.»

Riin: «Baadu rääkis õhtuti meile voodi ääres küüditamise ja Siberi jutte. Need olid põnevad!»

Margit: «Ei, need olid valusad. Ta muudkui rääkis seda valu endast välja: et kuidas nad said nende isa, Aasmetsa Jüri niimoodi ära viia.»

Riin: «Mina ei mäleta seda valu. Mina mäletan lapsena, et kõik tundus põnev. Et nad sõid seal rotte ja … Aga hommikul pakkus Baadu meile hästi lahjat piimakohvi ja laual olid alati vorstisaiad – see oli nagu aamen kirikus.»

Margit mäletab aga ka papa Eduardi, keda tema tütar Riin enam ei mäleta, sest papa suri aasta pärast Riinu sündi.

Papale oli Margiti mäletamist mööda meeldinud, et siis, kui lapselapsed tuppa tulevad, annavad nad kõigepealt papale kätt ja teevad kniksu või kraapsu. Baadu ka õpetas neid, et ei tohi majja saabudes kohe temale kaela karata. Kõigepealt tuleb papale tere öelda ja alles siis võib maja peale ringi jooksma minna.

Margit Luiga ütleb, et sellepärast ta saigi oma Baadu juures nii palju olla, et ema oli kogu aeg tööl.

Kuidas ema tütart pittu ei lubanud

Margitiga oli ema karm ja range. Margitile tuleb meelde, et pättuste ja valetamise eest on ta isegi ihunuhtlust saanud.

Margit oli ise ka nii-öelda süüdi, sest ta lihtsalt oli selline, et võttis jube varakult iseseisvalt otsuseid vastu.

Näiteks läks keelust hoolimata 15-aastaselt õpilasmalevasse. Ema ütles, et ei lähe. Et kui tahad nii väga tööd teha, siis mine sovhoosi karja või heinapalle viskama, aga kodunt kaugele ei lähe.

Emal ei olnud pikalt aega epistlit lugeda, sest ta pidi ju tööle minema. Kui õhk oli puhas, pakkis Margit asjad ja sõitis bussiga Ida-Virumaa Iisaku rühma. Sest tema tundis, et kui ta poleks läinud, oleks ta elu päris kindlasti seisma jäänud.

Riinul on oma ema noorpõlvelood peas ja ta tahab, et ema räägiks seda lugu, kuidas ta Tartu pittu kippus ning selleks end välikempsu peitis.

«Oh see oli palju hiljem,» ütleb Margit. See oli siis, kui Margit oli juba 17 aastat vana ja oma praeguse mehe Reinuga tuttav.

Margiti ema oli kindel nagu kalju: sa ei lähe välja! Margit vastas, et ei lähe, ei lähe. Et ta tahab ainult pissile. Ise läks õue teises otsas olevasse kaugesse välikempsu. Ema tuli ukse peale valvama ja tõi tüdruku kempsust tuppa tagasi.

Toas ütles Margit, et tahab jälle pissile. Ema sai kurjaks: just käisid! Aga Margit tahtis ja läks. Istus kempsus, et siis parajal hetkel üle välja hiilides vidüü-üü minema! Nii kange valu ja armastus oli Margitil peal.

Margiti ema Ebe kuulab seda juttu vaikides, alles lõpu poole kommenteerib: «Seda peeti halvaks kombeks. Ei saa, et sul oleksid sellised lapsed, kes longivad küla peal ringi.»

Asi ei olnud Reinus. Reinul polnud Ebe arust häda midagi. Pealegi, kõik noored poisid olid ilusad. Aga tema tütar oli liiga noor ja kool oli pooleli. «Jah, mul võisid tüdrukud ka korralikud olla ning ega ma ise nii kangesti kartnudki, mis nendega kõik juhtuda võib. Aga inimesed hakkavad ju igasugu asju rääkima ja ette kujutama. Seda ma ei kannata!»

«Ise aga olid vaevalt kuusteist, kui lantima hakkasid,» ütleb Margit ema jutule vahele seda, mis tema meelest vaja.

Ebe ohkab. «Muidugi ma olin siis noor. Aga meie Jaan Susiga käisime viis aastat enne, kui kokku läksime,» ütleb ta. «Meil polnud ruumigi varem, kus olla, et niimoodi koos elada.»

Ebe peab pausi ja võtab siis hoopis teise, üleannetu tüdruku tooni. «Ja siis, kui mina olin 21, ütles mu kallis tädi mind ja Jaani vaadates: mõtle, kui kena paar, ja näe, kui hästi, et ei ole veel last tulemas ega kedagi,» teeb Ebe oma tädi kõrget häält järele. «Endal mul oli juba kolmas kuu, kui me Jaaniga pulmi pidasime.»

Oma mehe leidis Ebe Puurmanist. See oli üks uus poiss Pudiverest. Paljud Puurmani kooli tüdrukud viskasid talle silma. Aga Ebe sai Jaan Susi endale.

Kuidas kolm naist meestest räägivad

Margit: «Ega see lihtsalt tule, et antakse sulle mees, et võta ja ole …»

Ebe: «Pead ikka vaeva nägema!»

Margit: «See tuleb tööga. Väga lihtne on öelda – et põmmdi!»

Ebe: «Et kui ei meeldi, mine ära. Ei saa niimoodi!»

Margit: «Pead kogu aeg meeles hoidma seda, mis sind on temaga kokku viinud. Ma räägin sellest oma nõustamistel ka. Et partnerid mõtleksid end sellesse aega tagasi, kui nad kokku said. Et mis neid siis teineteise poole tõmbas ja mis liitis.»

Riin ei saa silmi oma süles magavalt titelt. Ütleb: «Armastus on vastutus!» Sireli nohiseb vastuseks, tema ei kuule seda läbi une niikuinii.

Margit: «Ja õnn on otsustuse küsimus …»

«Seda teoreemi peab iga päev iga päev meeles hoidma,» jätkab Riin tite poole kummardudes, nagu loeks oma lapsele luuletust.

«Just!» lausub Margit.

Margit Luiga on ämmaemand. Edasi räägibki ta sellest, et ta kindlasti poleks saanud ämmaemanda ametit pidada, kui tal polnuks niisugust meest nagu Rein Luiga. Ehk Luik, nagu teda kõik kutsuvad. Meest, kes kannatab ära kõik need sünnitusosakonnas oldud ööd ja siis koolitustel oldud päevad ja kodust puudutud nädalavahetused.

«Muidugi oli mul ema ja isa tugi samuti olemas, aga ikkagi,» meenutab Margit. «Kui lapsed mul linna kooli käima hakkasid ja juba 16 täis said, siis ma äkki ehmatasin, kui ruttu on nad suureks saanud. Siis ma küsisin, kas teil üldse lapsepõlve oli. Minus ärkas meeletu süütunne.»

Margitil on tütar Riin, aga enne Riinu sündis veel poeg Martin. Lapsed on aastase vahega.

Margiti ema Ebe ei ütle selle süütundejutu peale midagi. Tema on samamoodi tööd rüganud. Ja tema ema Lehte on samasugust elu elanud, et muudkui tööd rüganud.

69-aastase Ebe silmad jäävad pidama hoopis oma lapselapsel Riinul, kes juba teist tundi järjest istub laua ääres ja kiigutab süles Sirelit. Sireli on ammuilma uinunud, aga Riin ei pane teda käest.

«Mina poleks ilmaski neid lapsi jõudnud niimoodi kõigutada. Mina panin lapsed vankrisse, ise triikisin pesu – siis olid ju need lapid – ja varbaga lükkasin vankrit edasi-tagasi,» meenutab ta. Ja sõnab siis sügava ja tunnustava häälega nii, et iga silp kõlab: «Riin on meil väga tubli emme!»

Tegelikult pidime meestest rääkima.

Ebe vastab, et meeste asi on end näidata ja perekonda esindada. Kui näiteks sugulased külla tulid, siis tema härra abikaasa oli see, kes tegi majas ringkäiku ja kõneles: vaadake, siin toas on meil see ja seal on meil too, kõik kenad asjad.

«Kuidas mina olin temaga võidelnud, et kõik need kenad asjad majja üldse saaksid,» räägib Ebe. «Vahel ta veel ütles: mis sa ahnitsed kõike! Aga kui vajalik asi oli muretsetud ja kui külalised tulid, siis näitas seda kõike uhkusega … Mina tegin samal ajal köögis kohvi ja salatit. Mind ei lastud ligilähedalegi.»

Ebe räägib toriseval toonil, on aga ometi niisuguse rollijaotusega rahul.

Ebe räägib veel oma isast Eduardist. Kui ta oli oma viiimase tütre mehele pannud, siis ütles: oleks teadnud, et neil nii hea minek on, oleks võinud neid rohkemgi teha.

Kenad ja nõutud tütred kõditasid tema eneseuhkust ning seda tunnet oleks see mees tahtnud edaspidigi tunda.

Aga kes need lapsed ilmale tõi või kuidas nad üles kasvasid, kes sellest enam rääkis.

Margitil ja tema mehel Reinul on samuti rollid jagatud.

Et Rein Luigal on töö kella kaheksast viieni, aga Margitil on kas ämmaemandana või raseduskriisi nõustajana või tervishoiukõrgkooli õppejõuna tööaeg niikuinii enamasti kogu aeg, siis vastutab Rein selle eest, et tuba oleks soe ja toit laual.

«Ta teeb nii hommikusöögi kui õhtusöögi,» lausub Margit.

See käib nii, et prouad tulevad ainult voodist välja ja istuvad. Istuvad kaetud kohvilaua taha. Laual on kohv ja praemunaga võileib ja noh kõik see, mis prouad soovivad …

«Luik just niimoodi minuga räägibki, et mida prouad soovivad,» ütleb Margit ega ironiseeri karvavõrdki, ainult särab suurest õnnest.

Miks Margitil nii hea mees on

Peamine põhjus oli selles, et mehel läks uni alati varakult ära ja nii lihtsalt kujunes välja. Eriti kui lapsed väiksed olid. Sest kui lapsed ärkasid, olid neil kõhud kole tühjad ja siis oli hea, kui keegi juba köögis ees nendega kamandas.

Margit ütleb, et Luik proovinud seda teemat küll üles tõsta, et miks tema peab hommikuti kogu aeg toimetama. Margit kuulas mehe ära ja ütles: olgu, toimetan ise.

Ja siis nägi mees järgmisel hommikul, milline kaos vallandus. Kuidas kõik jooksid ja tormasid, jäid kas söömata või bussi pealt maha. Ja Margit ütles, et saad nüüd ise aru ka, kui oluline sa meile oled, me lihtsalt ei tule sinuta toime.

«Meil on samamoodi,» lausub Riin, ikka veel oma magavat Sirelit vaadates. «Minu mees Harli ärkab alati esimesena ja teeb meil ära kõik, mis vaja!»

«Harli Kullasepaga on lood korrekt,» ütleb väimehe kohta ka Margit.

Kui aga Harli alles väimeheks kippus, olnud Margitil temaga kaup, et vähemasti viis korda tuleb poisil Riinu isaga ehk Luigega saunas käia ja viiel korral hullude sugulastega need saunapeod ära kannatada. Siis saab Harli sõnaõiguse nende tütrele. Võib-olla.

Harli kannatas viis sauna ilusti ära.

Kui pulmad tulid, oli Riin ikka juba neljandat kuud rase.

Nüüd on Riinu kord kavalalt vanaema Ebe poole vaadata ja keksida: näed, mina olin veel kangem mässaja kui sina omal ajal. Vanaema Ebe oli abielludes kolm kuud rase, tema aga neli.

Margit sai tütre lapseootusest siiski varakult teada, sest tütar helistas ja kutsus ema kohvikusse. Margit juba aimas, et mis jutt see muu ikka olla saab, kui tütar teda niimoodi kohvikusse kutsub.

Riin ei rääkinudki midagi, ulatas emale kahe triibuga rasedustesti. Siis nad jõid oma kohvid lõbusasti lõpuni ja läksid koos linna peale sisseoste tegema.

Margit sai vanaemaks 46-aastaselt.

Margit ise tegi oma ema Ebe vanaemaks, kui Ebe oli 42.

Selle peale torisenud kõige rohkem Baadu, öeldes, et Ebel endal oleks võinud selles vanuses veel laps olla, aga nüüd teeb tema lapselaps ta lapse vanaemaks.

«Tegelikult on see tore. Nüüd jõuad oma lastelaste järele ka joosta, kui ise veel noor oled,» ütleb Margit, haarab Säde sülle ja viskab tirtsu koos sädeleva naeruga lae alla.

Margit on muide oma tütre Riinu mõlemad tütred ise vastu võtnud. Riin lihtsalt tahtis nii.

Kui Riin oli sünnitustoas ja Säde ilmuma hakkas, valitses Margitis suur segadus. Tal olid rolliprobleemid. Et kes ta seal sünnitusel siis on: kas ta on ema, kes valvab ja toetab oma tütart, või ta on ämmaemand, kes hoolitseb sünnitaja eest.

Säde sündis ära ja kõik, kes sünnitusosakonnas sel tunnil tööl olid, tormasid õnnitlema ämmaemandat Margitit. Riin oli suure töö ära teinud ja lapse isa Harli seisis ka seal, beebi süles. Aga tants käis ikka ümber Margiti – palju õnne, vanaema, palju õnne, vanaema!

Kuidas Riin oma poisist kinni haaras

Riinul oli unistus juba väikesest peale saada emaks ja – pange nüüd tähele! – ämmaemandaks. Margit kinnitab, et tema ei ole süüdi. Et tema ei sundinud. Ausõna!

Tema just oli imestanud, kas Riin mõtleb seda tõsiselt. Kas ta on ikka kindel ja teab, mida ta teeb, kui läheb ämmaemandaks õppima. Ta ju näeb oma ema pealt seda, milline on ämmaemanda elu.

Aga Riin raius, et see on ta soov, ja seda läkski ta otsejoones Tartu tervishoiukõrgkooli õppima. Õppis kaks aastat ja siis lõpetas kooliga suhted.

Riin selgitab: selleks et ämmaemandaks saada, tuleb õeõppe osa enne selgeks saada. Muudkui õppida ja käia praktikal kopsukliinikus, traumaosakonnas, intensiivraviosakonnas. Esimesed kaks aastat sellist kooli panevad iga tulevase ämmaemanda tõsiselt proovile.

«Lõpuks ma mõtlesin ka omaenda lapsepõlve ja kroonilise emaigatsuse peale ja siis ma mõtlesin, et mina oma lastele sellist elu ei taha,» tunnistab Riin.

Ema Margit noogutab nii innukalt kui saab, tema ju elabki kogu aeg selle süütundega. Ometi teeb igaüks oma valikud ise.

Margiti ämmaemandakutsumus oli näiteks sedavõrd suur, et Margit selle vastu ei saanud. Aga Riin sai ja otsustas teisiti.

Niisiis – Riin lõpetas kooliga suhted ja läks maakera teisele poolele reisile. Elas kolm kuud Kanadas ja pidas end üleval sel viisil, et hoolitses iga päev mõned tunnid ühe Alzheimeri tõbe põdeva vanadaami eest.

«Iga päev sain temaga tuttavaks, rääkisin talle oma päritolust, tegin talle süüa, siis käisime jalutamas ja siis sain jälle temaga tuttavaks,» meenutab Riin. «Vahel tegi ta rumalusi ja algul, kui ma tema haigust veel hästi ei tundnud, oli ikka päris raske.»

Kahe kuu pärast sõitis Riin sõbraga edasi Ameerikasse. Kevadeks tuli koju tagasi.

Ema Margit mäletab, et kui Riinul hakkasid tekkima välismaa sõbrad, mõtles ta paludes, et oh annaks saatus tüdrukule ometi mõnd eesti meest.

Ja läkski nii, et kui Riin Ameerika mandrilt naasis, otsis ta üles ühe talle ammu meeldinud poisi, kes oli vahepeal sõjaväes olnud. Selle poisi nimi oli Harli Kullassepp.

«Helistasin talle ja läksin külla ning me jätkasime sealt, kus pooleli jäi. Selgus, et Harli oli end kogu aeg mulle hoidnud, ja minu süda ka kipitas ta pärast kogu aeg. Kartsin, et olen õige mehe käest lasknud,» räägib Riin.

Vanaema Ebe kiidab ka tütretütre meest ja ütleb, et Harli on kuldsete kätega poiss. Et kuidas ta võttis vana põranda üles ning pani teise põranda lipsti alla. Või kuidas ta ehitas kapi. «Ei pea välismaale minema nende meeste pärast, ei pea,» ütleb vanaema.

«See on jah rumal jutt, et ainult välismaalt saab hea partii,» sõnab Riin.

Margit märgib: «Eesti mehed on väga head!» Ja mõtleb vist oma mehe peale.

Kõik see räägib aga risti vastupidi sellele, mis juhtus Margiti õe Meriliniga. Tema elab juba 14 aastat koos oma Rootsi mehe ja kahe poja Leo ja Birkiga Västerös.

«Said Tallinnas töö kaudu kokku, jäid helistama ja kirju vahetama, siis käis seal paar korda külas, ja läinud oligi,» meenutab ema Ebe Merilini Eestist ärakadumise lugu. «Mina küll ahhetasin, et nii kaugele. Aga nüüd olen ise seal kaks talve nende juures elanud, kui lastel keelekujunemise aeg oli.»

Margit tunnistab, et see, et Merilin Rootsis elab, on talle väga valus teema. Ta on oma õega lähedane ja tunneb tast suurt puudust.

Juba siis, kui Margit õpilasmalevast murtud südamega Puurmanisse tagasi jõudis, sai 10-aastasest õekesest talle esimene hingehoidja.

«Ma ju armusin ära seal Iisaku rühmas, aga see poiss läks kaheks aastaks sõjaväkke,» meenutab Margit. «Ja kuidas Merilin mu valusse end sisse elas, minuga neid malevalaule kaasa laulis ja oli lihtsalt olemas ja kuulamas.»

Miks on Margit ämmaemand

«Vaata, vanasti ei räägitud niisugustest asjadest üldse. Oli ainult see kurejutt,» alustab selle teema lahtirääkimist Margiti ema Ebe.

Ebe ise sai emaks 1967. aastal. Esimesena sündiski Margit. Teisena, 1969. aastal poeg Margo. Siis tekkis pikem vahe.

«Baadu korrutas muudkui Margitile, et vend sul juba on, räägi nüüd kurele, et tooks sulle ka väikese õe. Et ütle kurele,» jutustab Ebe. «Ja tüdruk ise ka. Tahtis nii kangesti õde. Kure pesagi oli seal puu otsas ... Margit karjus iga kord, kui mööda käisime: kurg, too mulle väike õde, kurg, too mulle väike õde! Mul oli lausa piinlik temaga kõndida. Nii kui sinna pesa alla saime, pistis Margit kisendama.»

Margit plõksutab laua ääres silmi: «Ma nii tahtsin õde!»

«Aga siis tuli meile …» ütleb Ebe saladuslikul moel ja peab pausi. «Isegi minule oli see nii suur uudis see ... avameelselt abielust.»

Jutt on nõukaaegsest teabekirjandusest, soomlastest autorite tõlkeraamatust «Avameelselt abielust». See mõjutas korraga mitut põlvkonda. See käis käest kätte ja loeti kapsaks.

Selleks ajaks oli Margitil oma kauaoodatud väike õeke juba käes. Merilin sündis 1972, raamat ilmus 1974.

«Lapsed olid mul jah olemas, aga kuidas see lastesaamine päriselt käis ... Või kuidas oleks pidanud käima raamatu järgi, huvi oli tõesti suur,» pihib Ebe. «Isiklikult läksin ja ostsin selle raamatu!»

Aga ka lapsed olid juba head lugejad. Eriti Margit, kes oli seitse täis ja käis kaheksandat ning pani hästi tähele, mida ema luges ja kuhu ta selle raamatu pani.

«Ja ühel päeval Margit teataski mulle, et ta tahab saada selleks, kes lapsi vastu võtab,» saab alles nüüd teha Ebe loost kokkuvõtte.

Margit raputab pead, lugu veel ei lõpe, ja räägib oma variandi, mis on palju detailirohkem.

«Kui mina olin selle raamatu üksipulgi läbi töötanud – mind nii huvitas anatoomia –, läksin ema juurde ja küsisin, kust need lapsed ikkagi tulevad. Sest mina ei saanud aru, kus need augud on, kust laps välja tuleb.»

Margit mäletab, et ema pesi nõusid ja kohises seal midagi vastuseks. Margit seisis kõrval ja nõudis otsustavalt, et kus need augud siis on, kust laps välja tuleb. Et emal ei ole ju kõhu peal mingeid õmblusi. Et seal peab olema mingi nipp.

Aga ema kolistas kraanikausis nõudega.

Tütar Riin naudib samuti seda lugu, mida ema jutustab ja mida tema on ilmselt kümneid kordi juba kuulnud.

«Ema, kuule räägi nüüd seda lugu ka … Noh, räägi!» nurub ta.

Margit räägib. Tema järgmine suur sõber igas küsimuses oli ema õde Mari. Tegelikult Marje, aga perekonnas kutsuvad teda kõik Mariks.

«Ta oli hästi lahke tädi, kellega mina sain kõik asjad ära räägitud. Temal oli raamat «Miks kurejutud?»,» meenutab Margit. «Ma lugesin selle ka läbi, aga ikka ei saanud aru, kust lapsed tulevad.»

Järgmine suur probleem laste väljatulemise kõrval oli Margiti jaoks: mis asi on kõdisti. Et kas see on midagi, millega peab jube kõdi olema.

Siis oli Margit juba vanem, vahest üheksa.

Tädi Mari koos mehega olid neil jälle külas, kui see kõdisti küsimus tekkis. Istusid diivanil ja ainult kohisesid selle jutu peale.

«Võileiba tahad, Margit?» oli ainus vastus.

Ebe mäletab, et mingil ajal esines Margit juba umbes niisuguse avaldusega: «Teoorias olen ma piisavalt tugev, aga praktikas veel ei ole.»

Siis ilmus raamat «Tütarlapsest sirgub naine» ning siis tuli juba keskkool ja anatoomiatunnid. Ja siis sai see asi pikapeale selgeks.

Kuidas aga Margitist ikkagi ämmaemand sai?

Ema Ebe soov oli, et tütar võiks muusikaga jätkata, sest tema oli teda klaveri- ja viiulitundidesse saatnud ja talle tundus, et Margitile sobis muusika hästi. Ehk saab temast muusikakasvataja või midagi.

«Ma nii tahtsin, et ta sinna Salme tänava pedagoogilisse kooli õppima läheks,» ütleb Ebe. Aga Margit tundis, et see pole see.

Suvi oli käes. Juulikuu hakkas lõppema. Margit mõtles, mis ta ometi teeb. «Kartsin, et varsti on kõik koolid kinni. Et lähen poodi müüjaks või?!» meenutab ta.

Ja siis kõndis Margit mööda Pargi tänavat. Pärast sauna tuli pikk plankaed ja seal seisis: Tartu meditsiinikool võtab vastu ämmaemandaid.

«Voh!» oli Margitil kõik äkki selge.

Ühe päevaga said dokumendid korda aetud. Esimese eksami, kirjandi, tegi Margit päev enne oma pulmi. Siis läks Luiga Reinule mehele, see oli 17. august. Ja teise eksami, keemia, tegi esmaspäeval pärast pulmi.

Margit oli keemias tugev, kuna Karlova koolis olnud neil üks hull keemiaõpetaja, kellega muud võimalust polnud, kui keemia selgeks saada. Kahe eksamiga sai meditsiinikooli sisse.

2006. aastal lõpetas Margit aga veel Tartu teoloogiaakadeemia. Ta on raseduskriisi nõustaja ja hingehoidja.

Naised jooksevad mõnikord ummikusse ja neid lugusid on Margiti sõnul tänapäeval järjest rohkem ja rohkem. Ei teadnud tema ema, vanaema, vanavanaema ega tolle ema, mis asi on raseduskriis. Sellist õigust – rääkida mingist kriisist – polnud ühelgi naisel.

Aga nüüd, isegi kui on tegu soovitud rasedusega, võib lapse ilmumine perre olla äkitselt suur segadus. «Et kas ma olen seda väärt, kas ma saan hakkama, kas mul on midagi lapsele anda,» selgitab Margit. «Naised võivad minna närvi sedavõrd, et see avaldub füüsiliste kaebustena. Ja siis on vaja kedagi, kes kinnitaks, et kõik on täiesti normaalne ja kõik on hästi.»

Naisteliini tähtsusest

Naised otsustavad, millise noorpõlvearmastuse nad endale meheks võtavad, millal lapsed sünnivad ning kuidas ja kes nad suureks kasvatab. Naised vastutavad. Mehed vastutavad ka, aga hoopis teiste asjade eest.

Margit räägib ühe anekdoodi.

Jumal ütles, et selleks et naistel koormat vähendada, tuleb teha kõike vaheldumisi. Esimese lapse sünnitab naine, teise lapse sünnitab mees, kolmanda lapse sünnitab naine, neljanda lapse sünnitab mees. Ja nii edasi. Mis juhtus? Juhtus see, et ühtegi perre üle kolme lapse enam ei sündinudki.

Kuidas on Ebe, Margit ja Riin rahul sellega, mis elu on neile pakkunud?

69-aastane Ebe arvab, et olgu mis on, aga temal on hästi läinud. «Nelikümmend seitse aastat sain oma Jaaniga koos elada. Kolme aasta pärast oleksid meil kuldpulmad olnud, aga näe, vanamees andis enne otsad,» ütleb ta realistlikult. Ehmatab pisut ja palub vabandust.

«Need ei ole minu, vaid minu ema sõnad. Tema ütles samamoodi minu isa kohta. Ta ka ei jõudnud kuldpulmi ära oodata,» märgib Ebe ja kordab, et tal on elus väga hästi läinud ja ta on tõesti väga rahul. Ta tänab alati, kui midagi on hästi läinud.

Margit noogutab kõrval, nagu oleks tema veel suurem tarkpea, kui ta ema ongi, ja märgib: «Tänulikkus on üks kõige ilusamaid oskusi.»

Ka Margit on eluga rahul. Ta ütleb, et kõik tema otsused on alati tehtud parima äratundmise järgi ja hea õnne peale minnes. Keegi ei tea ju, et kui ta oleks midagi teistmoodi otsustanud, kas siis ka nii hästi oleks läinud.

«Ma olen õnnelik sellepärast, et ma olen just selline, nagu ma olen. Ja üle kõige olen ma õnnelik nende inimeste pärast, kes on mu selliseks teinud,» lausub Margit ja vaatab oma ema, oma tütre ja lapselaste poole.

Tütar Riin on kahe ja poole kuust Sirelit äiutades väga vaikseks jäänud. «Mul tuleb nii uni peale praegu,» ütleb ta.

«Kümne aasta pärast saad une täis magada. See on varsti,» lausub Ebe.

Aga Riin on juba virgunud ja mõtted selged. Temal on kõige parem meel oma Harli pärast! «Et ma sain viimasel hetkel tal sabast kinni,» sõnab ta.

Epiloog

«Näe, Aasmetsa Jüri sünniaeg on ju siin!» hõiskab Ebe vahepeal, kui on köögilauale kaasatoodud paberites hulk aega tuhninud.

«Mis see siis on?» küsib Margit kaela üle ema õla küünitades.

«16. veebruar 1895,» vastab Ebe.

«See on …» hakkab Margit arvutama. «See on 120 aastat ta sünnist varsti. See tuleb uuel aastal nüüd kohe! Oi-oi, üsna kohe. Siis lähme kõik Kursi kirikusse ja viime küünlad surnuaiale.»

Kolm naist on ühtäkki väga õnnelikud selle üle, mille nad on juhuslikult avastanud. Et nende suure sugulase Jüri Aasmetsa suur juubel seisab kohe ukse ees ning nad ei maga seda maha.

Nagu loo algul kirjas, kui Jüri Aasmetsast põlvi edasi lugeda, siis on tema lapselapse Ebe Susi lapselapsed Säde ja Sireli selle perekonna kuues põlv.

«Ja siis laulame seal vaikselt, et terve mets on sugulasi täis,» ütleb Margit.

Kursi surnuaial ongi neil just nii. Et paned küünlakese ja astud kaks sammu edasi. Paned uue küünlakese ja astud jälle natuke maad edasi. Siis paned järgmise ja järgmise.