Tartu ülikooli vana keemiahoone remondiga seoses tuli maapinnast välja arvukalt kunagise Maarja kiriku kalmistule maetud inimeste luustikke. Peamiselt on tegu keskaegsete matustega.
Arheoloogid leidsid hulga luustikke
16. august 2010, 08:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaevamiste üks juhte, antropoloog-arheoloog Martin Malve ütles, et reede õhtuks oli päevavalgele tulnud juba 18 luustikku või luustikukatket.
Osa luustikke on maapinnas algsest asendist liigutatud ülematmiste tõttu, matmistihedus on suur. Ka nõukogude perioodil torustikke ja kaableid paigaldades on suur osa luustikke lõhutud.
Tavalised inimesed
Arheoloogilised uuringud peahoone ja vana keemiahoone vahel algasid mõni aeg tagasi kui sademeveetorustiku jaoks kraavi kaevates jõuti vana kultuurkihini. Kaevamisi veavad arheoloogid Andres Tvauri, Martin Malve, Raido Roog ja Rivo Bernotas.
Võrdlemisi kitsast kraavist oli reede hommikuks leitud kümme korrapärast matust, päev andis juurde kaheksa matust, aga Malve usub, et töö jätkudes tuleb luustikke välja hulgaliselt.
Malve esialgse hinnangu järgi on maetud tavalised linlased. On naisi, lapsi ja mehi igas vanuses. On päris väikesi lapsi ja on ka üle 50-aastaseid inimesi. Need inimesed on omal ajal maetud endise Maarja kiriku aeda, kiriku krundile on nüüdseks ehitatud Tartu ülikooli peahoone.
Malve usub, et kalmistu piir ulatub keemiahoone keskpaigani ja terve Jakobi tänav on kalmistuala.
Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia vanemteadur Heiki Valk on ühe lapsematuse dateerinud 13.–14. sajandisse, kaela pandud helmeste järgi.
Malve ütles, et üks huvitav matus tuli päevavalgele reedel. Ligikaudu 40-aastase naise rinnale oli asetatud umbes aastane laps ning naise reite vahel oli alla poole aasta vanune laps.
Luustike esialgse vaatluse põhjal ei ole Malve tuvastanud luid kahjustavate haiguste jälgi, nii ei ole võimalik öelda, mis oli see põhjus, mis need kunagised tartlased hauda ajas.
Seni on leitud ka üks Rootsi aega paigutuv mehe matus. Rootsi ajal oli Maarja kirik teadaolevalt Rootsi garnisoni pühakoda.
Ehitisi ei ole seni leitud rohkem kui vaid üks müüriots, mis kuulub tõenäoliselt Maarja kirikule.
Muinasaegne kiht
Malve rääkis, et kaevandi põhjas on jõutud ka kalmistueelse muinasaegse kihini, kust on saadud keraamikakilde, kuid kultuurkiht on keskaegsete matustega segatud. Puutumata muinasaegset kihti seni ette jäänud ei ole.
Malve ütles, et on keeruline hinnata, kui kaua läheb ehitusele ette jääva pinnase uurimiseks aega, ilmselt nädalaid. «See on tohutu ala,» nentis ta.
Tema ettepanek oli kaaluda torustike paigaldamist pisut kõrgemale, et ette jääks vähem matuseid, vähem oleks väljakaevamiste vajadust ja ehitaja saaks tähtaegadest paremini kinni pidada. Praegu on meeter laial kraavil sügavust 2,3 meetrit.