Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Supilinn surus end mälust paberile

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Olev Remsu (66) on lõpetanud nelja raamatuna aastail 2012–2014 ilmunud mälestusromaani. | FOTO: Margus Ansu

Augusti lõpus ilmus viimane köide Olev Remsu mälestusromaanist Supilinna elu kohta 1960. aastatel. See oli triloogiaks kavandatud, kuid ilmus nelja raamatuna. Esitlus on järgmisel nädalal.

Hea koolivend, viimase ehk neljanda raamatu järelsõnas lubad sa lugejal alustada ükskõik millisest köitest, kuid mitte neljandast. Miks küll nii?

Viimane osa, «Supilinna armastajad» ilmus romaani kolmanda ja neljanda köitena, aga sai valmis üheskoos, selle poolitamise tegin alles siis, kui sai selgeks, et raamat tuleks koletult paks.

Loodan, et kahes esimeses köites, «Supilinna poistes» ja «Supilinna surmades», on korralik Aristotelese nõutud algus, keskpaik ja lõpp, kolmandas ja neljandas köites peaks see olema kahe köite peale kokku. Või ei ole?

On küll. Aga ikkagi sobib minu meelest väga hästi alustada ka viimasest osast. Selles on lugejale antud teada kõik oluline, mis on tegelastega varem juhtunud. Mind see korrutamine küll pisut segas, aga vahest on see paljudele lugemisel toeks. Mida kostad selle peale?

Tänan sind tähelepaneliku lugemise eest. Ja mälu on sul hea! Jah, ma siis, kui olin teinud poolitamisotsuse, täiendasin neljandat köidet. Vahest läksin liiale?

Vaatame, mida ütlevad kutselised arvustajad. Triloogias üleüldse,  ja viimases raamatus eriti, nimetab peategelane Kolla Mjärg hulgi täpseid Tartu asutuste nimesid 1960. aastatest. Kust sa need noppisid?

Kui olin väike ja hulkusin mööda linna, et avastada maailma, kirjutasin ma need üles. Toona tundusid need kõik olevat väga tähtsad, nüüd aga kujundlikud, ajastut avavad. Olen alati imetlenud, kuidas faktist saab kujund, usun, et asutuste nimedega on nii sündinud.

Kolla ja tema sõbrad, aga ka Supilinna vanem, vanglaharidusega Krill tarvitavad slängi – isegi nii palju, et läheb veidi tüütuks. Rahvalikke väljendeid ja lendlauseid kasutavad teisedki supilinlased, võimumehed kantseliiti. Kas sa oled erisõnavara ekstra kogunud?

Ma olen ise ka kartnud, et küll teeb küllale liiga, hea, et sa märku andsid. Mul endal kaob vahel ära taju, kus on piir.

Palju on endal meeles, aga olen kasutanud ka Mai Loogi suurepärast, iseennast täiendavat «Eesti slängi sõnaraamatut». Ammendamatu allikas on internet, eriti selle vestlusportaalid. Samuti mitmed kommentaariumid.

Rahvasuu – nüüd peab vist ütlema rahvasulg või rahvaklaviatuur – on ikka ennelugematult väljendusrikas, lihtsalt imesta! Meie folkloorne loome, eriti sõna- ja lausekujundite osas, elab võimsalt edasi, ainult et on leidnud endale uue keskkonna ning jäädvustab ise, ilma et oleks vaja Jakob Hurta või mõnd teist suurmeest.

Kui põhjalikult oled enne raamatusse kirjutamist üle vaadanud romaanis nimetatud kindla aadressiga majad ja kohad Supilinnas ja mujal Tartus?

Jah, olen nostalgitsev inimene ning ikka kui Tartusse juhtun, jalutan läbi Supilinna, Emajõe ääre ja botaanikaaia, Werneris istun ma niikuinii. Kirjutades olen aeg-ajalt pilgu visanud Google Street View’le. Seal on kõik majad üleval, ka need, mis mul on vaja läinud.

Milline ühisosa on 1960. aastate Supilinnal ja kogu tollasel Tartul meie praeguse linnaga?

Ma arvan, et see on keti üks lüli. Ja ilma selle lülita poleks tänast päeva. Siit vaatab vastu ka põhjus, miks ma selle hiigeltöö ette võtsin. Soosib ju ajastu lühidust ja kergust, mina aga tegin neljaköitelise triloogia, vaimult vist üsna raskepärase.

Kohati on küll õõvastav lugeda, mida teevad võimumehed – parteituusad ja julgeolekumehed – supilinlastega, aga eriti kaunitariga, kes kannab neile pangast oma tupes raha välja. Raskuse vaimust käib aga muhedus üle. Oh, vabandust, segasin vahele. Miks sa siis asusid triloogiat kirjutama?

Ma arvan, et ma tean aastate 1960–1965 Supilinnast, Tartust ja meie ühiskonnast midagi sellist, mida teised ei tea. Ja kõlagu see pealegi suureliselt, ent mu vastutustunne kutsus mind oma ainuteadmisi jagama teistega. Et kogu see info säiliks meie kollektiivmälus.

Triloogia viimase osa esimese köite arvustuses kirjutab Ants Juske (Postimees, 8. veebruar 2014), et Kolla oleks nagu koondkuju raamatu autorist ja tema klassivennast, kunagisest tippkorvpallurist Aleksei Tammistest. Sina oled osa Kollast kindlasti, kas on aga ka Tammiste?

Tamma on tõesti eredalt meeles, see poiss oli sada protsenti rihitud spordile. Ta oli monomaan. 99,99 protsenti monomaanidest kõrbevad, aga mõned erandid lendavad hästi kõrgele. Näiteks Robert Fischer ja Aleksei Tammiste.

Kasutasin teda selleks, et näidata, et toona oli sportimine eriti kõrges hinnas, samuti meenutamaks meie legendaarseid võimlemisõpetajaid Endel Arandit ja August Sokku. Sügav kummardus kõigi ees.

Kolla isa Antti on Karjala soomlasest vedurijuht ja ema Lilli on botaanikaaia aednik – täpselt nagu sinu ema ja isa. Romaani lugedes on äratuntavad akadeemik Paul Ariste (raamatus Bruno Berg), luuletaja Artur Alliksaar (Garibaldi Lättesaar) jpt. Miks sa ei kirjutanud neist nende oma nimega?

See mõte mul vilksatas. Et kui Werner on Werner, miks ei võiks siis Ariste olla Ariste ja teisedki prototüübid oma pärisnimedega. Ent miski tõrkus minus, ma ei söandanud. Olen muidu suur konventsionaalsuste lõhkuja, vähemalt tahan olla, kuid seekord otsustasin üldiselt kokkulepitule ja aktsepteeritule alluda.

Kolla kolib triloogia viimastel lehekülgedel koos ema ja isaga Supilinnast ära kesklinna uude korterisse. Kas me saame lugeda tema elust mõnes uues romaanis?

Arvatavasti mitte. Nagu ma ütlesin, oli neljas köide ammu valmis, jõudsin kirjutada juba uue, õnneks õhema romaani «Inge ja Epp, kaks pruuti», see peaks jõuludeks ilmuma. Lugu sellest, kuidas me 1972. aastal olime Kamtšatkal ehitusmalevas ning mis siis enne ja pärast seda Eestis juhtus. Kaks abielu ühest rühmast! Täpsemini – kolm.

Tagasi üles