Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Matemaatik – puukuuri ja tiigiga mees

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vainikkote pere: Mihkael (vasakult) – suur, soe ja usaldusväärne, ema Marju Vainikko – ilus inimene ja usaldusväärne kaaslane, isa Eero Vainikko koos viiekuise Pärlega ehk pere pesamuna ja kõigi vaieldamatu lem­mikuga. Kase latva riputatud rihma hoiab Laurits, kes on poiss nagu värskendav tuulepuhang. Paadis istuvad Oliver – leiutaja ja algataja – ning Martin – tugev isiksus, kes tunnetab ja märkab elu peidupooli, oskab neist koomilise külje välja tuua ja halba ignoreerida. Naise ja laste iseloomustused on pärit Eero Vainikko suust. | FOTO: Kristjan Teedema

Eero Vainikko päev algab kell 6. Kui ilm vähegi lubab, käib ta tiigis ujumas. Varane hommik on päriselt ta enda aeg ning kogu päev, mis alles ees, näib lihtne, selge ja hea. Tema suur pere alles magab.

Pärast suplust teeb Eero Vainikko tassi kohvi ning asub neljale poisile putru keetma. Talle endale maitseb kõige rohkem täisteramannapuder.

Või siis praeb leiba munaga. Vahel ühe, vahel kahe panniga – kõik sõltub sellest, kas ka Laurits, kes hommikuti väga suure isuga ei ole, seekord praeleivast hoolib või mitte.

Siis teeb Eero Vainikko veel ühe kohvi ning viib kaasale Marjule voodisse. See on igahommikune žest kallile inimesele, kellega võiks minna läbi – nagu Eero Vainikko ise ütleb – tulest ja veest.

Vainikkote kodu asub Kullaga külas Vainu talus. See on Tartust 25 kilomeetri kaugusel Kambja vallas. Kui viimane teekäänak selja taha jätta, siis vasakut kätt kuuskede taga.

Hajussüsteemide professor

Eero Vainikko on Tartu ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna õppejõud, täpsemalt arvutiteaduse instituudi hajussüsteemide professor. Kui proovida lihtsalt seletada, siis hajussüsteemide all mõeldakse arvuteid, nutitelefone, võrguseadmeid, printereid ja nii edasi – ühesõnaga sedasorti seadmeid, mis kõik on hajusalt võrku ühendatud.

Eero Vainikko ema ja isa on samuti matemaatikud. Vainikko on tegelikult soome nimi ning isa Gennadi on Ingerimaalt pärit. «Ema on mul Karksi-Nuiast. Ma olen ... mulksoomlane,» ütleb Eero Vainikko muhedalt.

Hiljuti tunnustas Eesti Lasterikaste Perede Liit Lottemaal andekaid suurperede vanemaid Pärlipüüdja auhinnaga. Ühe kahest auhinnast pälvis Eero Vainikko, akadeemilise karjääriga mees, kes on ka pühendunud isa ja kel on kokku seitse last. Isegi kaheksa, sest Eero Vainikko kasvatab ka kasupoega ehk oma naise last tema esimesest abielust.

Eero Vainikko enda kolm esimest last on pärit tema esimesest abielust ning kuigi ta nendega iga päev koos ei ela, siis ühiseid väljasõite tehakse võimaluse korral koos.

Eero Vainikko ütleb, et just suure pere vanemana tabab inimene ära selle, mis on elu tegelik väärtus. Ka on lastel õnn saada suurest perest ellu palju rohkem seda, mida neil tegelikult vaja läheb.

Eero Vainikko peab silmas sotsiaalseid oskusi kollektiivis toime tulla. Ta lisab, et näiteks teadusartiklite hulk, mille taga on palju autoreid, kasvab üha. «Igal elualal paistab välja see, et lihtsamad ülesanded lähevad masinatele ja robotitele, inimesed ise panustavad ühiskonda aga aina rohkem just kollektiivse loominguga,» ütleb ta.

Eero Vainikko on seda meelt, et kõik ühiskonna liikmed peaksid pead kokku panema ja mõtlema, kuidas suurtesse peredesse suhtumist soosivamaks muuta, kuidas iivet suurendada. «Enamasti näeme, et kogu inimese karjäär on üles ehitatud ikka üksikisiku võimalusi arvestades. Edukas saab olla ainult see, kes on alati ja igal pool kättesaadav,» räägib ta ning lisab, et tema meelest oleks õiglane sotsiaalmaks üks väga kaval hoob.

Kui sotsiaalmaks väheneks vastavalt ülalpeetavate arvule, oleks iga tööandja huvitatud paljulapselise pere vanema töölevõtmisest, sest niisuguse inimese töölhoidmine oleks talle soodne. Samas on tal võimalus järelejäänud raha eest palka tõsta. Pereinimesed on tööl teatavasti võimekad ja motiveeritud ning tööst muul ajal panustavad just nemad jõudsalt inimestesse, kes tulevikus teenivad teistele pensioni.

Eero Vainikko räägib, et tegevus, mille tema oma lapsepõlvest on kaasa võtnud ja oma lastele võimaldanud, on suvised matkad ja telkimised. Sest kui mõelda suure pere peale, siis see on üldse üksainumas viis reisida: võtad pere, istud autosse ja elad kämpingutes – kogu Euroopa on suurepäraseid võimalusi täis.

«Reisil olles jõuad lastega suheldes hoopis teisele tasemele. Sa saad aru, mida keegi neist tegelikult mõtleb, kes ta tegelikult on,» räägib Vainikko.

Nalja nabani

Lastega juhtub muidugi igasuguseid asju. Näiteks viimane lugu suviselt matkalt Kotka lahe kaljusel kaldal, kui Oliver, katsudes inimvõimete piire, leidis end läbimärjast olukorrast keset vett. Kõigil oli loomulikult naeru nabani, et oi, kuidas nüüd Oliver kogu järelejäänud matka üle kivide tilgub.

Eero Vainikko lisab, et neil on väga naeruhimuline pere. Aga kunagi ei naerda inimese enda üle, vaid naerdakse situatsiooni koomikat. «See tähendab, et laps tajub, et tal on lubatud eksida. Lapsed eksivad niikuinii. Aga pragada ei ole mõtet, parem õpetada naeruga olukorrast üle saama.»

Vainikkote kodus on palju nutiseadmeid, sest kõik on neid väga igatsenud. Ometi kehtivad seal reeglid, näiteks, et internetis ei tohi arvutimänge järjest mängida kauem kui tund aega.  Ka on neil nädalas üks arvutivaba päev. Ning näiteks esmaspäev on ekraanivaba päev, mil isegi telekat mängima ei panda. Neid ekraanivabu päevi kompenseerib miski muu.

Eero Vainikko on ehitanud õuele läbipaistva katusega puukuuri. Seal on poistel soovi korral hea meisterdada ka siis, kui vihma sajab. Ka on  Eero Vainikko lasknud oma juubelikingiks saadud raha eest õuele tiigi kaevata, et oleks koht, kus ujuda ja paadiga sõita. Tiigi kaldal kasvava kõrge kase otsa on ta vedanud veorihma, millega on poistel vee kohal hea ka­russellitada.

Pojale Martinile andis Eero Vainikko idee, millest teha 9. klassis nõutav kooliprojekt. See on selline betooni valatud ja tadelaktiga kaetud sümmeetriline vorm, millesse voolavat vett sisse lastes hakkab vesi seal kaheksaid joonistama.

«Tulevikus võiks sellesama tiigi kaldale neist vormidest terve kaskaadi luua ...» räägib Eero Vainikko isuka näoga oma poja loomingut vaadates.

Arvamus

Toomas Kiho, Sõber

Tunneme üksteist juba lapsepõlvest, sest tema ema ja minu isa olid ülikoolis kursusekaaslased. Küllap oli Eero esimene soome juurtega inimene, kellega kokku puutusin, ja sellepärast ilmselt seostusid temaga ka teatud aeglus ja rahulikkus.

Eero võtab oma rahulikul moel tuld igasugu pöörastest ideedest. Nii oleme temaga näiteks suusatades läbinud terve Eesti idast läände, Peipsi rannalt Läänemere kaldale. Meie retked on jätkunud viimastel aastatel ka koos lastega.

Kord ühisel rattamatkal juhtus mul lõkke ääres vorstinahk kurku kinni jääma. Olin lämbumas, elu jooksis silme eest mööda, kägisesin Eerole «Tõmba välja!» lootuses, et ta oma näpud mulle suhu ajab ja otsapidi suuõõne lõpus olevast nahaotsast kinni saab. Ta püüdis, aga ei ulatunud. Siis tuli talle kiiresti uus mõte ja ta hüüdis väga targa nõuande: «Tõmba ise!» Ma saingi sellega hakkama. Ja elan edasi.

Tagasi üles