Rattamaratoni kiire rada päädis vigastustega

Rattamaratonil tuli ette õnnetuid ja õnnelikke kukkumisi, mis asjaosaliste kinnitusel sõltusid ikkagi ennekõike sõitjate oskustest. Foto: Tarmo Haud

Tänavusel kiirel rajal kippusid rattamaratonist osavõtjad oma tehnilisi oskusi, kiirust ja vastupidavust üle hindama, tagajärjeks oli palju kukkumisi.

Tartu rattamaratoni meditsiiniteenistuse juhi Andras Lauga­metsa sõnul polnud see veel kõik. «Lisaks puhastasime ja õmblesime kohapeal haavu,» rääkis ta. Maratonirajalt viis kiirabi haiglasse täpsema diagnoosi panemiseks 17 inimest. «Möödunud aastal oli ka kiire rada, siis viisime haiglasse, kui õigesti mäletan, üheksa inimest, lisaks oli veel neid, kes läksid ise haiglasse.»

Laugamets ütles, et tänavu oli rohkem just neid, kes pöördusid toitlustuspunktides või raja peal kiirabi poole.

Rajal saadud vigastustest tõi ta välja peatraumasid, seitse inimest murdsid rangluu, oli ka õlaliigese vigastusi ja kämblaluumurde. Lühikese distantsi alguses pidi kiirabi tegelema südamerütmihäire all kannatava inimesega, kuid õnneks ei olnud ratturite hulgas enda pildituks sõitmist, ülekuumenemist ega nn südame äkksurma. Võistluse ajal ei pidanud kedagi elustama.

Laugametsa sõnul ei jää haiglasse viidud inimesi kummitama miski muu kui hirmutav kogemus ise, sest vigastustest paranevad nad täielikult.

Lihtne rada

Laugametsa hinnangul tulevad ratturid maratonirajale igal aastal üha parema füüsilise ettevalmistusega, kuid grupisõidu oskused on tagasihoidlikud. Nii võivadki kiired laskumised kas endale või kaassõitjale kätte maksta. «Väga palju õnnetusi juhtub liikluses selle pärast, et on valitud vale liikumiskiirus, see kehtib ka rattamaratonil,» sõnas ta.

Laugametsa meeskond oli valmis selleks, et tänavuse kiire raja tõttu tuleb rohkem vigastatuid, aga üllatas see, kust kohast vigastatuid peale võeti. «Vigastatuid tuli nendelt rajalõikudelt, mis olid sirged – täiesti üllatuslikud kohad. See on tavapärane, et Harimäelt või Meegaste mäelt tuleb vigastatuid, aga tuli sealt, kus sõideti laiadel teedel,» rääkis Lauga­mets.

Indrek Kelk tunnistas, et tänavu oli vigastusi tõepoolest rohkem kui mullu. Teisalt tõi ta välja, et raja läbis 5200 inimest ja nende hulgast vajas vaid 17 haiglasse kontrolli viimist: «Tegelikult on see väga väike osa. Võtame kõige lihtsama näite: tippude võidusõidus, kus starti ei lubata rohkem kui 200 inimest, juhtub tavaliselt õnnetus 20–30 inimesega.»

Siiski ei saa mööda vaadata faktist, et tänavu juhtus õnnetusi rohkem kui eelmistel aastatel ja üks põhjusi oli kiire ja lihtne rada. Kelk leiab, et õigem seletus juhtunule peitub sõitjais endis: «Kiirus ja oskused ei olnud sünkroonis, ei käinud väga hästi käsikäes.»

Kelgu sõnul võib rada hea ja kiire olla, kuid rattur peab võistlust mõistusega võtma ja olukorra üle kontrolli säilitama. «Meditsiinipealik ütles juba ka, et tee see rada raskemaks, pane siia kuskile mingi mägi või mudaauk,» sõnas ta.

Raja raskemaks tegemine aga ei taga, et õnnetusi ei juhtu, pigem peavad sõitjad ise asja üle järele mõtlema.

Kelk märkis, et ehkki oli soe ja vihmavaba võistlusilm, ei jäänud ta raja kvaliteediga lõpuni rahule.

«Kaks päeva enne võistlust ei tulnud enam Otepää küngaste vahele maha paksu udu ja polnud sellist niiskust, mis oli kruusateed nädala esimeses pooles mõnusalt tihedaks kastnud,» rääkis ta.

Oskusi nõudev

Nädala viimased päevad olid tuulisemad ja niiskus ei jäänud püsima. Ühelt poolt tegi tuul heinamaa kuivemaks ja vähem libedaks, samas kuivatas kruusateed.

«Kui tuhanded ratturid kuivast kruusateest üle käivad, siis nad pudistavad tee pinna pehmeks ja selle peal tekitavad kõikvõimalikud suunamuutused ja äkilised pidurdused olukorra, kus ratas on raskemini juhitav,» ütles Kelk.

Rattaspordiharrastaja Ken Rohe­laan, kes lõpetas võistluse 315. kohaga, oli mitme õnnetuse tunnistajaks. «Oli kukkumisi suurtes gruppides, kus kiiruse peal kiputakse teistega kokku põrkama või tasakaalu kaotama.»

Teised kukkumised olid seotud sõitjate kogenematuse või väheste tehniliste oskustega: keerulisematel lõikudel ja suurematel kiirustel hinnati oma võimeid üle. Tagajärjeks oli sõit rajalt välja või halvemal juhul kraavi.  

Rohelaane sõnul tekkis ka temal hetki, kus ta kaotas kergelt kontrolli ja läks ideaalsest trajektoorist välja. «Suurtel kiirustel olen sõitnud varemgi, kuid ikkagi tuleb selliseid olukordi ette. Jäin püsti ja midagi hullu ei juhtunud, ainult aega kaotasin,» ütles ta.

Rohelaan paneb ratturitele südamele, et riski võtmisel tuleb olukorda kainelt hinnata: «Mõtle, kas viis sekundit võitu on seda väärt või tahad kindla peale raja lõpuni sõita.»

Videot rattamaratoni keerulistest hetkedest saab vaadata siit.