Alamõõduline koha viis inspektorid Peipsile

Neljapäeva hommik. Kolkja sadam. Taevas on pilves, õhutemperatuur 15 kraadi. Läbi madala kanali sõidavad Peipsile keskkonnainspektsiooni laev ja mootorpaat. Algab operatsioon, mida on hoitud kiivalt saladuses.

Reidi eesmärk on kontrollida, kas kalurid peavad kinni keskkonnaministri käskkirjast, mille järgi on 5.–15. septembrini Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kalapüük mõrdade ja põhjanootadega keelatud. Põhjuseks on alamõõdulise koha suur osakaal.

Järvele välja jõudes võtab 21 aastat keskkonnainspektsioonis töötanud juhtivinspektor Avo Karv suuna kuuenda ja seitsmenda piiripoi vahele.

Õigemini kunagiste piiripoide, sest juba aastaid pole Peipsil piiri asukohta poidega maha märgitud.

Selle aasta alguses inspektsiooni kätte usaldatud uue laeva kiirus tõuseb mõne sekundiga 50 kilomeetrini tunnis ning ahtris lööb vesi vahutama.

«Vana laev nii kiiresti ei sõitnud, aga juhitavus oli vanal parem,» räägib Karv.

Ta sätib laeva puutetundliku ekraani nii, et vasak pool näitab järve kaarti ning parem kuvab kajaloodi andmeid. Avaveele välja sõites registreerime raadio teel oma alused piirivalves ning umbes 20 minutit hiljem olemegi esimeses sihtkohas. Vesi on seitse meetrit sügav ja 19 kraadi soe.  

Sukelduja abiga

Lisaks neljale kalainspektorile on meiega kaasas ka staažikas sukelduja Gilmar Krživets. «Olen sellega tegelenud viisteist aastat: üksteist profitasemel, viimased kaheksa instruktorina,» räägib Krživets ning sä­tib oma varustuse valmis.

Kõigepealt tõmbab ta selga fliiskombinesooni, siis kapuutsiga kalipso ning lõpuks vinnab selga voolikutega suruõhuballooni. Kaalu on umbes 15 kilo. Seejärel sülitab Krživets oma maski sisse ning määrib läraka klaasile laiali. Ikka selleks, et mask vee all uduseks ei läheks.  

Juhtivinspektor Ivar Veider näitab talle seejärel veepinnal hulpivaid märke ja korke ning seletab, kuidas mõrrad vees asuvad. «Seal on karjaaed, seal on kott,» sõnab ta.  Lõpuks laseb akvalangist ennast selg ees üle parda ning alustab esimese mõrra kontrollimist. Möödub umbes viis minutit, kui sukelduja pea veepinnale kerkib.

«Minu meelest on lahti,» lausub ta ning küsib veekord üle, kuidas mõrd täpselt olema peab. Pärast uut sukeldumist pole kahtlust. Mõrd on eest lahti ja tagant kinni. Täpselt nii, nagu olla ei tohiks.

«Ja see on küla kõige ausam mees,» on juhtivinspektor Urmas Võro pettunud. Igaks juhuks kontrollitakse üle ka sama mõrraliini teised mõrrad, kuid pilt on sama.

«Taga on sõlm peal ja eest on ots lahti. Kalu on ka sees. Väga paljud on surnud. Kui võrku liigutad, siis tükid lendavad. Uju nagu uhhaa sees,» kirjeldab sukelduja vee all nähtud vaatepilti. Mõrra sisse ta minna ei tohi, sest see on mõnevõrra ohtlik.

«Järelikult on mõrrad püügil,» võtab juhtivinspektor Veider olukorra kokku ning valib mobiilis kalamehe numbri.

Kalurid vaidlevad

«Tere, Margus! Oled sa kodumaal või? Räägi mulle oma mõrdadest. Siin Piirissaare külje all on mõrd püügil. Sukelduja käis all ja ütleb, et hulk kala on sees. On sul mehed Varnjas või? Nüüd pead ajama homme hommikuks mulle kedagi järve peale. Kott on vaja lahti saada. Saad aru, praegu ei tohi mõrrad püügis olla,» räägib Veider pikalt ja rahulikult mõrraomanikuga.

Viimane püüab siiski vastu väita, et mõrd ei saa lahti olla. Väidetavalt on mõrd eest küll lahti, kuid tagumisse otsa on pandud rõngas, kust kalad saavad välja ujuda. Sukelduja aga ühtegi rõngast ei näinud. Lõpuks lepitakse kokku, et järgmisel hommikul minnakse ühiselt mõrdasid üle vaatama.  

Mõni kilomeeter Piirissaare poole sõites kontrollitakse järgmist mõrraliini. Vaneminspektor Rauno Krahv tõmbab pootshaagiga luitunud lipuga varda laevale lähemale ning loeb sildilt «JÕ-93». «See on AS Kalameister,» vaatab Karv oma paberitest järele ning kannab andmed kontroll-lehele.

Akvalangist laseb ennast jälle selg ees üle parda prantsatada ning kaob vee alla. Ka seekord ei too sukelduja häid sõnumeid. Mõrrad on lahti ja kala sees. Inspektorid arutavad omavahel olukorda. Teevad pilte, kirjutavad üles koordinaadid ning helistavad kalafirma omanikule.

«Hommikuks on vaja teil kellelgi järvele tulla. Vaatame koos üle,» sõnab Veider telefonikõnes lõpetuseks ning lepib kellaaja kokku. «Ega keegi ju algul ei tunnista, aga siin pole midagi vaielda,» lausub inspektor.

Piirissaare poole edasi sõites kohtume suurema kalalaevaga. Noored kalurid on just võtnud välja võrgud ning lõpetanud nende puhastamise.

Suurtes kastides hüppavad paarikilosed latikad ja kohad. Kõik on õige, sest suure silmaga võrku jääb kinni vaid suur kala ning nende püük pole keelatud. Veider kontrollib ka püügipäevikut ning kõik tundub korras olevat.

Laeval olev kalur Vitali ütleb, et nende mõni kilomeeter kaugemal olevad mõrrad on kõik kinni seotud ning lehvitab meile naerusui hüvastijätuks. Paraku selgub veerand tundi hiljem, et ka Vitali on inspektoritele luisanud. Mees tuuakse kiirpaadiga kohale ning üheskoos sikutatakse mõrraotsad madalast veest välja.

«Kõik olid püügil. Ise ütles, et nemad panid kinni. Raius nagu rauda ning väitis, et loodusjõud on lahti teinud. Ma saan aru, et võib-olla ühe peksis laine lahti, aga kõik kaheksa. Kuidas nii saab? Kalamehed peaks ikka ise ka muretsema, et kalavarud säiliks. Esmaspäeval (täna – toim) tuleb minu juurde ning siis vaatame seda menetlust,» võtab Urmas Võro olukorra kokku.

Trahvid soolas

Kell on kaks läbi. Oleme jõudnud juba päris Piirissaare külje alla. Kajalood näitab sügavuseks 2,8 meetrit.

Järgmiste mõrdade kontrollimiseks pole enam vaja sukelduja abi, sest madalas vees on mõrdu ka paadist kerge pinnale tõsta. Kontrollime läbi veel viis mõrraliini. Lõpuks ometi leiame ka ausaid kalureid, sest kõik püügivahendid on otstest kinni seotud.

Peale väikest nõupidamist otsustatakse, et tänaseks tõmmatakse tööpäev kokku. Sukelduja paneb oma asjad suurde kasti ning vahetab kalipso teksade vastu.

Kapten keerab laeva taas Kolkja poole ning lükkab gaasihoova põhja. Hetk hiljem kihutame 58 kilomeetrit tunnis. Pool tundi sõitu ning olemegi taas Kolkjas.

Juhtivinspektor Ivar Veideri sõnul avastasime reidi jooksul neli püügile jäetud mõrrajada ning nende kohta alustatakse menetlust.

«Sellise rikkumise eest on meil õigus teha kuni 1200 eurot trahvi, aga eks menetluskäik näitab, kui palju see lõpuks tuleb,» võtab Veider raske päeva kokku.