Leiud viitavad muinasaja katastroofile

Tartu ülikooli arheoloogia vanemteaduri Andres Tvauri (43) kabineti seinu katavad suuremas osas raamaturiiulid. Foto: Kristjan Teedema

Üldrahvaliku ettekujutuse järgi käib arheoloogide põhitöö kaevandites, kus nad maapõuest ettevaatlikult vanu potikilde välja puhastavad. Arheoloog Andres Tvauri lükkas selle üsna levinud arvamuse ümber.

Ta astus eelmisel reedel oma kabinetti Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis Viljandist, kus pandi elektrikaablit. Tuli vaadata, kas ilmub lagedale midagi sellist, mis võiks uurijatele huvi pakkuda. «Praegu midagi välja ei tulnud, aga ka see on info, et selle koha peal midagi niisugust ei ole,» ütles Tvauri.

Kogu leitud arheoloogiline materjal pakub palju rohkem tööd siis, kui see on välja kaevatud ja konserveeritud. «Esemeuurimine viib teadust edasi,» lisas ta.

Nooleotsad, kirved ja sirbid, aga samuti muud esemed lubavad teha järeldusi kogu ammuse eluolu kohta. Ja sellest saab kirjutada. Arheoloogi niisuguse töö hea näide on Andres Tvauri mahukas raamat «Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis», mis ilmus tänavu suve hakul.

Aastad 450–1050 pKr

Monograafia käsitleb Eesti ala ühiskonda, majandust, asustust ja kultuuri ajavahemikus umbes 450–1050 pKr. Tvauri sõnul oli tegemist suurte muutuste ajastuga, mille lõpuks kujunes Eesti talurahvakultuur, millisena tunneme seda kuni 19. sajandini.

Rahvasterännu-, eelviikingi- ja viikingiaeg on olnud Eesti metalliaja kõige vähem uuritud perioodid. Raamat annab esimest korda täieliku ülevaate tolle ajastu uurimise allikatest.

Monograafias on hulgaliselt teavet toonastest linnustest, asulakohtadest, kalmetest, põllujäänustest, rauasulatuskohtadest, aaretest ja teistestki muististest. Mõistagi tutvustab Tvauri oma teoses põhjalikult leide vaadeldavatest aastasadadest.

Raamat kuulub monograafiasarja «Estonian Archaeology» ning ilmus esmalt kaks aastat tagasi ingliskeelsena. Autor pälvis selle eest 2012. aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia humanitaarteaduste alal.

Raamatu kõige intrigeerivam osa (Kristo Siig on sellele eraldanud oma pikas, 11. juuli Sirbis kaks lehekülge täitnud arvustuses kolmandiku) käsitleb 6. sajandi kriisi, mis vapustas loodust ja sealhulgas inimesi.

«Tõeline muutus toimus Eesti alal 6. sajandi keskpaigas, mil arheoloogilises aineses on täheldatav inimmõju järsk nõrgenemine loodusele ning kinnismuististe ja esemeleidude peaaegu täielik kadumine vähemalt pooleks sajandiks,» kirjutab Tvauri. «Vaid rituaalseid peitleide on sellest ajast rohkem kui ühestki teisest ajastust.»

See näitab autori arvates, et maad ja rahvast tabas «mingi suur õnnetus, tõenäoliselt näljahäda, mille tagajärjel suur osa inimestest suri». Tvauri peab võimalikuks, et selle põhjustas 536. aastal kliimaanomaalia, millest räägivad Vahemere maades kirja pandud kroonikad, kuid mille põhjust seni veel kindlalt ei teata.

Eestikeelse teose ilmumise eel on autor lisanud raamatusse kõige uuemaid teadustulemusi. See puudutab eelkõige Salme teist matust, hiljuti leitud viikingiaegseid järveasulaid ja linnuste kaevamiste värskemaid tulemusi.

Vapustav leid Kohtlast

Monograafiast on välja jäänud mullu suve lõpul arheolooge vapustanud ootamatult rikkalik peitleid Kohtlast Ida-Virumaalt.

Mullu septembris välitöödel Kohtlas oli Ester Oras (29) veel Cambridge’i ülikooli doktorant. Pärast doktorikraadi kaitsmist töötab ta Tartu ülikooli arheoloogia osakonnas nooremteadurina.

Kokku on leide vähemalt 500. Mõnda neist näitas Ester Oras ettevaatlikult kilepakendist välja võttes Tartu Postimehele. Ülejäänud on plastanumates konserveerimislahuse, suurem osa aga külmkappides, mis on neid leide maast laeni täis.

Möödunud suvel osales ta Kohtlas kaevamistel peale seda, kui harrastusarheoloogist metallidetektorist oli teada andnud oma esimestest leidudest, mida oli umbes 30. Tänavu kaevamised jätkusid.

«See on küll Eesti kõige-kõige suurem peitvara, kus on nii palju üksikesemeid,» ütles Oras. «Meie arheoloogid ei ole kunagi varem niisugust leidu kaevata saanud. Kõik varasemad leiud, mis meil on Eestist teada, on niisugused, mis on leitud talumeeste poolt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, ning antud üle kamaluga.»

Kohtlas said arheoloogid esimest korda kihtide haaval vaadata, mis on mille peal või kõrval, ja võtta täpseid proove.

Mida arvab Ester Oras oma kolleegi Andres Tvauri monograafia kohta? «Raamatust üleüldse arvan ma muidugi väga hästi,» ütles Oras. «Eestikeelse puhul on väga hea just see, et praegu on Eestis väga palju inimesi, kellel on huvi muinasaegsete leidude vastu.»

Kodumaine lugeja saab tema sõnul teada, mis tüüpi ja liiki muinasleide on meil olemas ja mida võiks maapõuest oodata. «See on väga oluline ja hea õppe- ja võrdlusmaterjal kõigile neile, kes üleüldse muinasajast huvituvad,» lisas ta.

Raamat

Andres Tvauri,
«Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis»,

TÜ kirjastus, 2014, 352 lk.