Jüri Saar: kui käsi haarab sae järele

Jüri Saar Foto: TPM

Tegelikult on asi väga lihtne. Kui paar aastat tagasi oli suur arutelu Tartu kesklinna tuleviku üle, tõusis küsimuseks kaubahoovi asukohta ehk Poe tänava parki maja ehitamine. Siinkohal pole tähtis, mis maja ja kui suur, aga oluline on, et väitluses tõusis argumendiks, et ei saa, seal kasvab püramiidtamm.

Vastuse täpset sõnastust enam ei mäleta, aga mõte, mille ütles välja taimeökoloog Kristjan Zobel, oli umbes nii, et sellise takistuse vastu on ammu abinõu olemas – selle nimi on saag.

Siia võib lisada, et kui poleks saagi, tuleks abinõuna kasutada kirvest, sest muidu oleksime ammu tihedasse võssa või metsa kasvanud. Vaadake või Raadi mahajäetud sõjaväelinnakut.

Kui tähtis on üks puu või puudekogum, olgu metsa, allee või pargina, erineb aga vaatenurgast sõltuvalt nii suurel määral, et vastasseis muutub ühe osapoole jaoks suisa tragöödiaks.

Luunja kergliiklustee rajamisel papliallee maha saagimise tragöödia kordab seda igihaljast vastasseisu puukallistajate ja arenguihalejate vahel. Teist samasugust tragöödiat – vähemalt mõnede tartlaste jaoks – on Tartu ülikooli kliinikumi eestvõttel mängitud Puusepa tänaval endise sisekliiniku ümber, ja nüüd on siis päevakorral Mathieseni pargi korrastamine.

Alles see oli, tegelikult küll juba neli aastat tagasi, kui mitmete supilinlaste meelehärmiks läksid sae alla Emajõe tänava vanad vahtrad. Asemele saanud uued on nüüd labidavarre jämeduseks kosunud. Vaidlused selles üle, kas parem oli enne või pärast, on puhtalt maitse asi. Kuid et «labidavartest» saaks põlispuud, võtab kole kaua aega.

Olen Tartus elanud piisavalt kaua, et veel mäletada pahameelt Kesk tänava vanade paplite saagimise üle – nüüd on seal kastanid juba puu mõõtu –, aga liiga vähe, et mäletada varjulist, et mitte öelda pimedat Vanemuise parki põlispuudega, nagu see oli enne suurt uuendamist.

Emajõe kaldapealse papliallee langetamine või tugev kärpimine põhjustas tugevat poleemikat, saagimine lükkus edasi, kuid ühel heal päeval tuleb see uuesti päevakorrale.

Mis seal salata, ühes ajapunktis muutuvad vanad puud ohtlikuks ja vastutavate ametnike mure selle pärast, et need võivad kellelegi või millelegi kaela kukkuda, on ju ka mõistetav.

Kas aga sajandivanuse haiglahoone ümbrus peaks olema nagu hooldamata mõisaaed või nagu põllupealsesse tööstusparki rajatud uue logistikakeskuse ümbrus, on aga jällegi puhtalt maitse asi.

Aga nagu Luunja või ka Maarjamõisa puhul jääb mõnelegi poole üles küsimus, kuivõrd puudega seotud plaanide ja ohtude aus selgitamine kogukonnale ja naabritele ning muude võimaluste üle arutamine võiks ära hoida süüdistamise ja petta saamise tunde. Tasku laiendamise planeeringu arutelul näiteks öeldi otse välja, et Soola tänava pärnad tuleb maha võtta, et istuda uued ratta- ja sõidutee vahele, või et turu ja Dorpati hotelli vahel võiks vanade kastanite asemel olla väljak.

Kas mäletate, kuidas kliinikumi esindaja kevadel põhjendas puude langetamist: maha võetakse ohtlikud ja väheväärtuslikud puud. Kui nii, siis polegi midagi arutada.

Näinud kohapeal kände ja värskendanud mälu internetist tänavavaateid guugeldas, saab teha mõneti meelevaldse üldistuse, et kuni paarikümnesentimeetrise läbimõõduni on puud väheväärtuslikud ja sealt edasi ohtlikud. Selgituses ei öeldud sõnagi selle kohta, et Puusepa tänava äärest tuleb noored kastanid ja kased maha saagida selle pärast, et asemele teha parkla. Küllap on ka seda parklat vaja.

Aga miskipärast ei tundu soliidne ausalt välja öelda, et tahame puude asemele parklat või et vanad paplid ei meeldi. Või on asi selles, et siis jääks aruteluks ruumi?