Häda Tartu ja tema kunsti pärast

Tallinna kunstihoones avatud Tartu kunstnike näitusel «Väljasõit rohelisse. Tartu 1860–2014» näeb ka Peeter Krosmanni (1971) teost «Kunstiteoste arutelu Tartu Kunstnike Liidus» (2014). Foto: Peeter Langovits

Kui kuulsin, et Peeter Talvistu teeb Tallinnas Tartu kunsti näituse, mis haarab ajavahemikku 1860–2014 ning kus ei ole Vardi ja Vabbe, kuid on pooltundmatute noorte loomingut, siis mõtlesin, et ämbrisse astumine on kindel.

Kui näituse vaatamisel Tallinna kunstihoones hakkas esimese pildina silma Peeter Alliku kurikuulus linoollõige tekstiga «You must fuck everybody», täienes mu arvamus – mage populism ka veel! Järgmistel minutitel muutus aga pahameel vaimustuseks.

Arutelu väljapanekus

Andres Eilart märgib Eesti Päevalehes (7. aug), et kuraatori eesmärk oli anda ülevaade Tartu kunstist. Nii see ei ole. Just seda kompleksivabadust imetlesingi: imeliste saavutuste esitamise asemel käib näitusel arutelu provintsi ja metropoli, võimu ja vaimu vahekordade üle.

Inspiratsiooni üks allikaid on olnud Rael Arteli näitus «Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?», mille kataloogi üht lehekülge kolonialismist näeb praegusegi näituse kataloogis.

Mõnes mõttes on näitus Tallinna kunstihoones jätk Imat Suumanni Tartu kunstimajas eksponeeritule, mis vaatles Emajõelinna ajalugu arhitektuuriliste vapustustena (Krista Piirimäe, Sirp, 1. aug). Kuid Talvistu käsitlus on mänglev, tõsine on segamini huumori ja eneseirooniaga.

Tartu kunsti väljapanek ei alga Kitsest-Soosterist-Saalist, nagu väidab Tõnu Kaalep (Postimees, 5. aug), vaid teisest kolmikust.

See algusekolmik on Rauno Thomas Mossi kuldne büst «Mein Kampf», Peeter Alliku linoollõige fallosest ja Nadežda Tšernobai tibatilluke «Tartu vaade». Ülemvõim ja võõras vaim, ükskõik kus ja mis vormis, kasutab oma riista(sid) armsa ja abitu Tartukese vägistamiseks/ohjamiseks ning oma seemne/vaimu levitamiseks.

Arhitektuuri probleeme näeme mitmel pool: kahte Suumanni maali varemetega, Mossi maalidel soditud tähetorni ja ülikooli peahoonet Louis Höflingeri samu hooneid kujutavate idülliliste litode kõrval, kuid kõige suurejoonelisem vaatemäng areneb suures saalis.

Otsaseinale on antud altari tähendus, püha kolmainsus kahe purustatud Tartut kujutava maaliga (Elmar Kits ja Lepo Mikko) ning ühe ahastava perekonnaga (Johannes Saal).

Nende ees on sigade suur laulukoor (Jass Kaselaan) – tema installatsiooni pealkiri «Luigelaul» mõjub eriliselt musta huumorina just nüüd, mil Eestile on lõunast lähenemas surmav seakatk.

Kaselaane variatsioonis muutuvad sead robotiteks. Tartu hävitamist ja seatapukisa on vaatamas-kuulamas publik, st Tartu kodanikud eri aegadest ja eri reageeringutega – mõtlikud, vihased, marssivad, ükskõiksed.

Talvistu ei ole valinud näitusele kuulsusi, vaid tundub, et lihtsalt kättesaadavamad kunstnikud. Juhuslikkus, mida märkas ka Andres Eilart, tagab demokraatliku läbilõike tartlastest.

Vaimse terrori ruumis valitseb skulptor Ahti Seppet. Kompositsioonides «Koalitsiooni sünd» on teemaks poliitilised kokkulepped, kus minnakse üle laipade, Seppeti variandis üle naise kauni torso – õudus koos pikantsusega.

Vaimukas eneseiroonia

Stalini-aegsed kunstiteoste kurikuulsad ühisarutelud on andnud Peeter Talvistule ja Peeter Krosmannile idee lavastada sama asi tänapäeval. Ja nii me näeme maalil Tartu kunstnike liidu tähtsaid tegelasi, kes on Suumanni näitusel väga pahased, sest iga pildi peal on kirik. Vaimukalt eneseirooniline!

Vabadusjanulisemad kunstnikud kuulavad Ameerika Häält (Kaja Kärneri teos aastast 1959), kuid Jevgeni Zolotko «Vestlus kinni jäänud liftis» annab pildi elust, mis on täiesti lootusetu.

Et ka loodusega on Tartus halvasti, on vaatajale selgeks tehtud puust ja punaselt: lisaks Suumanni lehetutele puudele on Laura Põld loonud installatsiooni päris kuivanud puudest. Ainult Emajõgi on veel elujõus. Seda sümboliseerivad Valve Janovi ilusad ja rammusad «Kalad». Ja päike on üha soojem (Anna Hõbemäe «+30°»).

Vaimukuse tipuks on näituse pealkiri «Väljasõit rohelisse. Tartu 1860–2014», mis pöörab kõik pea peale: Tartu kunst ei ole läinud mitte pealinna, vaid grüünesse.

1860–2014

• Tallinna kunstihoones on avatud näitus «Väljasõit rohelisse. Tartu 1860–2014».

• Koostanud Peeter Talvistu.

• Vaadata saab 4. septembrini.