Olev Remsu: õhulossid ja kaotatud võimalused

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Kord ütles mulle Indrek Hirv, et tema on paguluses tartlane. See oli see periood, mil ta Tallinnas elas. Ma olen selle temalt üle võtnud. Aga ma olen lisanud: ka siis, kui ma Tartus olen, olen ma paguluses tartlane. Siseemigratsioon või sedasi ...

Miks siis?

Minu meelest Tartu ei väärtusta ennast. Kuidas lasti minema Rail Balticu rong? Ei mäleta ühtki tõsisemat aktsiooni selle nimel, et eurotrass läbiks Tartu. Ei pea olema eriline majandusgeograaf mõistmaks, et raudtee mõju ulatub kaugele kahele poole rööbastikku, aga kui liin kulgeb suuresti mere ääres, siis mõju teisele poole ei ole. Ilmselt löödi käega, ei viitsitud rabelda, mindi saunaõhtule õlut jooma.

Ja niisugune hoiak valitseb. Tartlased ei tohiks jätta oma linna linnavalitsuse ükskõiksetesse kätesse.

Ma vabandan virisemise pärast kõigi arhitektide ja linnaplaneerijate ees, ent minu meelest on Tartus viimased paarkümmend aastat kõik valele kohale ehitatud.

Tartu identiteet on Emajõgi ning igasugune ehitamine tõstku seda esile. Miks Tartu märkidena eelistatakse sildu, olgu Kivisilda või Kaarsilda? Ikka jõe pärast. Ei tohi igritseda mingi nire kahe tukastiku vahel, tulvaku uhke jõgi tõelise linna vahel! Vees peegeldugu soliidsed hooned, mitte haljasalapuud.

Mis asja peab uus city paiknema kuskil bussijaama kandis, Statoili tankla taga? Selle koht olnuks Raekoja platsist teisel pool jõge, nii oleks moodustunud harmooniline kontrast vana ja uue vahel.

Seal, kus praegu vohab Treffneri, Tuglase ja 100 000. tartlase ausambaga Ülejõe park ning ilutseb kõrts, on olnud tihe linn ning pole mingit mõtet seda olematuks kuulutada. Sõjahaavad on toonud rahuhaavad. Linn kasvab ise oma loomulikkuse ja suure tarkusega, mis käib üle inimmõtte võimest.

Väljaspool lava

Täpseid üksikasju teadmata arvan ma, et city asukoht näitab linnavalitsuse nõrkust, ei kasutatud kõiki võimalikke hoobasid. Või puudus pädevus. Jäädi alla ärimeeste ahnitsemistungile. Või lasti oma otsuseid mõjutada meeleheal. Nüüd me näeme, et linnasüdant seal ei moodustu, Plasku, Tasku ja Tigutorn on tõesti kaunis efektsed, ent need asetsevad vales kohas, väljaspool lava. Lavaks on muidugi city, kõik muu publikuruum.

Vana ja uut Raekoja platsi võinuks ühendada juba mainitud Kivisild, selle taastamise oleks pidanud ehitajatele tingimuseks seadma. Praeguse Kaarsilla oleks kummastki otsast haaranud kaks helikopterit ja kõrge kaarega küütinud Marja ja Lubja tänava vahele, ühendamaks Supilinna ja Ülejõed. Tõsi, veidi suurejooneline see sild aguli tarvis nagu on, ent ajalugu põhjendab ära, miks see seal asub. Kes ei tea, see ei tea. Oma süü.

Ka Eesti Rahva Muuseum on vales kohas. Minu teada pidi see von Liphartide mõisas paiknema ajutiselt, kuni parema hoone valmimiseni, aga näe, peale jäi jonn ja kontinuiteedi paindumatu mõistmine. Just alul paiknes muuseum südalinnas ning viidi alles 1922. aastal Ratshofi mõisasse!

Nüüdse asupaiga valik on tegelikult olnud mõjutatatud ühest üsna ajutisest nähtusest, nimelt mõisanduse rehabiliteerimisest. Mul isiklikult ei ole midagi mõisahoonete taastamise vastu, ent ma tean, mis on järgmine loogiline ajatellimus – kolhoosiehituste taastamine, millega tahes või tahtmata kaasneb kolhoosikorra õigustamine.

Ent ERMi praegune asukoht ei respekteeri ainult mõisandust, vaid tõstab oma arhitektuuriga esile veel Raadi sõjaväelennuvälja, kust startisid Nõukogude kotkad hirmutamaks Rootsit. Lennati mitukümmend aastat täpselt kuni kuningriigi õhupiirini ja pöörduti siis äkki tagasi.

Nõnda püüti uinutada Rootsi õhutõrje valvsust, et siis vajalikul x päeval rünnata Stockholmi, Göteborgi ja teisi linnu. (Seda rääkis mulle Džohhar Dudajev (Tartus asunud Nõukogude lennuväediviisi ülem, hilisem Tšetšeenia president – toim).)

Pärast rohkete sammastega Kaubahoovi kadumist puudub Tartul visuaalne kate õigustamaks hellitusnime Emajõe Ateena. Uue kaubamaja sambad ei domineeri, need on kiibakad ja otsajäänud, jalutaja silme ette lahvatab ainult konstruktivistlik kast, mis sobinuks kuhugi tööstus-, kuid mitte kultuuri- ja intellektuaalide linna.

Lugesin lehest, et riigikohus soovib Toomelt, endisest sõjaväelaatseretist välja kolida. Just teisel pool jõge Raekoja platsi vastas oleks selle õige asukoht. Las valvab seal põhiseadusest kinnipidamist, las väärtustab seal demokraatlikku õigussüsteemi ja Tartu linnasüdant! Sõltumata sellest, kelle omanduses on sealne maa ning kui kõrget hinda omanik küsib.

Ühiskond paneb oma huvid paika sundvõõrandamise teel, kui kellegi küüned on liiga kõveras enda poole. Arhitektuurihuvilisena kujutan ma ette, kuidas uue riigikohtu fassaadi rohked sambad peegelduvad jõepinnal, nõnda et turist tõdeb: Emajõe Ateena mis Emajõe Ateena.

Ja nüüd fantaasiamaile!

Minu meelest peaks prestiižehitisena taastama piiskopilinnuse. Ja teha seda võiks Tartu 1000. aastapäevaks! Mitte toomkiriku (ka seda võib tulevikus teha), vaid piiskopilinnuse. Meenutamaks, et me kuulume juba ammu-ammu Euroopasse.

Kuulen vastuseks, et Unesco kultuuripärandi ideoloogia ja reeglid ei luba uuesti ülesehitamist. Aga Varssavile tehti erand! Põhjusel, et Hitler käskis enne taganemist linna õhku lasta. Liivi- ja Põhjasõda pole sugugi vähem sõjad kui Teine maailmasõda ning Ivan Groznõi ja Peeter Esimene polnud pehmemad poisid kui Hitler, saaks ennast õigustada. Ja ega maksagi maailmapärandi nimistusse kippuda.

Taastatav piiskopilinnus peaks olema küll totaalselt samasugune kui too ammukadunud, ent samas ka risti vastupidine. Väljanägemine võiks olla täpipealt ühtemoodi, kuid materjaliks olgu klaas. Keegi ei saaks siis süüdistada linna soovis turistidele puru silma ajada, ent ajalugu oleks ometi väärtustatud.

Osaliselt jääks uue linnuse sisse ka tähetorn, oleks hea, kui see tervenisti välja paistaks. Aeg ametnikel EKP Tartu linnakomitee hoonest välja kolida, aeg end nähtavaks teha. Klaashoone puhul näeks jalutaja sedagi, kui tihti nad kohvitavad. Aah, et parkimiskohti jääb Toomel väheseks. Pole katki midagi, sõidetagu jalgrattaga või käidagu jala.

Jõgi kilbile

On ka vähem pööraseid ideid.

Nagu juba öeldud, on Tartu identiteediks Emajõgi. Kilbile tuleks tõsta kõik, mis on seotud jõega.

Mina tegin noorena akadeemilist sõudmist. Oli ja on kaks sõudebaasi, linna ja ülikooli oma. Linnabaas asub tänini samas kohas, ülikooli oma on mõnisada meetrit allavoolu kolinud. Neid baase juhendasid kaks legendaarset treenerit, nüüdseks juba parematele vetele läinud Erich Seiler ja Jüri Kurul. Nagu meil on kauniks kombeks, ei saanud need mehed omavahel sugugi läbi. Ent kummagi saavutused on suured. Aeg inimesed lepitada!

Kujutan ette, et mõlemad vääriksid ausammast. Kui paneks nad ühte paati, näiteks kahelisse. Las skulptor otsustab, kas paaris- või paarituaerulisse. Mina eelistaksin viimast, kuna sel juhul on ümberminekuoht suurem. Ja paadi õigel kursil hoidmine vajab tihedamat koostööd.

Kus võiks seesugune ausammas asuda? Kus on paadi koht? Loomulikult jõel, päris jõepinnal. Seda enam, et Emajõel polegi seni ühtegi monumenti. Aga täpsemalt kus kohas? Siin tuleks vist ajalootäpsus ohverdada ning too (pronks)kahene paigutada linnasüdamesse, ütleme, et vana ja uue raeplatsi vahele, taastatud Kivisilla alla.

Loe ka: Jaak Aaviksoo, «Tartu rahulolev hääbumine», TPM, 13.6.