Priit Pullerits: Tappa lödipüks

Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Jah, ma tean, te naerate selle peale, et Venemaa president Vladimir Putin viskas lõppeva kuu algul Sotšis Vene jäähokilegendide ja riigitegelaste hokimängus kuus väravat ja jagas viis resultatiivset söötu ning valiti kohtumise parimaks, kuigi kaasa tegid ka omaaegsed staarid Vjatšeslav Fetissov ja Pavel Bure. Ei, ma ei kahtle, et sündmuste käik oli üldjoontes ette määratud. Aga tõsiasi, et Putin tuleb karmide meeste kiires ja jõulises mängus jääle ning saab seal hakkama, räägib tema kohta siiski palju, ja veenvalt.

Vaatame nüüd lääne poole. Kümme päeva enne Putini hokimängu teatas näitlejanna Julie Gayet, et lõpetas oma armuromaani Prantsusmaa presidendi François Hollande’iga. Kas keegi naerab ka selle üle, et Prantsusmaa esimene mees oli mitu kuud hüpanud nagu armuvalus poisike õhtupoolikul motorolleri selga – oleks siis, et mootorratta sadulasse, mis olnuks veidigi mehelik – ning sõitnud oma elukaaslase kõrvalt kahe lapse emaga tiiba ripsutama? Ega vist.

See, et keegi ei naera, räägib palju. Räägib sellest, et sportlikkuse avaldus, jõulise mehelikkuse näitamine on naeruväärne, hukkamõistetav, aga amüsantne ringitõmbamine ja vastutustundetu kehkadiveilisus on normaalne, aktsepteeritav. Ent peamine on see, millest räägib Putini ja Hollande’i kahe viimatise värvika eluepisoodi kõrvutamine: ühel pool, idas, riigipea, kes hindab kiirust ja jõudu, karme võtteid ja võitluslikkust, ning teisel pool, läänes, riigipea, kes kehastab iseloomutust ja otsustusvõimetust, moraalset nõrkust ja mandumist.

Need, mida esindavad Putin ja Hollande, on kaks väga erinevat maailma. Ühel pool on hinnas sportlik agressiivsus ja teisel pool, ütleme otse – eriti Krimmi ja Ukraina sündmuste valguses –, valitseb mannetu lödipükslus. Ja Eesti asub nende kahe maailma vahel. See tõsiasi dikteerib meile valikud, kui tahame ellu jääda.

Meist lääne pool ajab kahjuks juuri üha selgrootum, pehmostuv eluhoiak. Sealsed inimesed muutuvad oma mugavusest ja heaolust järjest loiumaks, tüsedamaks ja kehalt lodevamaks. Mehed muutuvad iseloomult järjest ümaramaks ja isikuomadustelt feminiinsemaks. (Vaid üksainus detail: Eurovisiooni lauluvõistluse võitja, kleidiga mees, kuulutati Euroopa progressi sümboliks, tuleviku helgeks lootusekiireks.) Avalik retoorika tõstab kilbile üksnes pehmeid väärtusi.

Seda, et poliitilisest korrektsusest ja vaoshoitusest nuditud Lääs on nõrk, on ilmekalt kirjeldanud ka suur Eesti sõber, Postimehe aasta arvamusliidriks valitud inglane Edward Lucas, The Economisti ajakirjanik. Mõelge ise: kui Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kuulutab Euroopa keskseks väärtuseks tolerantsuse, siis mida see ikkagi tähendab. Leplikkust, alla-andmist, piiritut mõistmist, alistumist – kõike seda, mida tugev, Putin idas, tõlgendab ekstranõrkusena.

Miks teeb lödipükslus – mille Lucas, muide, on tabavalt kokku võtnud tõdemusega, et eurooplased on sõdimiseks liiga arad või nõrgad ning ameeriklaste sõjalisest vaatevinklist peaaegu kasutud – Vanas Maailmas võidukäiku? Just sellepärast, et ärahellitatud eurooplased on mugavad, passiivsed ja rahulolevad. Näib, nagu oleks nad minetanud vähimagi vaimu- ja tahtejõu, mis aitaks neil oma nõrkustest ja puudustest üle olla. Kui selliseid jõuetuid tekib kriitiline mass, nagu ilmselt on tekkinud konformistlikus Euroopas, siis nende kehtestatav mentaliteet kujunebki üleüldiseks normiks.

Sellega võiks ju tolerantselt või ükskõikselt leppida, kui tegelased idas ei tõlgendaks seesuguseid «progressiivseid ilminguid» puhtakujulise allakäigu ja dekadentsina. Seesugused nõrkuse ilmingud läänes annavad meestele idas, nagu näeme, nii moraalse kui füüsilise üleolekutunde. Otse öeldes: Euroopa nõrkus või lödipükslus, ükskõik kuidas seda ka nimetada, ohustab Eesti riiklikku ja rahvuslikku julgeolekut.

Mida siis teha, kui jääme kahe suure, jõulise ja agressiivse ida ning nõrga ja pehme lääne vahele? Selge on ju see, et kui põrkuvad pehme ja tugev, võidab alati tugev.

Nagu alati, tuleb alustada iseendast. Tuleb end kätte võtta, arendada endas sitkust ja tugevust, kasvatada tahtejõudu ja meelekindlust, suruda endas maha igasugused moodsa aja ilmingud – pehmo ja lödipüksi alged. Sport ja sportlikkus tuleb kompromissitult ausse tõsta. Liiku-misaasta on vähemasti mingigi algatus ses suunas. Sest sportlikult suutlik inimene on tervem ja positiivsem, julgem ja võimekam, sihi- ja enesekindlam inimene. Lühidalt: meist peab kiirgama tugevust.

Ei tasu unustada ühte elulist ammutõestatud tõsiasja: jõud, mis asub idas, respekteerib ainult jõudu.