Gert Kullamäe: Rock on mulle perekond

Gert Kullamäe tänase mängu ajal oma mängijaid juhendamas Foto: Margus Ansu

Ilusa hooaja teinud, kuid Eesti meistrivõistlustel siiski hõbedaga leppima pidanud TÜ/Rocki peatreener Gert Kullamäe nimetab Rocki oma perekonnaks, kuid ei tea veel, kas tahab jätkata Tartus ka uuel hooajal.

Kuidas lõppenud hooaega kokku võtta?

Raske hooaeg oli. Palju män­ge ja erinevaid play-off’e, vigastused ja terviseprobleemid, män­gijate vahetus. Treenerile kindlasti raske hooaeg, aga pidasime lõpuni vastu. Praegu on küll natukene tühi tunne. Ma arvan, et nii mängijad kui treenerid tahaksid kõik unustada ja mõnusalt puhata.

Sel hooajal oli mitu murdehetke, üks neist kindlasti novembris Uroš Lukovici lahkumine ja Vilmantas Dilyse tulek.

Selles mõttes oli see küll murdehetk, et meil olid siis kolm meest tagaliinist väljas. Valmo Kriisa, Gert Dorbek ja Augustas Peciukevicius. See oli meile valus hetk.

Aga kui need mehed said terveks, hakkasid asjad muutuma. Uroš läks ära ja Vilmat (Vil­mantas Dilys – JO) meil veel ei olnudki, aga juba hakkasime mängima hoopis teist mängu. See oli tõesti üks oluline hetk. Eks Vilma sulas meeskonda ka seetõttu hästi sisse, et teised mehed olid saanud terveks.

Kas võib öelda, et jumal tänatud, et Lukovic sellise otsuse tegi?

Ei tea. Tegelikult, kui meil oleks klubis natukene rohkem raha, siis oleks sellist suurt meest meile vaja. Seda näitasid ka Szolnoki mängud ja eurosari.

November oli ka teile isiklikult väga keeruline kuu. Eurosarjas tulid järjest kaks kaotust ja ei puudunud palju, et oleksite peatreeneri kohalt lahkunud?

Jah, nii oli. Aga siin pean kindlasti suured tänusõnad ütlema Toomas Kandimaale ja Meelis Pastakule, kes selle sammu ära hoidsid. Peale kaotust Viini meeskonnale jooksis mul juhe tõesti kokku. Jälle hakkas meedias vigin pihta ja ma võtan selliseid asju südamesse. Ma ju näen, et probleem on, aga kui isegi fännid hakkasid sõna võtma, et Kullamäe on mõttetu treener, siis ...

Ma teen korvpalliasja hingega ja võtan ka kriitikat hinge. Eriti veel siis, kui see on ebaõiglane. Siis oli tõesti hetk, kui arvasin, et minu aeg on selles meeskonnas läbi. Mul hakkas juba tervis jupsima ja olid halvad märgid.

Aga Kant (Toomas Kandimaa) ja Mell (Meelis Pastak) olid minu poolel ja uskusid minusse. Kui neid poleks sel hetkel mu seljataga olnud, oleks Rock lõpetanud hooaja teise peatreeneriga. Tagantjärele võin öelda, et jumal tänatud, et ma ei läinud. Tõestasin iseendale, et sellega, kuidas mina asju näen, on võimalik edu saavutada.

Siis hakkaski kõik ülesmäge minema. Kindlasti oli väga tähtis moment Södertälje Kingsi alistamine võõrsil, kuna see tagas eurosarjas alagrupist edasipääsu?

Jah, oli, aga veelgi tähtsam oli enne seda võõrsil võit Ventspilsi üle. See oli eriline hetk. Me oleme aastaid Ventspilsist võiduta koju tulnud. Me oleme tegelikult sama masti meeskond, aga nad on alati meist sammuke ees olnud.

See võit oli väga oluline, aga loomulikult ka Södertäljes viimane mäng, millega pandi i-le täpp peale. Aga oleks seal näiteks Vinni (Vincent Simpson) mööda visanud otsustaval hetkel, siis me ei räägiks praegu sellist juttu. Nii paraku on, et ühest viskest võib kogu hooaeg oleneda.

Ma ei saa siiani üle Južnõi eelmise hooaja mängust, kus me olime mängu juba võitnud, aga lõpuks ikkagi ühe viske tõttu kaotasime. Aga jah, edasipääs rahvusvahelises sarjas on see, mida tahab publik, mängijad ja ka treenerid. On selge, et kui mängime rahvusvahelise sarja mängu, siis on saalis hoopis teine aura, kui mängid Eesti liigat.  

Eurosarjas oli ilusaid võite palju, neist emotsionaalses mõttes võibolla kõige meeldejäävamad olid võidud Samaara üle?

Jah, see esimene võit Samaaras andis meeskonnale super hingamise. Ma mäletan, et kunagi Üllar Kerdega võitsime Kreekas PAOKi ja selle võidu pealt purjetasime lõpuks final four’i välja.

Samaara on ju ka niisugune sats, kes raha poolest on selline, et meil pole justkui mõtetki väljakule joosta. Pärast kodust võitu Samaara üle oli emotsioon tõesti hea. See oli ikka kuratlikult hea tunne, kui läksime Antwerpeni vastu mängima ja juba teadsime, et kaks vooru enne lõppu on edasipääs kindel. Isegi mängijana polnud ma sellist tunnet varem kogenud.

Eurosarjas jõudis Rock final four’i lävele ja Szolnoki Olajle allajäämine oli jälle seotud treenerist olenematute põhjustega?

Ma ei tahaks nii öelda. Üks asi on see, et otsustavas mängus polnud Janarit (Janar Talts) ja see loomulikult halvas meie mängu. Aga ikkagi pärast mängu ju mõtled, mis oleks võinud teisiti teha. See mäng jäi loomulikult kripeldama.

Sellest hooajast jäävadki hingele kripeldama mängud Szolnokiga ja Balti liiga poolfinaal. Mitte ühtegi play-off’i otsustavat faasi ei saanud me täiskoosseisuga mängida. Võib-olla oleks see resultaat samaks jäänud, aga see on fakt, ja see teeb haiget. Arvestades seda, kuidas me mängisime viis kuud, kui kõik vennad olid rivis. See kooslus töötas kuradima hästi.

Milliste mõtetega meistriliiga finaalseeriale vastu läksid?

Eks ma ikka lootsin, et kõik on võimalik. Loomulikult sain aru, et Augustase vigastus ja see kõik muu, aga ma pean ütlema, et me ei valmistunudki konkreetselt selleks finaalseeriaks. Meil polnudki seda võimalust.

Olime olukorras, kus lükkasime kõik Eesti liiga mängud edasi ja keskendusime eurosarjaks. Ja kui see sai läbi, siis tulid Balti liiga play-off’id. Lõpuks oli meil kuus päeva pausi, aga siis olid mehed katki ja pigem hoidsime ennast.

Eks me pingutasime ja punnisime finaalis, aga ma ju tunnetasin treenerina, mis seisus meeskond on, ja selles mõttes on lõpust kahju. Aga jällegi, me ei saa kunagi teada, mis oleks olnud siis, kui kõik mehed olnuks olemas.

Kui võrrelda seda ja eelmist hooaega, siis mis muutus?

Muutus meeskond. Ise muut­sin ka mõned nüansid, kasvõi treeningute ülesehitused, aga kokkuvõttes oli nii, et see kooslus võttis minu nõudmised või nägemuse paremini vastu kui eelmine. Teisalt, olgem ausad, selle aastaga sain ka mina tublimaks, kasvõi kogemusest, ja ma arvan, et see väljendus ka väljakul.  

Kui palju olete tuleviku peale juba jõudnud mõelda?

Ei ole. Sel nädalal saame kokku klubi juhatusega ja teen hooaja kohta analüüsi. Ja eks siis vaatame, mis edasi. Praegu on palju küsimusi õhus, näiteks stipendiumid ja klubide rahastamine.

Leping saab selle hooajaga läbi, kas ise jätkaksite hea meelega Rockis?

Raske öelda, aga ma võtan Rocki juba kui perekonda. Mul läheb siin kaheksas hooaeg. Alguses mängijana, siis kapteni, abitreeneri, peatreenerina. Ainult mänedžeriks pole veel saanud (naerab).

Ma ütlen ausalt: siis, kui meil läks hästi, ma mõtlesin, kas klubi ei ole mõelnud, et pakuks peatreenerile uut lepingut. Aga keegi ei rääkinud sellest. Nüüd saime finaalis 4:0 peksa ja mõtlen, miks nad nüüd peaks mulle lepingut pakkuma. Ja kas ma nüüd ise tahan? Kõik algab ju jälle otsast pihta ja selle peale ei tahaks praegu mõeldagi.

Aga kui ma ei peaks siin jätkama, siis ma proovin seda teed mujal käia. Või võtta hoopis aeg maha? Seegi pole halb variant. Ma ei välista ühtegi asja, aga mulle on Rock juba nagu perekond.

Mida suvi toob? Päike ja kuum rannaliiv?

Kindlasti. Mul on Pärnus suvekodu. Lisaks tahaks pojaga noortekorvpallil silma peal hoida. Ta pretendeerib U16 koondisesse.

Tegelikult, kui sa jätkad peatreenerina, siis peale jaanipäeva lähevad mõtted juba komplekteerimise peale. Eks see juunikuu läheb ruttu.