Kirjanik vahetas värvi ülimalt kiiresti

Martin Neithal, «August Jakobson. Lühimonograafia» Foto: Repro

August Jakobson astus kirjandusse aastal 1927 «Vaeste-Patuste aleviga», mis on paelunud lugejaid ja teatripublikut ka meie päevil. Tema sõjajärgsed teosed järgivad aga jäigalt sotsrealismi.

Kirjandusteadlane Martin Neithal (1921–2000) uuris vastuolulise kirjaniku August Jakobsoni (1904–1963) loomingut aastakümneid, täpsemalt alates aastast 1966, ja pani oma lühimonograafiale punkti aastal 1988.

Juba peaaegu trükituna jäi uurimus siiski kaante vahele panemata, sest poliitiline olukord muutus. Nõnda on kirjas hiljuti Tartu ülikooli kirjastuse üllitisena ilmunud raamatu sissejuhatuses.

«Nüüd on möödunud ligi veerand sajandit ja käsikirjaga taas lähemalt tutvudes süvenes veendumus, et ajastumärgid on hoolika redigeerimise ja toimetamise käigus kõrvaldatavad,» märgib monograafia autori lesk, toimetaja Reet Neithal.

Harukordse töövõimega

August Jakobson on praegusest vaatevinklist imetlusväärne lisaks debüütteosele «Vaeste-Patuste alev» (ilmus trükist, kui autor oli 23-aastane, ja pälvis kirjastusühisuse Loodus kirjandusvõistluse esimese auhinna) veel kahe asja poolest.

Kõigepealt – tal oli harukordne töövõime. Kusjuures ta jõudis kandvama osa oma loomingust panna paberile enne sõda, mil ilmus 17 köidet romaane, seitse novellikogu ja kaks näidendit.

Imetlusväärne on ka kiirus, millega Jakobson vahetas värvi ja muutus kollaborandiks. Ta asus Nõukogude okupatsiooni ajal kähku kirjutama propagandistlikke teoseid, mille elukujutus lähtus etteantud skeemidest ja sotsialistliku realismi dogmadest. Seda teemat on monograafias käsitletud rohkesti.

Sotsrealismi liistude järgi on valminud ka tema näidendid, sealhulgas kuuest näidendist koosnev dramaatiline kroonika «Tormisõlmed».

«Mis ikkagi sundis Jakobsoni kirjutama selliseid teoseid? Kindlasti on üheks põhjuseks hirm, mis halvas kogu stalinistlikku ühiskonda,» kirjutab monograafias Martin Neithal. «Vahest ka alateadlik tunnustusevajadus, mida vaesuses ja tõrjutuses möödasaadetud lapsepõlv ning noorus talle ei võimaldanud, nüüd aga, olles sattunud peateele, sai talle rohkesti osaks tunnustust, tähelepanu, au ja raha.»

Monograafia autor lisab, et asja teine tahk «peitus tolleaegses kirjanduspoliitilises atmosfääris, mida võib pehmelt öeldes ebaterveks nimetada. Lahmiv kriitika ähvardas lämmatada viimased vaba loomingu eod. Sotsialistlikku realismi tõlgitseti kui raudset raami, millest iga väljapoole ulatuv alge äratas sügavat kahtlust».

Tasub lugeda tartlastel

Jakobsoni hilisema loomeperioodi nurisünnitistest hoolimata on lühimonograafias liigitatud «Vaeste-Patuste alev», osa «Tuhkur hobusest», 1930. aastate talupoja- ja haritlasromaanid, novellid ja muinasjutud kindlalt Eesti kirjanduse varamusse.

Õnnestumiste hulka kuuluvaid haritlasromaane («Vana kaardivägi», «Metsalise rada», «Uus inimene») tasub eriti lugeda tartlastel, kes tunnevad huvi oma kodulinna ajaloo vastu. Koos romaanide tegelastega on võimalik liikuda kujutluses 1930. aastate Tartu tänavail.

Niimoodi saab Martin Neithali sõnul «kõndida Emajõe kallastel, minna üle Vabaduse silla ja Kivisilla, istuda Emajõe ja Tähtvere pargis ning Toomemäel; siseneda Vanemuise öölokaali, kohvikutesse, kõrtsidesse, ülikooli peahoonesse, pankadesse, äridesse ja teistesse kohtadesse».

Paljud neist kohtadest kadusid linnakaardilt Teise maailmasõja purustustes.

Raamat
Martin Neithal, «August Jakobson. Lühimonograafia»,

toimetanud Reet Neithal,

Tartu ülikooli kirjastus,

2014, 216 lk.