Priit Pullerits: arutu kulutus

Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Rahvuslikku harakirit ei maksa küll sooritada, aga üldrahvalikku masendust ei ole ka ju mõtet peita. Suusatamine olevat ju meie rahvusala. Aga mis rahvus me, eestlased, oleme, kui meie rahvusalal kaotas Sotši olümpial Aivar Rehemaa, ainus mees, kes meil sel alal üldse välja oli panna, isegi armeenlasele. Oh jaa, ka rumeenlasele. Koguni Liechtensteini mehele. 50 km sõidus – aga me oleme ju suusamaratonirahvas – nägi seesama Rehemaa, meie parim, kurja vaeva, et saada kümne sekundiga jagu taanlasest. Aga ta kaotas bulgaarlasele.

Parem vaikime maha selle, et naistest kõlbas meil olümpiale saata ainult üks, Triin Ojaste, kes kaotas samuti bulgaarlasele. Aga ka inglasele ja hiinlasele. Noist keegi pole ju mingilt suusamaalt.

Aga masendust tegelikult ju pole. Pole isegi hoolimata tõsiasjast, et 53 korrast, mil Eesti sportlased (sh teatevõistkonnad) asusid Sotši olümpial starti, jõudsid nad lõpuprotokollis esimesse poolde vaid kuuel juhul. Neistki kaks korda läks ameeriklasest mäesuusataja Warren Cummings Smithi arvele.

Loodetavasti saab Eesti vaatevinklist äsjaste trööstitute olümpiatulemuste valguses lõpuks üks asi selgeks: tippsporti pole süsteemselt, riiklikul tasemel arendada mingit mõtet.

Nagu näete, elame rahvana täiesti valutult üle ka selle, kui Eesti laskesuusanelikud saavad parematelt ringi sisse ja peavad seetõttu sõidu katkestama. Elame ilma nutu ja halata üle ka selle, kui ainus reaalselt teise kümnesse kandideerinud sportlane, iluuisutaja Jelena Glebova, jääb eelviimaseks. Ei vaju me piinlikkusest maa alla ka siis, kui iluuisutaja Viktor Romanenkov, kes individuaalarvestuses saab ju Sotšis Eesti parima, 24. koha, esitab vabakava nii küündimatult, et Margus Hernits, kolmekordne olümplane, nendib telekommentaaris tema etteaste poole peal: ilmselt soovib Romanenkov ise jäält juba ära minna.

Mõelgem kainelt: mis lootust on meie väiksel riigil, kus spordisüsteem on niigi saanud maksuaukude tõttu ühiskondliku koorma solidaarsest kandmisest kõrvale hiilida, hakata spordis vastu sellistele suurriikidele nagu Venemaa (Sotšis 33 medalit) ja USA (28), Norra (26) ja Kanada (25), Holland (24) ja Saksamaa (19), Prantsusmaa ja Rootsi (mõlemad 15)? Lootusetu heitlus, kas pole? Ükskõik kui palju me suusatamise või laskesuusatamise, iluuisutamise või mis iganes ala – jah, sealhulgas ka jalgpalli ja korvpalli – tipptasemele upitamiseks raha suuname, on see ülisuure tõenäosusega mõttetu kulutus. Ei, pigem arulage ja vastutustundetu.

Võtke hetkeks helgem eluvaade. Kujutage ette, et olete jõukas ja edukas ärijuht. Aga isu kasvab: tahate ettevõtet laiendada, minna mingi kaubaga, mida toodavad tipptasemel nii ameeriklased kui sakslased, nii korealased kui hiinlased, maailma vallutama. Investeerite selleks suure hunniku raha. Palkate enda arust head tootmisjuhid ja tublid töölised, õpetate nad välja. Peate neile motivatsiooniseminare, et kui kümme aastat pingutate, saabub õnn meie kõigi õuele.

Aga keegi noist ei läbe nii kaua oodata, oma aega ja vaeva kulutada. Pealegi, nagu aruandeist selgub, ei lähe ettevõttel ameeriklaste ja sakslaste, korealaste ja hiinlastega võrreldes sugugi roosiliselt – pinguta pealegi, palju tahad. Tjah, parem otsin mõne muu töökoha.

Kas te ettevõtte nõukogu liikmena annaksite sellisele laienemisvisioonile rohelise tee? Muidugi mitte. Sest kulude ja tulude vahekord on totaalselt paigast ära: pole vähimatki garantiid, et investeering end kunagi üldse ära tasub. Kui sellisele laienemisvisioonile alla kirjutate, saate kindlasti kinga (või suusa – aga vahet pole). Vaat et keegi teid vastutustundetu raha põletamise pärast veel kohtusse ei kaeba.

Tippspordi arendamisse raha paigutamine on sama priiskav ja vähetulus nagu investeerimine külmikute või mikrolaineahjude tootmisse lootuses nendega maailma vallutada.

Ent sellisele, igasuguse tagatiseta rahakulutamisele lõpu tegemine ei tähenda, et Eesti peaks ütlema medali-unistustele hüvasti. Eesti sportlaste edu ongi enamasti tuginenud üksikute fanatismile ja läbimurdevõimele, mitte niivõrd riiklikule süsteemile. Alates Jaan Taltsist ja Erika Salumäest ning lõpetades Kaia Kanepi, Gerd Kanteri ja Kristina Šmigun-Vähiga. Need, kelles on tõelist sisu, leiavad endale alati tee tipu suunas. Neid tasub siis ka rahaga toetada. Aga arendada tippsporti riiklikul tasandil – see on ... kuidas lahkuva peaministri üks ütlemisi kõlaski? Jah, see on sama, mis raha külvamine lennukilt.