Professori laiahaardeline luulelend

Jüri Talvet esitles oma valikkogu teisipäeva õhtul Tartu kirjandusmajas. Foto: Margus Ansu

Luuletamine on olnud Tartu ülikooli maailmakirjanduse professori Jüri Talveti püsiv kutsumus.

Jüri Talvet on sündinud 1945 Pärnus ning aastatel 1981–2010 avaldanud kaheksa luulekogu. Tema luuleraamatuid on ilmunud inglise, hispaania, prantsuse, rumeenia, katalaani ja itaalia keeles. Kodumaiste tunnustuste hulka kuulub Juhan Liivi luuleauhind (1997).

Olles ka ise tollal luuleharrastuse küüsis, mäletan hästi Jüri Talveti luulessetulekut: tema tundejulge esikkogu «Äratused» (1981) mõjus kui värske, lausa ergastav-kirgastav tuulepuhang umbsevõitu ajas.

Et autorit ei saadud paigutada Üdi-Viidingu, Runneli või mõne teise kiiluvette, ei osanud kriitikudki temaga palju midagi peale hakata. Siiski, «Jüri Talveti debüüdis on jõudu ja hoogu,» kirjutas Andres Langemets (Looming 1982/3). Vaimne suveräänsus on aga jäänud Talveti kui mõtleja ja luuletaja loome nurgakiviks.

Vastne valikkogu «Eesti eleegia ja teisi luuletusi» on esinduslik kokkuvõte autori enam kui nelja aastakümne pikkusest luuleteest. Kogumikku lõpetavas Lauri Pilteri saatesõnas on see teekond üsna üksikasjalikult kaardistatud, leiame siit terve hulga tabavaid määratlusi.

Esimestes raamatutes oli noore Talveti luule «ujedalt kirglik ja platooniline», järgmistes kogudes nägi lugeja juba «nii erudiiti kui ka peente tajude meisterlikku väljendajat».

Hilisemates kogudes tajume, kuidas «lüüriline hääl saavutab siin nagu keldrivõlvide all sügavama tämbri ja vastukaja».

Nüüdne valikkogu sisaldab kõike, mida üks luulehuviline üldse tahta võib, ja seda nii vormiliselt kui sisuliselt, lopsakatest vabavärssidest haikudeni, tundepeenest intiimlüürikast kuni otseütlevate satiirilis-grotesksete ajapildistusteni välja. Samas pole see sõnaohtra «vaimu väljavalamise» väsitav üleküllus, vaid autori valivast-tihendavast meelest kantud pidev otsingulisus.

Vähem originaalne on autor seal, kus asub otserünnakuga nuhtlema meie tsivilisatsiooni ja Eesti elu varjukülgi. Suurima mõju saavutab ta seevastu kujunditäpsete assotsiatiivsete vabavärssidega, kus tunde- ja mõttelüürika ühinevad sisendusjõuliseks sünteesiks.

Üks meeldejäävaimaid on kahtlemata raamatu nimiluuletus «Eesti eleegia», pühendatud parvlaeva Estonia katastroofile, välkpildistused Eesti ajaloost koonduvad siin eriti sugestiivseks terviknägemuseks.

Kogumikus on rohkesti puhtisiklikku ja perekonnaloolist ainest, sellised luuletused moodustavad omaette lüürilise autobiograafia.

On ohtrasti viiteid eesti ja maailmakirjanduse klassikutele, samas ei pea autor paljuks kirjutada pühendusluuletust «Nimetule kassile» (lk 187).

Lõpuks on raamatus ka mitmeid Tartu-pildistusi, kus tegelasteks «poeete, tohtreid, hulle, astrolooge, varesed ja Toom» («Tartule, rohkem kui sonett», lk 314). Vist esimest korda eesti luules on leidnud jäädvustamist koguni Anne saun (luuletused «Anne saun» ja «Mustlased saunas», lk 287 ja 316–317).

Nii ei saa Talveti luuleilmas kuidagi näha akadeemilise tegevuse ja tõlketöö vähem olulist kõrvalsaadust. See on omaette paisuv-pulseeriv poeetiline universum, mis võiks erinevatele lugejatele pakkuda väga erinevaid elamusi.


Raamat

Jüri Talvet,

«Eesti eleegia ja teisi luuletusi 1981–2012»,

järelsõna kirjutanud Lauri Pilter,

kujundanud Mari Ainso,

Lembit Karu illustratsioonid,

kirjastanud Ilmamaa, Tartu 2014, 376 lk.