Teadjatele Pastla-Paulina tuntud Tartu meister Paul Lääne vehib teha 10–12-tunniseid tööpäevi, sest enne suurt laulu- ja tantsupidu voolab pastlatellimusi sisse uksest ja aknast.
Meistrid annavad suure peo eel tööle kõvasti pihta
25. veebruar 2014, 14:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ootejärjekord on tal praegusel ajal vähemalt kaks kuud ning kevadel venib ilmselt veelgi. Ja kui keegi jääb tellimisega hiljaks ... «Siin on isegi olnud üldlaulu- ja tantsupeod, kus mõned tantsijad on kaks tundi enne esinemist pastlad kätte saanud,» muigas Lääne.
Pikad järjekorrad on küll juba tellides teada, kuid sellele vaatamata tahavad vähemalt Tartu kandi tantsijad kindlasti just Lääne tehtud veisenahast pastlaid. Nende puhul on teada, et jalanõud peavad vastu mitu aastat tantsimist, painduvad täpselt nii nagu vaja ning on ka pärast märjal tantsumurul läbiligunemist kasutuskõlblikud.
«Käsitööna on asi vastupidav, ma olen sellele rõhunud,» rääkis Lääne. «Rahvatantsijatel peavad siin ikka kolm aastat ja viis aastat vastu ja minu tööga, paistab, et ollakse rahul. Tullakse tagasi.»
Meistreid vähe
Väga suurt konkurentsi pastlameistritel Eestis ei ole. Arvestatavaid tegijaid on Lääne hinnangul üle riigi neli-viis, samas rahvatantsijaid umbes 30 000, nii et kliente jätkub kõigile.
Juba mõnda aega on pastlategu olnud Läänele põhitöö ning ta pakkus, et viimased umbes seitse aastat on tellimuste hulk olnud üsna stabiilne ja sissetulek piisavalt suur.
Kuna töö on aga hooajaline, tähendabki see kuus-seitse kuud tihedat tegutsemist ja ülejäänud ajal saab pisut vabamalt võtta. Laulu- ja tantsupeoaastatel on pilt muidugi teine, siis elavnevad kõik kollektiivid juba varakult.
Pika tööpäeva jooksul saab Lääne valmis umbes viis paari pastlaid ning aastatega on töö kiirus muutunud stabiilseks. Iga päev nii palju muidugi ei jaksa.
«Peaks nagu natukene tempot maha võtma,» arvas viiekümnendate viimaseid aastaid käiv mees, kes pastlaid on teinud juba paarkümmend aastat. «Aga siin enne laulu- ja tantsupidu ei saa kohe mitte.»
Esimene suur töö
Erinevalt Paul Läänest valmistub käsitööline Jana Saar suureks peoks päris esimest korda, kuid tema tööpäevad ei ole palju lühemad. Hommikuti viib ta väiksema lapse lasteaeda ja läheb oma jahedasse tööruumi, kus on teljed üles pandud. Õhtul kodus ei saa aga niisama puhata, vaja on õmmelda ja tikkida.
Sügisel võttis ta ülesandeks teha täielikud riidekomplektid kõigile naisrühma Ilmesar tantsijatele. See tähendab, et teha on vaja absoluutselt kõike seelikukanga ja vööde kudumisest särkide õmblemiseni.
«Tikkimine mulle üldse ei meeldi, aga nendel särkidel on õnneks seda tööd väga vähe,» naeris Saar. Natuke sai ta särgi-valikul ka ise kaasa rääkida, sest tema töö ei alanud mitte telgede taga, vaid muuseumis, kus valiti koos tantsijatega sobivad rõivad välja.
Suur töö on juba tehtud, triiburiie valmis kootud ja seelikud õmmeldud. Praegu on pooleli kirivööde kudumine, mis tänu telgedele läheb küll ludinal, kuid võtab ikkagi aega. Samas meeldib talle endale selline rutiinne teljeliigutamine just kõige rohkem, saab rahulikult mõtteid mõlgutada ja vahepeal aknast välja vaadata.
Muidugi mitte liiga palju, sest unistamise tõttu nn meistrimärkidega vöö või kangajupi tagasi harutamine võtab aega vähemalt sama kaua kui selle vigaselt kudumine.
Aega pole aga raisata, tantsijatel on järgmine ülevaatus juba aprilli alguses ja selleks ajaks võiks riided kõik valmis olla.
Rahulikum aasta
Tamme gümnaasiumi käsitööõpetaja ja meister Piia Rand, kes eelmisel aastal sai oma pikaaegse töö Eesti Rahva Muuseumi kirivöödega raamatukaante vahele, on sel peohooajal võtnud üsna rahulikult.
Kooli lastekoori tüdrukute vanadele valgetele kleitidele õmmeldi Äksi triibuseelikust erksad puuvillased kätised ja tehti samast riidest laiad vööd. Sügisel tegi ta ühele tantsurühmale peotäie meestevöid, kuid sellega ka asi piirdus.
Põhjuseid on selleks mitu ja ükski neist ei ole see, et soovijaid napiks. «Sügisel helistati, et kas teeksid 28 vööd, selle ütlesin kohe ära,» rääkis Rand. «Kodus ei saa praegu telge üles panna ja siin töö juures ju ei hakka tegema,» viitas ta käsitööklassi kangastelgedele, kus lapsed harjutavad kätt kaltsuvaipadega.
Peale selle on täiskohaga õpetajatöö piisavalt väsitav ja õhtul tahaks käsitööd teha pigem mõnuga kui sunni pärast, kuigi kirivöö eest lubab turuseis küsida juba tunduvalt paremat hinda kui veel mõni aasta tagasi.
Rand arvas, et viimaste aastate käsitöö hinnatõusust on näha, et käsitöömeistrid on lõpuks hakanud oma sõrmeosavust hindama ja kuna nende tehtut ostetakse, hindavad ilmselt seda ka teised.
«Kui mõelda, et seda ühte vööd teed peaaegu nädal aega ja saad selle eest siis 40 eurot – mis sealt siis see tunnipalk tuleb?» muigas ta kõveralt.
Rannaga nõustus ka käsitööliidu juhatuse liige Liivi Soova. «Ma olen selles päris kindel, et käsitöö on eestlaste jaoks iga aastaga saanud järjest arusaadavamaks ja omasemaks,» rääkis ta. «Inimesed saavad aru, et käsitöö ei ole mitte tarbeese üheks hooajaks, vaid see on ikkagi lugu rääkiv ese, mida sageli ei osteta mitte ainult endale, vaid endale ja järgmistele põlvkondadele.»
Tema sõnul ollakse meil harjunud, et käsitööd teevad inimesed pensionile lisa teenimiseks või väikse lapse kõrvalt juba kodus seisvatest materjalidest. Tegelikult hakkab aga järjest juurde tulema inimesi, kes teenivad selle tööga endale päriselt elatist.
«Kui käsitöö on juba elatusallikas, siis järelikult küsib inimene selle eest nii palju raha, kui ta kulutab töötunde selle jaoks,» ütles Soova. Ta lisas, et edaspidi tuleb meil käsitöö eest välja käia nii palju raha, kui see ese ka tõeliselt väärt on.
Tunnustuse märk
Kuna rahvusliku käsitöö järele on nõudlust ja tegijaid tuleb järjest juurde, siis tähendab see paratamatult ka seda, et on neid, kelle pakutav ei ole kuigi kõrgetasemeline või kes teevad teadmatusest või oskamatuse tõttu halba tööd.
Suuresti just sel põhjusel plaanib käsitööliit oma tänavu tähistatava 80. aastapäeva puhul hakata välja andma tunnustatud meistri ja ettevõtte märke. Selle märgi omaniku puhul saaks ka asjatundmatu inimene olla kindel, et ostetav ese on kvaliteetne ja oma hinda kindlasti väärt. Tunnustatute nimekiri pannakse ka Eesti rahvarõivaste veebilehele aadressil rahvaroivad.folkart.ee.
Esimesed meistrimärgid antakse välja sügisesel mardilaadal.
Rahvarõivaesemete umbkaudseid hindu
• Masintelgedel kootud kangast seelik 130 eurot.
• Käsitsi kootud triibukangast seelik 280–350 eurot olenevalt kaunistuste hulgast.
• Pikk tikitud naistesärk ja tikitud meestesärk 170–300 eurot olenevalt tikandite hulgast.
• Lilltikandiga käised 320–400 eurot olenevalt tikandite hulgast ja kasutatavast materjalist.
• Lilltikandiga tanu 190–260 eurot olenevalt tikandite hulgast ja kasutatavast materjalist.
• Alussärk 50 eurot.
• Säärepaelad 50 eurot.
• Kirivöö 60–85 eurot olenevalt laiusest ja tellitud vööde hulgast.
• Kaapkübar 72 eurot.
• Naiste kampsun, meeste vamps 170–200 eurot.
• Põll 60–150 eurot olenevalt põlle materjalist ja kaunistuste hulgast ning tüübist.
• Pastlad 28–36 eurot.
• Sõlg 5–250 eurot.
Allikas: MTÜ Rahvarõivas, Internet