Läinud aasta 9. mai kujunes endise kultuuriministri, riigikogu asespiikri Laine Randjärve jaoks läbikukkumiseks: ladusalt kulgenud kaitsmise järel oli tal hetkeks juba kauaigatsetud doktorikraad käes, kui ootamatult ilmus välja veel üks hääletussedel.
Seda fakti teavad väga vähesed. See üks kummaliselt välja ilmunud vastuhääl saigi talle saatuslikuks.
Juba pikalt enne kaitsmispäeva oli meedia kohati kahjurõõmsa mõnuga Randjärve edenemisel teadustöös silma peal hoidnud. Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees Kaarel Tarand kirjutas Sirbis, kuidas Randjärv doktorandina diskrediteerib süsteemi ja keskkonda, kus ta iseendale on poliitilise karjääri järgse tuleviku planeerinud.
«Pole saladus, et Laine Randjärvel on doktorikraadi vaja vaid peagi erakonna juhatuse ja valijate tahtel katkeva poliitilise tähelennu lõpul pehme maandumise kindlustamiseks,» teadis Tarand. Ta leidis, et «hoolimata juhendaja jõupingutusest valmiva heietuse seitsme aasta jooksul väitekirjanduseks formaatimisel imet ei sündinud».
Randjärve töö siunati Sirbist Õhtuleheni. «Need, kes asjast meedias heameelega suure numbri tegid, ei tea ju, mis seal tegelikult täpselt toimus,» rääkis Randjärv läinud aasta suvel naisteajakirjale.
Tal oli õigus. Väga väike seltskond teadis, mis seal tegelikult täpselt toimus. Lühidalt kokkuvõttes – ohjeldamatu ülikooli vigade jada. Postimehe käes on Tartu Ülikooli rektor Volli Kalmule koostatud aruanne Randjärve doktoritöö kaitsmise õiguspärasusest. Viieliikmelise komisjoni ülesandeks oli välja selgitada, kuidas viidi 9. mail 2013 läbi doktoritöö kaitsmine, mis sellele eelnes ja kas vajalikud protseduurid korraldati ikka nõuetele vastavalt.
Komisjon lõpetas oma töö 2013. aasta südasuvel ja tulemused rektorit ei rõõmustanud. Selgus näiteks, et retsensent Karsten Brüggemanni on eelnevalt negatiivselt häälestatud, et tema poole pöörduti retsensiooni küsimiseks moel, mis andis kraaditaotleja isikule ja tema tööle juba ette negatiivse eelhäälestuse ja oli selgelt vastuolus hea akadeemilise tavaga.