Maalija ja Tartu kunstikooli õpetaja
1. Seda on veel vara öelda, aga ma loodan, et inimesed käivad näitusel ja arutelu tekib. Arvestades seda, et läbi kolme korruse on tugevalt propagandistlikku näitust ja seintel suurte tähtedega küsimusi, siis peaks see olema piisavalt irriteeriv, et neile küsimustele vastata.
Propagandistliku all mõtlen ma seda, et väljapaneku võitluslikkus ja suurte tähtedega küsimused tekitavad visuaalselt umbes samasuguse tunde nagu propagandaplakatid.
Ma olen äärmiselt konservatiivne inimene. Mul ei ole midagi meie kaasaegse kunsti vastu, aga mul on probleem aeg-ajalt sellega – ja mitte ainult Rael Arteli kureeritud näitustel –, et sellise kunsti väljapanekud kipuvad minu jaoks tühjaks jääma.
Jaanus Samma maavärinatöö «Filter» tiliseva lühtriga oli väga õige koha peal – arvestades ruumi ja muuseumi olukorda, võibolla ka muuseumi töötajate ja direktori suhteid.
2. See on küsimus, millele tegelikult saaksid vastata Tartu kunstimuuseumi töötajad. Aga kui uskuda hirmude toa joonistusi, siis on olukord muuseumis pentsik, sest töötajate hirmud tunduvad olevat seotud muuseumi juhiga ning juht ise pelgab loodusõnnetusi, sõda ja Godzillat. Päris korras ilmselt kõik ei ole. Kui asutuse töötajad kardavad oma juhti, siis on ikka midagi halvasti.
Ma arvan, et see oli ette teada, et konflikt tekib. Ja nüüd on küsimus selles, kuidas see lahendatakse. Kas leitakse mingisugused omavahelised kompromissid ja saadakse koostööd teha, või kui need konfliktid jätkuvad ja koostöö ei ole jätkusuutlik, siis on Rael sunnitud välja vahetama inimesed, kes ei saa temaga koostööd teha. Või siis vahetatakse välja muuseumi juht, kes ei suuda töötajatega koostööd teha. Muid variante nagu väga ei ole.