Riia ja Kalevi nurgal õitsesid roosinupukesed

Tartu tütarlaste gümnaasium (kunagine krahvinna von Stackelbergi aadlielamu) Riia ja Karlova, nüüdse Kalevi tänava nurgal. Foto: Tartu tütarlaste gümnaasium, 1939

80 aastat tagasi võeti Eesti Wabariigis käsile haridusreform. Iseseisva Eesti Wabariigi alguspäevil pani Asutavas Kogus vastuvõetud avalikkude algkoolide seadus (1920) kindla aluse oma riigi rahvaharidusele.

Selle seaduse kohaselt võis igaüks, kes oli lõpetanud 6-klassilise algkooli, minna eksameid sooritamata edasi keskkooli, kui ta sinna mahtus.

1934. aastani oli keskkool 5-klassiline. 1934. aasta koolireformiga muudeti keskõppeasutused kaheastmeliseks: keskkool kitsamas mõttes ehk 5-klassiline progümnaasium (IV klassi järel) või 3-klassiline reaalkool (VI klassi järel) ning keskkoolile tuginev 3-klassiline gümnaasium.

Ka senine Tartu tütarlaste gümnaasium (TTG) jagunes 1934. aasta keskkoolireformi ja sellele järgnenud 1937. aasta muudatuste kohaselt kolmeks koolitüübiks: progümnaasium, reaalkool ja neile toetuv gümnaasium.

Kõik kolm asusid ühe katuse all ja olid ühe koolijuhi, Jaan Roosi (pildil) juhtida. Selle kooli õpilasi kutsutigi roosinupukesteks.

Uus võimla, terrassid

Kooliõpilaste hulk kasvas, maja jäi kitsaks. Suurimaks ettevõtmiseks kooli majanduselus pärast koolireformi oli ajakohase võimla, duši- ja riietusruumide ehitamine. Võimla (arhitekt Arnold Matteus) sai valmis 1936. aasta sügissemestriks. See kerkis tiibhoonena Riia tänava äärse tütarlaste gümnaasiumi Kalevi tänava poolsesse otsa.

Ruumiolude paranemisega sai endisest rõivistust raamatukogu. 1939. aastal olnud selles üle 15 000 köite ja TTG kogu hinnatud Eesti kooliraamatukogude suurimaks, väidetakse tollases kooli tutvustavas väljaandes.

Et kooliõu uusehitise tõttu vähenes, ostis Tartu linnavalitsus naaberkrundi omanikult koolile juurde tuhanderuutmeetrise maatüki. See kujundati arhitekt Voldemar Tippeli planeeringu kohaselt terrassidena Lille mäe poole ja sellest sai õpilastele ilus puhkepaik. Samasse oli kavas sisse seada vabaõhuklass.

Ilupuude, -põõsaste ja lillepeenardega ning nende keskel veikleva purskkaevuga õuealast sooviti kujundada eeskuju kooli lõpetavatele tütarlastele oma tulevase kodu rajamiseks.

Et aga koolimaja vajus ning seintesse ilmusid praod (hoone oli üle 125 aasta vana ja polnud koolimajaks ehitatud), tõstis koolijuhatus koos õppenõukoguga päevakorda vajaduse ehitada ajakohane koolihoone.

Uue koolimaja kavandamine usaldati Tallinna arhitektile Ernst Kesale. Kõrge torniga neljakorruseline koolihoone pidi kerkima vana maja alale.

Ees terendas tulevik kooli 25. sünnipäeva ja uue koolihoonega.

Ainult mälestused

Aasta 2014. Kus on arhitekt Arnold Matteuse projekti järgi ehitatud Kalevi tänava äärne koolivõimla? Pole meil imetleda ka arhitekt Voldemar Tippeli planeeritud ilupuude-põõsaste ja lillepeenarde ning purskkaevuga kooliaeda Lille mäe nõlval. Pole ka märki neljakorruselisest kõrge torniga koolimajast Riia ja Kalevi tänava nurgal.

Kõik see hea, mis oli, ja veel parem, mis pidi tulema, hävis sõjas. Kuid selgesõnaliselt ja üksikasjaliselt kirjeldatud jälg TTGst Tartu ja Eesti haridusloos on siiski olemas. Tänu TTG õpetajatele, õpilastele ja vilistlastele jõudis 1939. aastal ilmuda kogumik, kus analüüsivalt, tunnustavalt ja ka ausa enesekriitikaga vaadeldakse oma kooli tegu ja lugu.

Raamatusse raiutust saavad sõnumi selle lugejad. Kuid kogu see vaimne ja füüsiline tarkus, haridus ja haritus, mis gümnaasiumist ühiskonda kaasa viidi, imbus pikaks ajaks turgutava eeskujuna ellu.

Gümnaasiumis sisendatud enesedistsipliini, korrektsuse, riietuse, hoolikalt seatud juuste, ehete kandmise oskuse ning kingakontsa puhtuse järgi võis veel lähiminevikuski aimata eestiaegset gümnaasiumikasvandikku.

Ettekujutus minevikust on reljeefsem ja elavam, kui kooliloo raamatut saab lehitseda koos kooli kunagise õpilasega. Virve Adamson-Heido (92) lõpetas Tartu tütarlaste gümnaasiumi 1940. aasta kevadel.

Tollane gümnaasiumihoone asus elavas keskkonnas. Kooliala piirnes kuulsa tohtri Rudolf Bernakoffi aiaga. Tema kiviktaimla olnud Tartus esimesi. Koolitüdrukud käinud seda piilumas. Veidi Riia mäe pool asus Bernakoffi erakliinik. Vahetus naabruses, üle Kalevi tänava pulbitses kunstikool Pallas. Koolimaja vastas üle Riia tänava lõhnas kuulus Lille pagariäri ja tema kohvik.

Eemal kõrgus Vanemuise teatrihoone ja kuppelkõlakojaga kontserdiaed. Alla jõe poole jäid kinod Apollo ja Gloria.

Kunagise TTG tütarlapse Virve silmad löövad särama, kui ta meenutab oma kooliaja pärastlõunast linnapilti. Koolitundide järel ilmestanud kesklinna värviliste koolimütsidega õppurid. Riia mäest alla liikusid Tartu poeglaste gümnaasiumi oranži triibuga tumesinised nokkmütsid. Mäe all juhtusid nendega liituma TTG mustad sametbaretid, millel sinivalge kolmnurk ja seda ümbritsev valge laineline pael.

Rüütli tänavast, Treffneri kooli poolt voogas südalinna rukkilillesiniste mütside juga. Kaubanduskooli omadel olnud rohelised vormimütsid.

«Kesklinnas liikuvate tudengite korbimütsid lisasid veelgi värve,» meenutab Virve Adamson-Heido.

Tartu tütarlaste gümnaasiumi koolilugu sirvides kinnistub järeldus, et tollal õppisid ja viibisid õppurid nii füüsiliselt kui vaimselt rikastavas koolikeskkonnas. Lisaks õppetööle tegutsesid mitmed hästi organiseeritud ja juhitud ringid.

1939. aastal tegutsesid TTGs humanitaar-, spordi- ja kunstiring. Igal ringil oli viieliikmeline juhatus ja hooldaja – õpetaja. Referaadi- ja ühise huvi õhtuid peeti ka koos linna teiste gümnaasiumide ringidega. Ettekandeid tegid nii õpetajad kui õpilased. Õpilasperel oli ka oma häälekandja, ajakiri TTG.

Mõned näited ringides esitatud referaatidest: «Nimede eestistamise tähtsusest», «Leida Kibuvitsa naistüübid», «Keha ja vaim», «Tänapäeva haritud naine», «Nikolai Triigi elu ja looming», «Prantsuse maalikunstnik Paul Cezanne», «Jean Sibelius isikuna ja heliloojana». Või koguni muusikaõhtu Beet­hoveni töödest.

Spordiring oli üks vanemaid ja arvukamaid. Traditsiooniks olid uisutamisvõistlused ja demonstratsioonesinemised. Vaba aega hõivasid suusatamine, samuti sõude-, võrkpalli- ja kergejõustikutreeningud. TTG võrkpallinaiskond olnud linna koolide tugevaim. Võimalikud olid eravõimlemistunnid ülikooli võimlas.

Palju andekaid

Eriti andekad, nagu näiteks Virve Liik-Aimre, käisid tollal tuntud tantsupedagoogi Tiina Kapperi tundides. Noor graatsia pääses koguni Vanemuisesse Ida Urbeli truppi. Veel 35-aastasena astus tantsijanna Tartu ülikooli ja temast sai kõrvaarst, imetleb Virve Adamson-Heido oma klassiõde

1939. aastal ühendati kooli algusaegsed kunsti- ja muusikaring üheks kunstide ringiks. Muusikahuvilised tüdrukud said võtta klaveritunde. Virve Adamson-Heido viitab uhkusega, et hilisemad tuntud pianistid Laine Mets ja Hilja Holm olid tema klassiõed. Juba varakult märkas ja hoidis kool ka tulevase klaverikunstniku Helju Sepa annet.

TTGs tegutsesid ka üleriigiliste skautlike organisatsioonide rühmad, gaidid ja kodutütred. Nende kindlakäeline juht oli Salme Pruuden.

1939/40. õppeaastal lõpetas TTG 20. lend.

«Tööd on tehtud parima arusaamise ja tahtmisega, kusjuures üles on seatud põhimõte, et sellest, mis on hästi tehtud ja mis on õnnestunud, õpime, leiame eeskuju. Ja sellest, mis ei ole õnnestunud, võime õppida, kuidas edaspidi enam mitte teha,» on vilistlased ise oma kooliloosse kirja pannud.

Virve Adamson-Heido meenutab üht küpsesse ikka jõudnud gümnaasiumineidude kokkutulekut. Seal tunnustanud nad siiski üksmeelselt TTG karmi ja range inspektrissi Salme Pruudeni «soovituslikku» nõudmist tulla gümnaasiumi lõpuaktusele vormikleidis, muidugi piduliku valge siidkraega.

«See on viimane päev teie elus, kus te veel kannate oma koolivormi. Edaspidi, elu lõpuni, te seda enam selga ju ei pane,» jahutanud inspektriss ehtimisjanus tüdrukute elluastumise tuhinat.

«Salme Pruudenil oli õigus. Meie kooli vormikleit oli sel pidulikul päeval meiega. Seda on hea mäletada,» tunnistab täna 92-aastane vanaproua Virve Adamson-Heido.