Enriko Talvistu: supilinna beerserk*

Enriko Talvistu Foto: Postimees.ee

Nemad – linnavalitsuse vastavad osakonnad, palgatud planeerimistoimetajad ja lõpuks ka raehärrad ise – on võtnud endale otsustava õiguse määratlemaks ühe linnaosa, Supilinna tulevast ilmet. Selle linnaosa endine üldplaneering enam ei kehti ning nüüd tehakse justkui uut ning nimetatakse seda teemaplaneeringuks.

Kultuuriloomingus on teema tähtis valdkond, küllap ka linnaplaneerimises, kui see seondub arhitektuuriga. Supilinna puhul me aga ei adu teemat, pigem sarnaneb see järjekordse üldplaneeringuga.

Mõelge vaid, võiks teha ju kesklinna, Karlova, Tammelinna, Veeriku, Annelinna jne teemaplaneeringud. Mis oleks sel juhul nende linnaosade teemad või kas Tartus kui terviklikus väikeses provintsilinnas hakkavadki linnaosad jagunema teemadeks ning nendevaheliseks üldkasutatavaks eikellegimaaks.

Mitut sorti alad

On olemas riikliku seadusega kaitstud muinsuskaitseala (mitte lihtsalt vanalinn, nagu Supilinna teemaplaneeringus kirjas) ja seda ümbritsev kaitsevöönd. Viimane on Supilinna krundiomanike huvide vastaselt küll kannaga tõmmatud piir ega vasta seaduses ettenähtule, aga las omanikud otsivad ise välja, kus nende õigusi seadusväliselt kitsendatakse.

Lisaks on meil hulga miljööväärtuslikke alasid, mis on määratud muinsuskaitseametnike tungival soovitusel ja linnaplaneerijate heakskiidul omavalitsuse otsustega.

Sisuliselt toimivad need aga justkui seaduslike muinsuskaitsealadena, kuhu vastavate kultuuriväärtusi hindavate ametnike heakskiidul mõningaid asju lubatakse püstitada ning teisi mitte. Eks erinevad kinnisvaraarendajad teavad seda omast käest. Seega ei hakka siin tooma selgitavaid märkusi, ehkki võtta oleks aastate jooksul kogunenust paljutki.

Üks miljööväärtuslikke alasid on ka Supilinn, millel on kahtlemata oma miljöö, ent väga raskesti sõnastatav-määratletav.

Põhiliseks sõnastajaks on siin viimasel 15 aastal olnud Supilinna selts, mille nime ühe või teise planeeringu või projekti puhul kuuldes teevad praegused linnaplaneerijad piltlikult öeldes püksid täis.

Nii saabub 27. jaanuaril kell 15 linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna Raekoja plats 3 hoones asuvas nõupidamiste ruumis (otsi ise üles) juba teine ja arvatavasti viimane Supilinna teemaplaneeringu avaliku esitluse arutelu päev, mille paljud asjast huvitatud ilmselt maha magavad, sest puust ja punaseks värvitult pole seda enam ammu linna koduleheküljel afišeeritud. Uued teemad kasvavad ju peale.

Eelmisel koosolekul, 2. detsembril arutatust ilmus vaid linnaplaneerimisosakonna spetsialistide koostatud lühike protokoll, mille üldsõnalisus oli enam kui üldine.

Teadmata on arutelu vastulausete sisu ja koosseis, sest linna planeeringute leheküljelt kodanik seda ei näe. Samuti võite kindlad olla, et teie asjakohastele ettepanekutele ei vastata ka kuu aja jooksul mitte.

Väärtuslik piirkond

Võiks ju küsida: kas siis sellist linnavalitsemist me tahtsimegi? Aga ei küsi, sest peale äsjaseid kohalike omavalitsuste valimisi sööb ju niikuinii igaüks oma pekki.

Nii kinnitas üks kultuuriväärtuste ameti juhttöötajaid mulle juba detsembris, et teemaplaneering on volikogus heaks kiidetud, ning hiljem lisas suusõnaliselt, et minu üksikarvamus Supilinna kui terviku suhtes jääb hüüdjaks hääleks kõrbes. Tean, et neid hääli on olnud rohkemgi, aga teerull teeb ilmselt oma töö ning hääletustulemused on salastatud.

Millest siis jutt? Jutt käib ühest Tartu kesklinna väärtuslikemast elamuehituspiirkonnast, mis on ühtlasi vanalinna külje all, Emajõe ääres ning kahe sammu kaugusel loodusest elik Emajõe luhast.

Kogu selle umbes 50-hektarise ala üle otsustatakse Supilinna seltsi koostatud küsimustikule antud vastuste alusel, küsimata, mida ka linnaosa teistel elanikel või ka linnal tervikuna selles suhtes öelda on. (Küsimustik ei kannata muide sotsioloogiateaduse meetodite kohaselt mitte mingisugust kriitikat.)

Mitme eriala esindajaist, vähem arhitektidest koosnev seltskond planeerib linna ning poliitikuist raehärradel on mesimagus naeratus näol, et näete, võtsime järjekordse planeeringu vastu nii, nagu te ise tahtsite.

Tulemus aga ei näe linna tervikuna.

Enamik loost, missugust linnaosa tahavad näha Supilinna elanikud ise, on suures osas bluff, mis põhineb teatud seltskonna ettekujutusel.

Seal ei arvestata näiteks sellega, et võiks ju väikehoonetega hoonestada ka tühje krunte, et hooned ei pea olema ainult kaetud laia laudisega, et munakivide asemel võiks tänavaid katta korralik asfalt ning et mõnel majal võivad olla ka katuseuugid või -aknad jne.

Teemaplaneeringu teksti järgi hinnatakse kohalike elanike sõbralikku koostööd ja austust üksteise vastu. Milliseks see «sõbralik» keskkond on kujunenud, näeme naabrivaenulikkuse näidete varal viimaste aastate kohaliku meedia artiklites.

Tegelikult, kulla supilinlased, keegi ju ei hakka sinna ehitama 5- või 9-korruselisi elamuid. Kõik püsib ju mahtudes ja raamides. Aga need mängureeglid, mida püütakse kehtestada, on kui Ilfi ja Petrovi «12 tooli» malemängus, kus hobune võib kahida ka diagonaalis, kui me seda tahame.

Avalikustamine pimedas

Tõsisem kui eelkirjeldatud teema on linnaplaneerimine tervikuna.

Õnneks nõutakse meil avalikustamise protsessi. Ja seda, lubage naerda, linnaplaneerimise ja maakorralduse Raekoja plats 3 kolmanda korruse kontori pimedas eeskojas. Sedagi mõnda aega.

Edasi jätkub koosolek või kaks, millel tehtud ettepanekutest või ka kirja teel saadetuist ei tea huviline undki näha. Kokkuvõtteid keegi ei tee. Internetist on lihtkodanikul isegi algmaterjale keeruline leida. Olen ise pidanud lugematu arv kordi seda asjasse puutuvatele isikutele selgitama.

Juba vähemalt 20 aastat on jutuks olnud avalikkusele suunatud projektlahenduste väljapaneku ruumi vajadus Tartu linnas. Seda mitte kolmanda korruse koridoris. Meenutame vaid hiljutist vana kaubamaja projektide ümber tekkinud arutelu Tartu Postimehes. Viimane oli eksponeeritud aga ainult vaateakendel.

Ma ei usu, et valimisprogrammis kultuurilinna väljaehitamisega boonust lõiganud valitsev erakond jätab linnaplaneerimise ja arhitektuuri loomemajanduse kõrval kultuurist välja. Ega arva, et neid linnalisi küsimusi võib tulevikus eksponeerida kusagil äärelinna ehitatava muuseumi fuajees.

Selleks ei sobi ka raekoja esimese korruse saalikene teabekeskuse kõrval. Leidke selleks sobivad ruumid Küütri-Rüütli tänava ääres, suurte akendega, esimesel korrusel. Oma parteikontorile ju leidsite ruumid Raekoja platsil. Muidu olete ikka endised soss-sepad, nagu senine tagatubades tehtud linnaplaneerimine, kasvõi maabussijaama puhul, on näidanud.

* Autor seletab pealkirja nii: sõdalaste pimesikku käik oma eesmärkide nimel, olgu see siis viikingite või samuraidega seotud.