Armastus toob supilinlastele tiivad

Supilinn ei ole ainult poisikeste ja pättide paradiis, vaid ka armastajate eeden. Nii võib kokku võtta Olev Remsu seni avaldatud mälestusromaanid selle linnaosa kohta.

Remsu andis läinud aastal lugejate ette «Supilinna poisid». Sellele järgnes samuti mullu «Supilinna surmad».

Äsja trükist tulnud «Supilinna armastajad» ilmus samas kujunduses – kaanefotoga agulist, nagu eelmised –, ainult et kaanele on autori nime ja pealkirja alla kirjutatud, et see on «Triloogia viimase osa esimene raamat».

Pealkiri ei peta. Armastust kogevad Žasmina Pelagejevna Komissarova, kes ei mõista sõnagi eesti keelt, suurema osa oma elust vanglas elanud Krill ja jehovistid eesotsas Friidaga.

Omamoodi armastus – tehnikaarmastus – saab saatuslikuks Komissarova liiderlikule abikaasale Ivanile ja Elmar Leivategijale: nad lähevad isetehtud masinaga õnnelikult lendama, kuid maanduvad õnnetult. Raamatu peategelane, koolipoisist andekas sportlane Kolla aga armub sügavalt kunstiandelisse neidu.

Lugemist häirivad mõned kordused. Ilmselt on autor soovinud aidata neid, kes ei ole mälestusromaani eelmisi raamatuid lugenud ja kelle kätte on juhtunud esmalt nüüdne värske trükis. Nii näiteks ei oleks muidu ju aru saada, miks mõisteti peategelase majanaaber Siiri surma.

Mõneti häirib ka parteilastest linnajuhtide üleliia karikeeritud kujutamine. Kõige selle kõrval annab «Supilinna armastajad» siiski hea pildi eluolust Supilinnas ja ka Tartu kesklinnas aastal 1961.

Mälestusromaani «Supilinna armastajad» esitlus on täna kell 18 Tartu kirjandusmajas.

Raamat
Olev Remsu,
«Supilinna armastajad»,
Tänapäev, 2013, 413 lk.