Intervjuu Tartu abilinnapeaga. Jarno Laur: linnaplaneerimine on kompromisside kunst

Tartu abilinnapea Jarno Laur. Foto: Margus Ansu

Avatud ja kaasav linnajuhtimine aitab eos summutada vandenõuteooriaid ja paranoiasid, leiab Tartu vastne ehituse ja arhitektuuri valdkonna abilinnapea Jarno Laur (SDE).

Olnud nädala jagu päevi ametis, kas olete juba aru saanud, miks Tartule on vaja viiendat abilinnapead?

Sain aru algusest peale. See on väga ammusest ajast paika loksunud struktuur, mis väikese vaheajaga on kestnud 1996. aastast – kui mu mälu mind ei peta. Arvan, et see on hästi toimiv tööjaotus ja võimaldab süvitsi tegelda asjadega, mis nõuavad süvitsi tegelemist.

Tallinnas on elaniku kohta vähem abilinnapäid.

Eesti on küll sadu kordi väiksem mõnest muust riigist, aga meil on vaja täita needsamad ülesanded, mis suurtel riikidel. Nii on ka linnadega. Tallinn on teist mõõtu ja ka struktuur on teine. Seal on linnaosavanemad ja muud asjapulgad. Öelda, et Tartut juhib rohkem inimesi, ei ole küll päris õige.

Teie palk Väätsal oli vallavanemana 1600 eurot kuus, nüüd on kaks korda rohkem ehk 3135 eurot. Kas te olite spetsialistina Väätsal alamakstud või olete Tartus ülemakstud?

Selliste asjade kohta ei ole võimalik niimoodi küsida. Neid asju tuleb vaadata kontekstis. Väätsal oli 1400 elanikku. See palk, mis seal maksti, oli nendes oludes võrreldav sellega, mis Tartu maksab oma abilinnapeale.

Palgatõusu õigustus ja argument oli konkurents tööturul, aga Jarno Laur on ju ikka Jarno Laur – samasugune spetsialist. Kummal juhul siis palgatase vale oli?

Ma arvan, et seda ei saa niimoodi küsida. Siis võiks teha teistpidi arvutuse, et mind oli Väätsal suhteliselt kallim palgal pidada. Selle teemaga ei jõua kaugemale.

Ikkagi, miks sotsid läksid Tartus üldse linnavõimu palgatõusuga kaasa, kuigi teie ridades oli selge ja suur vastuseis igasugusele poliitikute palkade tõstmisele?

Selle kohta kommentaariks oskan öelda niipalju, et meile tõepoolest ei olnud see nii oluline. Aga peame alustama sellest, et palk, mis kehtis, oli eelmise koosseisu algusest peale.

Me saime aru, et öelda, et te ei näe mingisugust dünaamikat, ka mitte kolmeprotsendist dünaamikat oma palgas, mis kehtestatakse järgmiseks neljaks aastaks, ei ole päris aus nende inimeste suhtes. Seepärast ma mõistan seda palgatõusu. Jah, loomulikult oli eriarvamusi.

Mille poolest erineb sotsiaaldemokraatlik linnavalitsemine Tartu valitsemise senistest praktikatest?

Arvan, et seda vastust võiks alustada niimoodi: sellest hetkest, kui olime kokku leppinud koalitsiooni kolme erakonna vahel, ei saa me öelda, et see on Reformierakonna linnavalitsemine, sotsiaaldemokraatide linnavalitsemine või Keskerakonna linnavalitsemine. Me oleme kokku leppinud ühised jooned, kuidas me näeme, et linn areneb.

Sotsiaaldemokraatide panus ühisesse koalitsiooni on ka valimiste eel välja öeldud: suurem rõhk lastega peredele, eelkõige koolilastele; valitsemise puhul püüd olla rohkem avatud ja teisi kaasata.

Toon lihtsa näite. On võimalik planeeringu valdkonnas öelda, et tegime kõik asjad ära. Kõik toimus, avalikustamine oli jõululaupäeval ... Või muul sellisel ajal, mis ei soosi kaasamõtlemist.

Kesklinna üldplaneeringu eskiisi avalikustamine suvepuhkuste ajal.

No nii. Või et avalik arutelu algab kell kolm. Saan aru ametnikest, kellele see on suhteliselt mugav. Aga on võimalik teha nii, et see algab kell viis, ja inimesed saaksid töölt tulla ja kaasa rääkida.

Kaasamise ja avalikustamise mõte on ikkagi see, et peame ise pingutama, et saada inimesi kaasa mõtlema. Eriti väga tähtsate asjade puhul, nagu kesklinna üldplaneering või sümbolväärtusega kohad. Ei piisa, et oleme kõik nõutu ära teinud, tuleb panna juurde oma energiat ja tahet, et tõmmata inimesi kaasa. See nõuab mitte üksi poliitikutelt, aga ka ametnikelt rolli tajumist. Seda tundlikkust, et saame aru, mis asjad on sellised, mille nimel peame ponnistama.

Mida on linnavõim teinud valesti, et on saanud tekkida Herne tänava majaehitusskandaal ja Oa tänava skandaal? Mida on neist õppida?

Arvan, et ongi juba päris palju õpitud. Mul oli au käia oma osakondades tutvumas inimestega. Arhitektuuri ja ehituse osakonnas on kaunikesti uued inimesed.

See ei ole õppimine, see on inimeste vahetus.

Ütleme, et see on vigade parandus. Õppida on, et menetlusreeglid maja sees peavad olema päris selgesti paigas.

Reeglid ju olid, aga neid ei järgitud.

Ei ole ka päris nii. See on kompleksne küsimus. Mis tegelikult oli, eks seda lahatakse veel tükk aega. Selge on see, et kuskil pidid häirekellad lööma hakkama, aga ei hakanud. Siin on palju teha. Ilmselt olid ametkonna toimimise loogikas mingid protseduurireeglid siiski paika panemata. Vastasel korral oleks ohutuled põlema läinud.

Absoluutselt vigu välistada muidugi ei saa. See ei olegi võimalik. Ent abilinnapea ja osakonnajuhataja ülesanne on võimalikult tekitada olukord, et niisuguseid asju ei oleks.

Teine eraldi teema on ehitusjärelevalve võimekus. Saan nende inimeste frustratsioonist aru, sest nende jõud lihtsalt ei käi sellest asjast üle. Kui on heanaaberlikud suhted, siis ei ole järelevalvet. Ega naabrivalve olukord ei ole ka iseenesest paha, kui suudame välistada olukorra, et on lihtsalt üks kius.

On välistatud, et palkame juurde suure hulga ametnikke, kuid tuleb mõelda, kuidas kasutada inimesi otstarbekamalt. Selleks on ka töötajatel mõtteid.

Tartu südalinnas on viimastel aastatel palju juurde ja ümber ehitatud. Kas tunnete uhkust Tartu linnakeskuse arengu ja selle uusehitiste üle?

Räägime esialgu südalinna mõistest, meil on vanalinn ja uuskeskus. Volikogus ka küsiti, milline on meie suhe metsa ja puudega. Tartu südalinn on ju endiselt sõjast räsitud. Varemete asemel on ilusad pargid. Iseenesest on suur õnn, et rumalal ajal – viimane buum või Nikita Hruštšovi aeg – ei lasknud neid massiliselt täis ehitada.

Aga mõttearendusena Holmi parki sobiva hoonestuse kaalumist ei tohiks me laua pealt minema pühkida. Linna keskel, kui tahame, et keskus oleks, peame mõtlema ehitamise peale.

Minu küsimus on, kuidas vana ja uus keskus dünaamiliselt ühendada.

Kui küsimus oli esteetikast, siis Ahhaa ümbrus mulle enam-vähem meeldib küll. Taskuga on juhtunud see, et Riia-Turu ristmiku poolne külg on väga ilus. Aga need küljed, kus inimesed tegelikult liiguvad – pean silmas bussijaama, jõge, turgu, Ahhaad –, seal pole just öö, aga midagi tuleb teha.

Mis siis bussijaamaga saab?

Arvan, et tuleb läbi vaadata kõik märkused, mis tegi eelmine volikogu. Tuleb vaadata läbi ka arendaja tellitud konkursitööd ja rääkida arhitekt Kalle Rõõmusega. Tuleb võtta pool sammu tagasi ja mõelda uuesti läbi lähtekohad. Kasvõi see, kas keegi on öelnud, et bussijaama ei peaks seal olema. Ei ole ju.

Tegu on klassikalise planeerimisülesandega, kus arendajal on oma huvid, avalikkusel omad. Need tuleb kokku viia.

Kas on õige, et enamikul juhtudel on linn delegeerinud planeeringute koostamise?

Arvan, et on. See on paratamatu ressursse arvestades. Pean silmas oskustega inimesi. See ei ole väga halb, kui me seda tööd sisse ostame. Planeeringute koostajad on professionaalid ja töö tehakse ju tellija materjalist. Tellija on lõpuks ikkagi oma­valitsus, sest kui planeering lähtuks üksnes arendaja soovidest, ei tarvitse see üldse kuhugi välja jõuda. Tuleb leida tasakaalupunkt.

Te puudutasite planeeringute avalikustamise küsimusi. Kas on veel midagi teha?

Ma arvan, et päris sageli oleks vaja tööd teha näitlikustamiseks. Profid loevad planeeringut ja saavad aru, missugune on tulemus. Volikogu liikmetel ja tavalistel linnakodanikel on keeruline endale visualiseerida seda tulemust, plaanitavat ehitusmahtu. Aga eelkõige seda planeering ju reguleeribki. Tuleks kasutada rohkem 3D-vahendeid.

Ja veel tuleks minu meelest väga varases järgus suhelda asjast huvitatud inimestega.

Kuidas te kavatsete hakata lahendama üht igivana küsimust: kaaluda põliselanike ja arendaja huve. Uuel krundiomanikul on õigus, elanikul on ootus.

Linnaplaneerimine on kompromisside kunst ja nii seda tulebki võtta.

Minu meelest on Supilinn hea näide. Inimesed on teadlikud ja seetõttu on ka konflikte. Kas aga uued arendused on toonud sinna elama inimesi, kes on Supilinna fännid või kes ei ole? Ma ütleks, et Supilinna fännide hulk ju kasvab. Aga nemad on iga järgmise arenduse vastu.

Te olete lubanud midagi ette võtta Riia-Turu ristmikuga. Mida?

See ongi asi, mida peame uurima. See on võtmekoht vana ja uue linnasüdame ühendamisel. See ristmik ja Võidu sild on amortiseerunud. Mitte väga kauges tulevikus on see asi meil niikuinii päevakorral. Ja seega tuleks otsida lahendust, mis tooks uut kvaliteeti.

Kuidas te kujutate ette Tartu väikeste tiikide tulevikku, näiteks Peetri tänava tiik?

Tiikide? Pean ausalt vastama, et ma ei tea sellest midagi.

Kus teie kodu on?

Ülenurmes.

Väätsa valda sisse kirjutatud vallavolinik, kes elab Ülenurmes ja on Tartu abilinnapea?

Jah.

Mis saab Raadil ratsarüge­mendi tallidest ja sealseist ratsutamistreeninguist?

Hea küsimus. Kultuurilinnaku arendamine on koalitsioonilepingu osa. See on selge. Seal on kirjas ka, et linna panus on planeering, kus need asjad peaks läbi rääkima. Minust ei oleks korrektne öelda: oo, ratsarügemendi lahendus on selline ...

Ma olen seal suvel jalutamas käinud.

Mis on kolm peamist eesmärki, mida abilinnapeana tahate saavutada? Teadmata on, kas ametiaeg kestab riigikogu valimisteni või neli aastat või tuleb uus võimuliit näiteks jaanuaris.

No seda ei tea me kunagi.

Esimene ja kõige tähtsam on, et planeeringute koostamisel oleks linnavõim võimalikult kaasav, et eos vandenõuteooriad ja paranoiad maha võtta. Siis saavad erinevate huvidega inimesed leida tasakaalu.

Väga oluline on kesklinn. Mul on hea meel, et selle planeeringuga on väga palju inimesi kaasa mõelnud.

Ja kui mõelda nelja aasta peale ette, siis Raadi kultuurilinnaku kontseptsiooni läbimõtlemine on kindlasti number kolm.

Seejuures peame mõtlema, kuidas me saame Raadile vahva kultuuripiirkonna nii, et kesklinn lõplikult tühjaks ei jookseks.

Õppida on, et menetlusreeglid maja sees peavad olema päris selgesti paigas.

Kasvõi see, kas keegi on öelnud, et bussijaam ei peaks seal olema. Ei ole ju.

CV

Jarno Laur (38)

• Lõpetanud Reiniku gümnaasiumi 1993 ja Tartu ülikooli Narva kolledži kohaliku omavalitsuse korralduse erialal 2008. Alustas 2008. aastal magistriõpinguid Tallinna tehnikaülikoolis.

• Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei referent 1993–1995, Johannes Mihkelsoni fondi direktor 1996–1999, minister Katrin Saksa nõunik 1999–2002, Rahvaerakonna Mõõdukad valimiskampaania koordinaator 2002–2003, Väätsa vallavanem 2003–2004 ja 2009–2013,

X riigikogu liige 2004–2007, siseministri nõunik 2007–2009.

• Tartu linnavolikogu liige 2003–2005 ja 2007–2013, Väätsa vallavolikogu liige alates 2013.

• Abielus, kaks tütart ja kaks poega.