Supilinn elab teises aegruumis

HERKI KÖBAS

Tudengite sügispäevade raames tehti eile Supilinnas jalutuskäik, mida juhtis kunstimuuseumi direktor Enriko Talvistu.

Väljakuulutatud ajaks kogunes jalutuskäigu alguspunkti, Gustav Adolfi kuju juurde ülikooli peahoone taga, üllatavalt palju huvilisi. Umbes nelikümmend tudengit ja mõned seltskonnaga liitunud linnakodanikud liikusid Talvistu järel mööda Jakobi tänavat Supilinna poole.

Aeg-ajalt peatudes ja paraku liiklust häirides läbis seltskond kujuteldava keskaegse Jakobi värava Krooksu kõrtsi kohal ning jõudiski Supilinna.

Talvistu sõnul läks nimi Supilinn käibele suhteliselt hilja - alles kolmekümnendatel aastatel. Keskajal nimetati praeguse Supilinna piirkonda Jakobi eeslinnaks.

Piirkond oli Tartu eeslinnana asustatud juba 14. sajandist. Sõdade ajal tabas seda eeslinnade tavaline saatus: ründajad tegid selle põletatud maa taktikat kasutades korduvalt maatasa. Rahulikumal ajal karjatati seal linna pudulojuseid.

Kahekümnendatest-kolmekümnendatest aastatest kuni tänapäevani on Supilinn olnud tudengite seas populaarne korteripiirkond. Talvistu sõnul elasid tudengid sajandi alguses peamiselt Veski tänava piirkonnas, Karlovas ning Supilinnas.

Vaikeluline Supilinn tekitab tunde teise aegruumi jõudmisest. Faktid selle kohta, milline suurmees mingis majas elas, taanduvad tagaplaanile (mis ei tähenda, et Talvistu vaimukalt esitatud info poleks olnud huvitav). Tähtis on miljöö.

Supilinn on ka osaliselt väljasurnuna elusorganism. Majad ei ole muutunud monumendiks kunagi neis elanud inimestele. Neis elavad uued inimesed, kes neid korda teevad. Majad on ka lagunedes ajas muutuvad.

Liikumist ja muutumist sümboliseerib ka üks Tähtvere tänavas asuv maja, millele omanik on pidevalt lisanud juurdeehitusi ja mis Talvistu sõnul on Tartus parim näide ratsionaalsest kinnisvara haldamisest.

Herne tänava poe ees andsid töömehed viimast lihvi punastest kividest laotud umbes kümne meetri pikkusele kõnniteelõigule. Eliitkõnnitee ümber jääb endiselt laiuma pori, mis oli eile õnneks läbi külmunud.

Remonditud Herne pood, lõik uhket kõnniteed, paar korda tehtud maja kõrvuti lagunenud majadega, võimatult räämas hoovide ja porise sõiduteega - see ongi Supilinn.

Inimtühjas Supilinnas saatsid jalutajaid kardina vahelt piiluvate kohalike mammide uudishimulikud pilgud. Herne tänavas vaatasid ekskursante hämmastunud vanamehed. «Metsalised,» resümeeris üks neist pahuralt.