Teatrist paistab oma ja võõrast

Ülo Tonts (78) on oma raamatute «Kolmkümmend aastat teatriehitamist» ja «Liiga palju head teatrit» eest teatri aastaauhindade jagamisel üks võimalikke Priit Põldroosi auhinna saajaid. Foto: Margus Ansu

Pool sajandit teatrilavastusi arvustanud kirjandusteadlane Ülo Tonts tõstab oma viimastes raamatutes esile nõukogudeaegse teatri edumeelsuse ja eriti Kaarel Irdi juhitud Vanemuise osa selles.

Raamatus «Kolmkümmend aastat teatriehitamist», mida te kirjutasite põhiliselt aastail 2004–2006, tuginete suuresti Vanemuise arhiivile. Mida eriti üllatavat märkasite?

Ma olin 1970. aastast Vanemuise kunstinõukogus, mis tähendab, et ma käisin päris sageli teatris. Nõukogu protokolle nägin alles siis, kui asusin uurijana asja juurde, ja siis sain ka lugeda, mis ma ise olin rääkinud. Vähemalt 1970. aastatel, teatriuuenduste ajal olid väga huvitavad koosolekud.

Aga väga huvitavad olid ka külastusarvud, mida nõukogude ajal ei avaldatud, sest see ei olnud väga meeldiv lektüür. Sest mõnda nõukogude autori lavastust vaatas 2000–3000 inimest, aga näiteks Olev Antoni «Laudalüürikat» vaatas 96 000 inimest.

Mida need arvud õigupoolest näitavad?

Külastusarvud näitavad, et eesti teatrivaataja tegi vahet oma ja võõra vahel. Kusjuures oma alla mahub ka hea klassika. Kui võõral oli selge poliitiline maik, siis vaataja ei tulnud teatrisse kuigi meelsasti. Külastusarvud räägivad eesti rahva kainest, rahvuslikust meelest.

Kui lähedal te olite Vanemuisele aastail 1955–1985, mida te oma raamatus käsitlete, ja kui lähedal olete praegu?

Kui ma olin teatrist kirjutama hakanud, tekkisid peagi ka lähedasemad suhted. Ma arvan, et 1966. aastal võeti mind teatriühingu liikmeks ja siis tulid žüriides olemised.

Ird kutsus mind 1970. aastal Vanemuise kunstinõukogusse, kus ma olen vist praegugi. Teatrist helistatakse ja kutsutakse ikka kontrolletendusi vaatama. Viimati vaatasin möödunud reedel «Paanikat».

Tõstate selles raamatus Jaan Toominga ja Evald Hermaküla teatriuuendusliku tegevuse kõrval esile Kaarel Irdi ja tema naise Epp Kaidu osa Vanemuise õide puhkemisel. Kas ma sain õigesti aru?

Jah, Ird on selle raamatu peategelane, kuigi ma kirjutan kogu Vanemuisest. Nõukogude ajal tehti palju head teatrit ja teater oli oluline, on üks selle raamatu keskne mõte. Ird oli muidugi vastuoluline isiksus, aga ta tegi tões ja vaimus ka eesti teatrit. Tema tipplavastu-sed on ju rahvuslikud – «Külavahelaulud» ja «Naistelaulud».

Millises seisus tundub teile Vanemuine praegu olevat?

Oma Vanemuise-raamatu kirjutamist lõpetades aastal 2006 panin viimases lauses kirja positiivse kogumulje teatri neist 20 aastast, mis mind tookord Irdi aja lõpust lahutasid.

Täna, viis aastat hiljem kordan sedasama: Vanemuises on olnud ja kestab huvitav teatriaeg. Repertuaari puutuvalt võib mul olla erimeelsusi, aga sellest hoopis olulisemaks pean, et ka täna moodustavad teatri loomingulise tuumiku inimesed, keda tean ja usaldan, ning et teater on alles hoidnud hea kontakti vaatajatega.

Äsja ilmunud raamatust «Liiga palju head teatrit» hõlmavad enam kui poole arvustused. Millest kirjutasite oma esimeses arvustuses ja millest seni ilmunud viimases?

Kirjutasin oma esimese teatriarvustuse 1959. aastal, kui Edasi toimetus mobiliseeris mind kirjutama Vanemuises Endla Hermanni lavastatud Raimond Kaugveri komöödiast «Seitse pikka päeva».

Minu seni viimane teatriarvustus on ajakirja Teater. Muusika. Kino 2009. aasta kolmandas numbris. Arvustasin Donald Marguliesi näidendit «Kogutud teosed», mille Vanemuises lavastas Eva Klemets. Nii et täis sai 50 aastat teatriarvustuste kirjutamist.

Kuidas sai raamat pealkirjaks «Liiga palju head teatrit»?

Pealkiri tuli koostamise ajal, ja see tähendab seda, et ma jäin tekstide valimisega hätta. Ma sain kunagise teatriga oma arvustusi üle lugedes nii hea elamuskontakti, et oleksin tahtnud teha suuremat raamatut. Mulle ei olnud küll piiri lehekülgedes antud, aga me teame ju kõik, milline on üks normaalse paksusega raamat.

Millest tuleb teie järgmine raamat?

Diplomi järgi olen filoloog. Suurema osa erialasest tööst olen teinud siiski kirjandusloolasena. Nii et kui järgmine raamat tuleb, siis on ta suure tõenäosusega kirjandusloolise sisuga.

Ülo Tonts
• Kirjandusteadlane Ülo Tonts on sündinud 6. mail 1931 Laanemetsa vallas.
• Ta on avaldanud raamatud Juhan Smuulist, Rudolf Sirgest, Valev Uibopuust, Pedro Krustenist ja Ilmar Talvest ning on «Eesti kirjanduse ajaloo» üks autoreid, raamatute «Väliseesti kirjandus» ja «Eesti pagulaskirjandus 1944–1992» üks koostajaid.
• Aastal 1991 pälvis ta eatrikriitika aastapreemia.
• Tema tütred on vanemuislased: Anu Tonts on kirjandusala juhataja ning Keiu Kaljujärv personali- ja sisekommunikatsiooni-juht.