Jaanus Rooba juhib Maarja kooli filosoofia najal

Kui Jaanus Rooba perre sündis Downi sündroomiga poiss, avanes talle uks puuetega laste maailma. Kümneaastase Mihkaeli isana ja Maarja kooli juhina teab ta, et intellekti poolest vaesed on sageli tundeelult rikkamadki.

Enne ülikooli astumist pidasite naljaka nimega ametit - defektivankri operaator. Mida see töö endast kujutas?

Kontrollisin, et raudteerööbastes ei oleks pragusid. See oli omamoodi põnev ja filosoofiline töö: silma ees olid kogu aeg kaks paralleelset sirget, mis perspektiivis justkui kohtusid, aga ei saanud kunagi kokku. Igal aastal käisin raudteel peaaegu tuhat kilomeetrit, Tallinnast Narvani on mul iga põõsas tuttav.

Enne seda veetsin pool aastat Nõukogude armees Hiina piiri ääres ja poolteist aastat tundras Tshukotkal, kus ei näinud ühtki puud. Seegi oli huvitav kogemus.

Kas huvi sotsiaalfilosoofiliste küsimuste vastu tekkis seetõttu, et perre sündis puudega laps?

Kindlasti mingil määral lapse pärast. Aga juba enne poja sündi huvitasid mind kõiksugu filosoofiad ja religioonid. Kui astusin ülikooli, olin juba 25-aastane. Valisin sotsiaaltöö kui eriala, mis ühendab nii psühholoogia kui sotsioloogia.

Kui ülikoolis õppisin, käis mu laps Maarja kooli lasteaias. Olin Maarja kooli loomise juures, esialgu kõrvaltvaatajana, hiljem lastevanemate ühenduses, hoolekogus ja ülikooli praktikalgi.

Olete teist korda abielus. Kuidas mõjus lahutus Mihkaelile?

Emme ja issi on tal ikka olemas, mingit konflikti ei ole. Lahkuminek on olnud viljakas: meil mõlemal on uus pere, kümneaastasel Mihkaelil on nüüd kokku kolm venda.

Saatuse käigud on kummalised: õppisime ekskaasaga 11 aastat ühes klassis, oleme jäänud Tartusse ja tegeleme ravipedagoogikaga. Eksabikaasa on Maarja koolis õpetaja.

Kuigi Mihkael elab nüüd koos emaga, veedame palju aega koos. Kui eksabikaasa õppis ülikoolis, oli väikese Miku hoidmine minu ülesanne. Oleme hästi lähedased.

Praegu on Mihkael vaimustunud Harry Potterist. Kui tal on prillid ees ja juuksed natuke pikemad, näeb ta ise ka välja nagu Harry Potter.

Tal on riiulis kõik eestikeelsed Potteri-raamatud. Mihkael ei loe ise kuigi hästi ja palub mõlemal vanaemal lemmikraamatuid ette lugeda. Käisime ka kinos, aga jubedate stseenide ajal pani poeg pea minu sülle, ei julenud vaadata.

Kas puudega lapse sünd oli algul shokeeriv kogemus?

Algus oli päris jõhker. Meil oli peresünnitus. Esimesel päeval me ei teadnud, et sündis Downi sündroomiga laps. Noor arst pöördus ema poole: «Abikaasa ei ole nagunii nõus teda kasvatama - sellised lapsed antakse ära.» Selline suhtumine oli shokk. Aasta oli 1992 - mis seal imestada.

Nüüd leian, et tänu Mihkaelile on elu rikkam. Minu maailmapilt on laiem.

Mitme puuetega laste küla looja Fredy Heimsch tõi kord ilusa näite. Kujutage ette Inglismaa tööstuspiirkonda. Korstnatest tuleb halli tossu, tehase lähedal asuvad barakid, kõik ühesugused. Üksluine töö, hall argipäev, mornid näod.

Järsku ilmub majade vahelt mongoliidsete näojoontega, Downi sündroomiga laps, kes naerab ja kõiki kallistab.

See näide selgitab, miks on puudega inimesed olemas. Nad suudavad siluda suhteid. Kui me elame väikekodanlastena, justkui silmaklappidega, kipuvad hingelised väärtused nivelleeruma. Puudega inimesed äratavad meid.

Praegu lähevad paljud kaasa kiiresti vahelduvate kampaaniate ja moevooludega, iseendasse süvenemata.

Aga näiteks autist ei lähe millegagi kaasa ja kapseldub endasse - keegi ei tea, kas tal on intellekt. Ta ei näita kunagi välja, mis temas sünnib. Ehk on nemad loodud tasakaaluks maailmas valitsevale hüsteerilisusele ja pealiskaudsusele?

Ega geenitehnoloogiagi alati aita, puudega lapsed sünnivad ikkagi. Neil on ühiskonnas oma koht.

Kui teie perre sündis terve laps - oli see siiski kergendus?

Oli küll kergendus. Kuigi küpsemana suudad last sügavamalt hinnata, ükskõik, missugune ta on.

Kuidas hindate praegust suhtumist puuetega inimestesse, on see paranenud?

Suhtumine puuetega inimestesse on nagu lakmuspaber, ühiskonna humaansuse proovikivi. Vabas ühiskonnas suhtutakse vaimupuudega inimestesse inimlikult. Totalitaarsetes režiimides taheti luua standardset inimest.

On hea meel, et Eesti ühiskond areneb ja muutub tasapisi inimlikumaks. Näiteks võib tuua toetuse loodavale Maarja külale.

Oluline on see, et ka kapitalistlikus ühiskonnas säiliksid inimlikud väärtused. Et see, kel pea otsas ja käed-jalad terved, aitaks nõrgemat.

Puuetega inimeste kongressil rääkisid ka Lääne-Euroopa spetsialistid, et selles vallas tuleb teha lõputut selgitustööd. Liikumispuudega inimest hakkab mõistma see, kes on pidanud olema kasvõi ajutiselt ratastoolis.

Üks lapsevanem on öelnud, et Tartu tugevust näitab see, et kõige nõrgematel lastel on kõige ilusam koolimaja.

Koolimaja on tõesti ilus. Aga ei saa unustada, et meid on palju aidanud välissponsorid. Uue koolimaja ehituseks saime abi kaks miljonit krooni. Välisabi pani linna-riigi mõistma, et meie töö on vajalik. Eestis ei olnud varem selliseid koole, sest nõukogude ajal peeti raske intellektipuudega lapsi õpetamatuteks.

Tööd on veel palju: luua tuleb päevakeskus ja käsitöökojad. Linnavalitsus on eraldanud 300 000 krooni käsitöökodade projekteerimiseks, loodetavasti õnnestub selle raha abil alustada ka päevakeskuse projekteerimist.

Aga seadused ei jõua elule järele. Ootame haridusministri määrust, et pikendada mõõduka ja raske vaimupuudega noorte kooliteed 12 aastani. Need noored peaksid pärast 9. klassi omandama käsitööoskuse, see on ettevalmistus Maarja külla minekuks.

Missugune inimene sobib tööks puuetega lastega?

Inimene, kes tegeleb meie lastega, peab suutma näha tema eripära ja puuete taga inimest. Intellektipuudega lapse välimus ja käitumine võivad tekitada võõristust. Kui eelarvamused hajuvad, märkate, et ta on samasugune inimene kui teised.

Meie õpetuse aluseks on üldinimlikud väärtused. Minu õppejõud Henn Mikkin ütles, et sotsiaaltöö põhineb usul, armastusel ja lootusel. Kuigi need on teaduslikult põhjendamatud mõisted, toetub neile kogu inimelu.

Olete öelnud, et ei ole päris õige kasutada väljendit vaimupuudega laps.

Jah, sest vaim ei ole kunagi haige, küll aga intellekt. Inimene on tervik: intellekt võib olla haige, aga tunde- ja tahteelu kui psüühika osa isegi tavalisest rohkem arenenud. Umbes nii, nagu pime hakkab paremini kuulma ja kurt nägema.

Kas Mihkael otsib teid koolis sageli üles?

Ei, ta on oma klassis. Ta teab, et issi teeb paberitööd ja helistab. Mihkael on väga delikaatne ja peene tajuga. Inimlikus mõttes saab ta palju rohkematest asjadest aru kui mina.

Kas Maarja kooli juhtimine erineb oluliselt direktoritööst tavalises koolis?

Administratiivne asjaajamine on sarnane, ainult filosoofia on teine. Meilt on palju küsitud, kas me oleme kristlik kool. Maarja koolis räägitakse palju armastusest. Just nii palju, kui on armastust, on ka jumalikkust.

Miks olete valinud oma elupaigaks Tartu?

Tartus meeldib mulle väga, elan kesklinnas - Akadeemia toimetuse kohal.

Siinne aura on teistsugune kui Tallinnas, mis on pigem industriaallinn. Mis see Tartu vaim ikka muud on kui siinsed inimesed.

Arvamus

Jaan Kallas
Sihtasutuse Maarja Küla nõukogu esimees

Jaanus on täpselt selline, nagu puudega laste kooli direktor peab olema. Tolerantne, kõigiga arvestav ja kaalutlev. Koolidirektorina ei ole ta oma suhtumistest-põhimõtetest sammugi taganenud, võrreldes päevaga, mil ta sellele ametikohale asus.

Jaanus Rooba ei ole niivõrd juht kui liider. See amet nõuab rohkem vaimujõudu kui mõni muu töö. Ja tohutult palju kannatust, õnneks Jaanusel seda jätkub.

Ta ei ärritu peaaegu kunagi, pigem on ta nukker, kui miski on ebaõnnestunud. Selles ametis tuleb kogu aeg midagi tõestada ja teha selgitustööd.

Kui peaksin Jaanusele midagi soovima, siis rohkem otsusekindlust ja jõulisust. Tal oleks siis endal lihtsam.

Keiu Kaljujärv
Sihtasutuse Maarja Küla endine juhataja

Inimesena on Jaanus Rooba meeldiv, intelligentne, tasakaalukas ja rahulik. Vahel on vaja teha järske otsuseid, selles mõttes tundus Jaanus vahel liiga leebe.

Jaanus Rooba oskas vältida konflikte ning keerulise olukorra leebelt ja rahulikult lahendada isegi siis, kui konflikt õhus susises. Vahel oli see hea, vahel halb.

Imetlesin tema võimet naeratada ja jätkata rahulikult vestlust ka siis, kui keegi talle peale hüppas.

Jaanus on hea filosoof ja ideeline juht, võibolla pisut vähem asjaajaja ja bürokraat.

Maarja küla toetuskontserdil Vanemuises oli päris liigutav vaadata, kuidas sõnaosav Rooba laval kohmetus. Küllap meeleliigutusest.