IN MEMORIAM Vana Pälsoni ühikas 1949–2003

Aasta enne 55. sünnipäeva suleb ülikooli legendaarne ühiselamu, vana Pälson ehk vana Päll, igaveseks tudengitele uksed. Üliõpilaste teenistusse asus maja 1949. aastal ja oli sõjajärgsete tudengite meelest üsna luksuslik elupaik.

Ajad on muutunud ja Pepleri 23 maja kulunud, nii otsustas ülikool selle maha müüa.

Kui kellelgi peaks kunagi tekkima plaan panna majale tahvel teatega «Siin elas...», jääks ta ilmselt hätta kõigi rohkem või vähem kuulsate õppejõudude, teadlaste ja poliitikute nimekirja tahvlile mahutamisega. Teiste seas saaksid kirja näiteks ülikooli eelmine rektor Peeter Tulviste ja peaminister Mart Laar.

Veel pikem saaks ilmselt nimekiri neist, kes noorusuljuses ses majas tormakaid tudengipidusid maha pidanud, tulistel debattidel hääled kähedaks vaielnud või keda just seal veedetud romantilised õhtud ja ööd on abielusadamasse tüürinud.

Kuuldavasti plaanivad praegused tudengid kuulsale majale uhked peied korraldada.

-----------------------------------------

Tõnis Lukas
1981–1987

Aastal 1981 kolis värske ajalootudeng Tõnis Lukas Pälsoni ühikasse ja juba viiendal päeval ähvardas teda väljaheitmine. Tuppa number 204 pandi koos burshidega elama kaks rebast. Lukas oli üks neist. Süü tormiliste ürituste eest tavatsesid vanad olijad nii siis kui hiljem veeretada vastsete tudengite kaela.

«Kuigi meie polnud pidu püsti pannud ega korraldanud rajooni täitevkomitee eest suure betoonlillepoti toomist teisele korrusele,» räägib Lukas. «Meile oli see uudis.»

Mittepiduses meeleolus ei suutnud keegi potti ära viia ja see jäi ühikasse mitmeks päevaks. Dekanaat asus asja uurima, ent ainsaks tulemuseks oli tõdemus, et esimese ja viienda kursuse noormehi pole mõtet ühes toas hoida. «Elurütm on totaalselt erinev,» sedastab Lukas.

Lukas räägib, et kultuurielu oli tema esimestel ühika-aastatel vilgas. Peeti näiteks tänavajoonistuste võistlusi.

1982. aasta kevadel tahtsid tudengid korrata aasta varem peetud ühiselamulaulupidu. Lavaks oli katus vana Pälsoni peaukse kohal, mis ühtlasi oli õppetoa esine terrass. Lukas, toonane ühiselamu kultorg, räägib aga, et kuigi kuulutused olid juba väljas ja repertuaar laiali jagatud, jäi üritus ära.

Plaanis oli taotleda miilitsalt liikluse sulgemist, üritus pidi algama tulesüütamisega Vanemuise pargitiigi saarel ja rongkäiguga.

«Meid kutsuti Uno Palmi juurde, kes oli tuntud sõimaja ja kes lahendas asju, millega rektor Koop ei viitsinud tegelda,» meenutab Lukas oma esimest käiku rektoraati. «Palm maalis meile pilte, kuidas tuhanded tulevad kokku, liiklus blokeeritakse, muru tallatakse ära - tuleb üritus ära jätta.»

Lukas mäletab, et nii selle laulupeo kui muude ürituste mahavõtmine kellegi poolt oli suisa süstemaatiline.

Teine üritus, mis ka paraku ära jäi, oli kahe Pälsoni vaheline käsipuuslaalom - käsipuud mööda laskumise võistlus. Ajavõtjadki olid ametisse määratud. Takistuseks sai see, et ühiselamuvanem Riho Nassar pääsukest mängides pea ees treppide vahelt alla kukkus. «Täisväärtuslikku tudengielu ta hiljem ei elanud,» nendib Lukas.

Ta räägib, et muidugi olid ühikas spontaansed sünnipäeva- ja muidu peod, kus sageli tehti ühislaulmisi. «Laulsime ka patriootilisi sõjateemalisi laule, mis polnud sugugi seotud punaarmee võitudega. Laule, mida nõukogude võim ei soosinud,» lisab Lukas. «Makimuusikat oli ka, aga põhiosas oli programm ikka oma teha. Inimesed tahtsid ennast väljendada, mitte teiste eneseväljenduse saatel väänelda.»

Ideoloogilist surutist oli pidevalt tunda, Lukase meelest oli ajaloolaste ühikas eriti hoolsa kontrolli all. Naerda sai võimu üle ikkagi ja võimu enda vahenditega.

Kusagilt said ajaloorebased Brežnevi joonistuste albumi. Õuekunstnike tehtud, puhas propagandakunst. Tekkis mõte kleepida kõik seinad Brežnevi pilte täis. «Kujutage ette ametnike kimbatust: üliõpilased mõnitavad nõukogude võimu,» muigab Lukas. «Oli selge, et terve mõistusega üliõpilased ei tee oma toast punanurka. Saabus dekaan Allan Liim ja andis vaikses vormis mõista: koristage ära. Ta ei saanud ju ka otse öelda, et võtke Brežnev seinalt maha.»

Viimati käis Lukas vanas Pälsonis 1994. aastal koos endise ühikaasuka, toona viimaseid päevi peaministri ametis olnud Mart Laariga koputamas ja tere ütlemas. Viisid külakostiks pudeli haljast.

«Seltskond oli muutunud ja nii hoogsat tudengielu ei paistnud olevat,» nendib Lukas. «Neid üliõpilasi, kes Laari nähes silmad punni ajasid, oli muidugi palju.»

Priit Kuusk
1991–1993

Soome filoloogiks õppima tulnud Priit Kuusk sattus ajaloolaste ühiselamusse Pepleri 23 elama seepärast, et tema ajalootudengist vend Mart oli seal juba ees.

Toas 215 oli neli asukat. Pime, Lendur ja Professor olid ajaloorebased. Filoloogiatudengi hüüdnimi oli Vend. Oma venna vend, seepärast.

«Olime hästi noored ja hästi pöörased,» räägib Kuusk. Üsna varsti oli tuba ümber ristitud durdomiks - hullumajaks. Pidude kõrvalt kodukujunduseks selle sõna otseses tähenduses aega ega huvi ei jäänud. Kõik toa asukad olid just kodunt vabadust maitsma pääsenud ja lained käisid kõrgelt.

Durdom pakkus Kuuse sõnul tihedat konkurentsi toale number 205, mida kutsuti killerkomandoks. Selle elaniku Bossi luulevalimikku kuulub salm: «Viis viina, Mehukatti, kohe saabub unemati.» Viin oli punase korgiga.

Durdomi rahvas sai 215. toas pidutseda vaevalt pool aastat, kui komandant kuulutas nende eluruumi kriisipiirkonnaks. Jagas elanikud teiste tubade vahel laiali ja saatis ehitusmehed kapitaalremonti tegema.

Ülevoolavate pidudega ühikarahvas tookord ei koonerdanud. Kuusk räägib, et üks selliseid, mis jättis kustumatu mälestuse, oli 1992. aasta saabumise tähistamine. Suur pidu nii osalejate arvu kui kõige muu poolest tipnes sellega, et teise korruse pikas hämaras koridoris hakati kellegi õhutusel pidama odaviskevõistlust. Harjavarrega nimelt.

«Mingil hetkel saabus ligi keegi tüüp, kes liipas kahel kargul,» meenutab Kuusk. «Proovis harjavarrega, lõpuks viskas oma karguga ja võitis.»

Aasta hiljem peeti sünnipäevapidu, mis algas linaga kaetud lauaga ja lõppes sellega, et nõud olid all, siis lina ja lõpuks kõige peal laud. Kui õrnema soo esindajad olid korraks ruumist lahkunud, hakkasid noorhärrad laulu tegema ja pika bambuskepiga laulujuhataja sattus liialt hoogu.

Valvur kutsus seepeale kohale politsei, kes aga ei mõistnud peoseltskonnaga midagi peale hakata. Pika seletamise peale viidi lõpuks minema hoopis valvur, kes oli oma esimese korruse tööruumis samuti vinti jäänud.

Juba enne Priit Kuuse ühikasse kolimist oli seal koha sisse võtnud kõuts Budimex. Kes kassi ühikasse tõi või kes talle nime pani, Kuusk ei tea. Nime oli ta igal juhul saanud vene aja lõpul Tartus tegutsenud Poola restaureerimisfirma järgi.

«Minu meelest oli ta mõlemast kõrvast kurt ja mõlemast silmast pime, igavene paks kõuts,» räägib Kuusk looma kohta, kelle lemmikmagamisase oli trellitatud radiaatoriorv trepikojas.

Trellide külge oli keegi monteerinud loomaaedadest tuttava pildi, mis hoiatab hammustamisvalmis kiskjate eest.

Kord tuli aga durdomi selleks ajaks juba laiali löödud seltskonnale mõte hakata filmi vaatama. Toad olid üsna väikesed ja nii pöörati projektor hoopis üle tänava asuva filoloogide ühika poole.

Enne seansi algust käidi naabermaja tüdrukuid palumas, et nood kataksid aknaavad valge linaga.

Ja nii saigi Pepleri tänavas suurelt ekraanilt «Nu pogodid» ning omafilmitud kaadreid vaadata.

Heli sellelt 16-millimeetriselt lindilt Kuuse mäletamise järgi ei tulnud.

Vaike Hang
1953–1956

See on nii kiviaegne asi, muigab Vaike Hang, kes geoloogiatudengina elas Pälsoni tänava intri kolmandal korrusel. Samas ühikas elas ta ka siis, kui viimasel kursusel mehele oli läinud.

Tollal veel segaühikas oli tudengineidudel kombeks oma peigmeestele süüa vaaritada, nii oli see muidugi hiljemgi. Kaaslaste ulakus oli aga põhjus, miks üks neiu oma noormehele sõna otseses mõttes kirvesuppi pakkus. Sel ajal kui pott omapäi pliidil seisis, uputati sinna kirvetera.

Köögis juhtus igasugu asju. Et potid-pannid alailma segamini ja vahetusse läksid, oli pisiasi ühe kanasupi keetmise kõrval, kui supikeetja ise magama jäi. Korrus oli paksu kirbet suitsu täis. Neiu, kes poti tulel avastas ja sinna sisse vaatas, langes minestanult maha: hõõguval punasel potipõhjal mustasid kana luustiku kontuurid.

Tögamist tuli ühikas aga ette mitmel puhul ja viisil.

«Oli bioloog Toivo Orav, igavene pikk poiss, aga pruut temal jälle kangesti pisike,» meenutab Hang. Riputasidki tüdrukud Orava pruudi uksele sildi «Jumal, juhata mul mees, pikk ja prillid ees».

Hang räägib, et arvamine, nagu oleks toona olnud ühikas kangesti vaga elu ja ei mingit pidutsemist, on üdini vale. Lisab, et vaga elu pole üliõpilaste intris vist kunagi ette tulnud. Kui tarvis, pani intrirahvas oma orkestri kokku.

«Oi, pidusid oli seal selliseid, et... kõiki ei saa rääkidagi,» lõpetab Hang. «Kole paljud on juba surnud.»

Ain Mäesalu
1973–1978

Ain Mäesalu sattus Pälsoni 23 ühiselamusse ajal, kui ülikoolis hakati looma teaduskondade ühiselamuid ja vana Pälson jäi ajalooteaduskonnale. Talle elukohaks määratud toast 215 oli just välja kolimas keemik Hannes Danilov.

Ain Mäesalu, nii toona kui nüüd õppejõunagi Põdrakeseks hüütu, arvab, et tollaste ajaloolaste läbilöögivõime üks põhjusi võib suurel määral pärit olla just sellest ühiselamust. Ühe ala inimesed olid koos ja pärast loengut arutati kuuldud asju omavahel läbi.

Aga ei räägitud sugugi ainult nendel ajalooteemadel, millest oli loengutes juttu. Üsna palju liikus ka keelatud kirjandust. Ja paraku liikus majas ka KGB värvatud koputajaid.

Koosmõju oli näiteks see, et mõned inimesed lendasid statsionaarsest õppest ja pidid jätkama kaugõppes, kui julgeolekusse jõudis jutt, et ühikast leiti teos Eesti Vabadussõjast.

Seltskonnaelu oli Mäesalu sõnul ühikas tollal väga aktiivne. Hakati tegema koridoriteatrit, millele tihti järgnes tants. Kui olid ajaloolaste peod ülikooli kohvikus või Tähe tänava klubis, lõppesid need ikka järelpeoga ühikas.

Kord - kes seda enam mäletab, mis aastal - oli tulemas jõuluõhtu ja tudengitele oli selge, et üks õige jõul on ikka õllega. Ankrut polnud aga kusagilt võtta ja nii pandi märjuke käima suurde potti. Hais oli toas hirmus. Aga siis saabus ühikat inspekteerima Hillar Palamets.

Pott lükati küll voodi alla, aga hais oli ikka hingemattev ja tehti ka aknad pärani lahti.

Kui Palamets sisse tuli, istusid kõik ümber laua, Lenini teosed ees. Palamets küsima: poisid, kas külm pole? Keegi kostis vastu, et värskes õhus jäävad Lenini tõed paremini pähe.

Lenini ja Palametsaga seoses on Mäesalul rääkida teinegi lugu. Ühika ette tehti lumest Lenin. Ironiseerimine käis ikka ülipüüdlikkuse kaudu, see polnud mingi saladus. Nii tekkis aga kentsakas olukord, kus irvitamise lõpetamiseks tuli käsk lõhkuda maha Lenini kuju.

Levinud lõbustus oli ka see, et ajalehtedest rebiti sõnu välja ja kleebiti neist peldikuseinale poliitilise maiguga sõnumeid, mida koristaja pidi alailma maha kraapima.

Ühikarahva elu tegi hõlpsamaks asjaolu, et komandant Benno enamasti teadis ja ka hoiatas, kui mõni kontroll oli tulemas. Ühel korral see Mäesalu siiski ei aidanud.

Oli olnud suuremat sorti pidu, tuba jäi sellest üsna segamini ja kappi ohtralt taarat, kui toaseltskond Käärikule sõitis. Ukse lukk oli parasjagu katki, ühikasse saabusid aga kontrollid. Pärast oli paksu pahandust. Toa seisukorrast ilmus ülikooli lehes pilt ja Mäesalu ähvardati ühikast välja visata.

Tubade heakord oli üldse asi, mille eest sai nii võtta kui kiita. Seitsmekümnendate keskel võitis Pälsoni 23 ühiselamutevahelise sotsvõistluse, auhinnaraha eest soetas Mäesalu fototehnikat, millega ühikaelu üles võtma hakati.

Peeter Tulviste
1974–1980

Tartu Ülikooli eksrektor Peeter Tulviste sattus sellesse ühiselamusse elama 1974. aastal, pärast aspirantuuri lõppu.

Ühiselamus oli toona komme, et alumisel korrusel elas nullkursus ehk need, kes valmistusid ülikooli astumiseks. Ainsad erandid olid pikka aega Tulviste ja ka Villem Ernits, kellel omapäi korteris elamine oli ilmselt hakanud üle jõu käima.

«Ta oli väga koloriitne tegelane, kellele ammu oleks aeg Tartusse mälestumärk panna,» räägib Tulviste. «See peaks olema pronksist kuju, kusjuures jalas peaksid kindlasti olema kaks numbrit suuremad kalossid.»

Slaavi filoloog, üleilmse karskusliidu aseesimees ja Asutava Kogu liige Ernits, kes käis kõikidel kaitsmistel ja paljudel loengutel ning võttis igal pool süüdimatult sõna, olgu tegu arstiteaduse või füüsikaga, nägi Tulviste sõnul alailma välja nagu joodik kojamees.

«Sellega sai nalja ka: tulevad välismaalased konverentsile, küsivad vaksali juures teed peahooneni ja kojamees vastab hiina või prantsuse keeles. Välismaalastel jäi vaid tunnistada - ikkagi ülikoolilinn,» räägib Tulviste.

Tähelepanu pälvis Ernits ka ühika köögis, kus vana mees kõiksugu toite vaaritas ja seda siis Tulvistele ja tema tulevasele naisele nina alla pistis: «Kas on söödav?»

Ernitsa verivorstiviilude ja leivatükkide ühes kausis keetmist ning tervet maja spetsiifilise lõhnaga täitnud räimepraadimisi mäletavad teisedki tolleaegsed ühikaelanikud.

Väna Päll polnud Tulvistele sugugi esimene intrikogemus ja seepärast ei häirinud teda enda sõnul kuigivõrd ka öine pidudemelu. Näiteks see, kui pärast südaööd lõid ühikasse naasvad tudengid ukse laialt lahti ja pistsid «Lili Marleeni» või «Eerikat» laulma.

«Seda olen varemgi meenutanud, kuidas keegi tudeng ühel ööl jooksis kaht panni kokku tagudes mööda koridori ja karjus: «Seltsimehed, kell on neli, magage kiiresti!»,» naerab Tulviste.