Silver Vahtre kinnitab oma suguharus reeglit

Kui kunstnik Silver Vahtre sai intervjuu andmisel võimaluse rääkida vaid kahest kõige tähtsamast oma senises elus saadud kogemusest, seostas ta ühe neist töö ja teise oma abikaasaga.

Millised on kaks kõige olulisemat kogemust, mida olete saanud oma seniselt, täpselt nädal tagasi 50. kilomeetripostini jõudnud eluteelt?

Avastasin tudengieas, et kõiki töid tasub teha nii hästi kui oskad ja sealjuures endale truuks jäädes, kuulates küll ära kõik arvamused.

Teine kogemus on selline: tasub naine võtta, kuid mitte korduvalt.

Kui lõpetasite oma näituste ülespanekut nädala eest Vanemuise suures majas ja kontserdimajas, oli teil seljas enda kujundatud siidtrükis T-särk, rinnal teie abikaasa Mall Vahtre portree. Miks just tema?

Abikaasa ei ole teatavasti sugulane, vaid ainult tuttav. Aga kui temaga nii-öelda okkalist eluteed käia, siis maksab olla omavahel ka hea sõber.

Kuidas kommenteerite tõika, et teie lapsed ei ole valinud isa ja ema järgi kunstnikuteed, vaid on lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna (tütar) või sedasama lõpetamas (poeg)?

Peale kauge sugulase Paul Luhteina meie suguharus kunstnikke ei ole. Ju siis olen ma erand, kes kinnitab reeglit.

Kuidas järjestate enda loomealasid nagu disain, graafika, plakatikunst, lavastuste kujundamine? Kas peate üleüldse vajalikuks pingerida teha?

Ei pea, sest mul on kujundamise ja kujutamise oskuse andnud koolitus, mida võin rakendada erinevate ülesannete lahendamiseks.

Nendel ülesannetel on lihtsalt igaühel oma spetsiifika ja võttestik.

Kas nimetatud koolituse saite Eesti Riiklikust Kunstiinstituudist?

Just. Ma asusin ERKI-s disaini õppima siis, kui see eriala oli veel hästi noor ja värske, ideedest pulbitsemas.

Õppisime palju rohkem asju, kui õppeprogramm ette nägi.

Pärast nelja ametikoha pidamist olete praegu kujundusfirma Kyna juhataja. Millest on tulnud selline nimi?

Aastal 1991 võttis Tõnu Noorits mul nööbist kinni ja ütles: Silver, asutame õige ühe seltsi, kus võiks rahulikult teha fotokunsti ja muud kunsti, aeg on selline, et peab ise ettevõtja olema.

Olin äsja Soomes õppejõud olnud ja kui mõtlesime, mida seltsile nimeks panna, turgatas pähe Kyna.

See ei tähenda ainult riistapuud, mille ees - kui ta on lõhki läinud - me nukralt seisame, vaid soome keeles ka pliiatsit.

Kes peale teie ja fotokunstnik Nooritsa veel Kynas tegutsevad?

Praegu töötab seal ka Mall Vahtre. Meil on vahepeal rohkemgi inimesi olnud, kuid nüüd on just nii palju, nagu nimetatud.

Mida märkimisväärset olete oma seltsiga teinud?

Meeldejäävad olid omaaegsed valimisplakatid «Plats puhtaks!» ja «Külvaja».

«Plats puhtaks!» oli Isamaa loosung. Me tõlgendasime seda koos plakati modelliks olnud Sulev Vahtrega (ajaloolane, Silver Vahtre isa - R.H.) niiviisi, et see ei tähenda isiklikke kallaletunge, vaid oma kodu korrastamist.

«Külvajaga» oli nii, et pakkusime Isamaale mõtte: kuivõrd mõndagi tuleb uuesti alustada, siis võiksime kasutada plakatil vana head külvaja motiivi.

Lavastasimegi ära ja saime pärast pahandada, et pildil paistnud põld ei olnud päris korras. Luuamehe pärast, kes puhastab oma kodu ukseesist, saime samuti sarjata.

Kyna lipu all on tehtud Tartu linnas näiteks Küüni tänava planeeringu projekt, mis on küll praeguseni realiseerimata, ja Raekoja platsil asuv klaasist viltune kuulutusetulp, «ampull».

Ja peale kõige selle on nii Tõnu Nooritsal kui minul ja ka meil koos olnud Kyna nime all mõned näitused.

Oma teatritöidki teen Kyna kaudu.

Mida pakub teile lavastuste kujundamine?

See on kohutavalt põnev töö. Kujutav kunst on praegu rahvast pisut võõrandunud, aga teatriga on rahvamassidel väga vahetu, loomulik ja tihe side.

Luua laval maailm kellegi teksti jaoks ja teha seda nii, nagu see olekski olnud kogu aeg selline, on minu meelest vaimustav ülesanne.

Mida eredat mäletate kriitikast linateose «Karu süda» kohta?

Jaan Ruus kirjutas, et tema ei saa aru, et selles filmis oleks kunstnik olnud. Huvitav, kolm aastat ma ikkagi midagi ju tegin.

Miks te pole viimasel ajal olnud kuigi viljakas graafik, kui praegune Vanemuise kontserdimajas näha olev suurte graafiliste lehtede sari «Kalevipoja ilmaring» arvestamata jätta?

Viimastel aastatel olen graafikat teinud vähem võibolla sellepärast, et kunstil ei ole kuigi suurt kõlapinda.

Kui ma 1970. aastatel alustasin, oli eesti kunst ja sealhulgas graafika sotsiaalselt mõjus.

Praegu tal seda rolli ei ole. Me oleme vabad, meil pole vaja kellelegi eriti midagi tõestada. Küll aga kohtab sotsiaalsust ja möllu teatris.

Miks huvitab teid kui graafikut «Kalevipoeg»?

Naergu, kes tahab, «Kalevipoja» üle, aga Kalevipoeg on meie rahva ainuke kangelane.

Tema elukäik on ju päris põnev. Kuigi tarka muljet ta ei jäta, aga huvitav on juurelda: kui sa teed tempe, siis mida need sulle hiljem kaasa toovad, ja kas see on saatus või sinu tahe, et niiviisi tembutama juhtusid.

Millal meeldisite endale kunstnikuna esimest korda?

20 aastat tagasi avasin 13. märtsil Kiek in de Kökis oma graafikaväljapaneku «Lendavad naised». Seal ma järsku tundsin, et teen seda, mida tahan ja mis mulle meeldib. Mulle meeldisid enda tööd ja need meeldisid vaatajatelegi.

Mida olete viimasel kümnel aastal pannud tähele Tartus endise linnakunstniku pilguga ringi vaadates?

Tartu edeneb. Asudes linnakunstniku ametisse, lasksin fotograaf Aare Puusil üles võtta Tartu olulisemad miljöötsoonid, magistraalid ja fassaadid. Kui neid pilte vaadata praegu, kümme aastat hiljem, jõuab kohale teadmine, kui palju on linn arenenud.

Muidugi ei tähenda see, et Tartu on valmis ja et kõik on siin korras.

Linna planeerimise ideoloogias meeldib mulle, et risti kõikidele kaanonitele püstitatakse Emajõe orus kõrghooneid. Neid on läbi aegade püstitatud linnades kõrgetele kohtadele, et võimendada linna siluetti. Tartu linnas on vastupidi.

Plasku on tänu toonasele linnaarhitektile Uku Põllumaale ehitatud jõekaldale, madalamale ehitada enam ei saagi. Ja õnneks võeti see vastu iseenesest mõistetavalt, suuremate vastuseisudeta.

Millisena loodate näha Tartut tulevikus?

Ma ootan aega, mil Tartut võiks põhjusega taas nimetada Emajõe Ateeniks. Nimi on pärit ajast, kui heledad hooned paiknesid jõekaldal ja peegeldusid vees.

Praegu on meil Emajõe ääres väga vähe hooneid - Plasku, Sadamateater, Atlantis, turuputkad, mida ma ei loe hoonestuseks, ja tänavajupp Kroonuaia sillast Supilinna poole.

See, et jõe ääres kesklinnas on pargid ja haljasalad, on muidugi vahva, aga turuhoonest allavoolu kaldaid võiks kuskil siiski hoonestada. Et inimesed saaksid oma korteri aknast jõe peale vaadata.

Mida arvate teoksil sillast Soola tänava suunal kunagise pärmivabriku poole?

Tundub nii loomulik, et seal peab sild olema, kuid mul on südame peal veel teisedki sillad.

Kui kunagi rajati Toomemäele parki, rajasid asjatundjad sinna ka Inglisilla, mida on täie õigusega nimetatud väravaks ja monumendiks, ja samamoodi Kuradisilla.

Linn on laienenud ja see Tartule omane võte võiks edeneda. Miks ei võiks ühendada Toomemäge Suveaia pargiga sild üle Vallikraavi?

Tudengid tambivad Riia mäel mitme foori alt läbi - kas ei võiks füüsikahoone lähedal olla sild? Ja kas ei võiks olla üle Vanemuise tänava sild, et ühendada kohvikuterrass Suveaiaga?

Milliseid monumente igatsete Tartusse?

Need sillad võiksidki olla ühtlasi omalaadsed mälestusmärgid. Pakkusime seda mõtet koos tookordse linnaarhitekti Martti Preemiga välja 1995. aastal.

Olles omal ajal monumendikomisjonis, püüdsin sõnastada põhimõtteid, mille alusel võiks monumente planeerida. Juhtisin tähelepanu sellele, et ei tohiks olla vaid pronksist pupujukud nende rajajate auks, vaid linnaplaneeringulised elemendid.

Ingli- ja Kuradisild on meil ju eeskujuks silma ees.

Miks kannate sagedasti tumedaid prille?

Mul on eluaeg olnud hästi terav nägemine ja seepärast väsivad silmad kohutavalt ära. Nii et ma ei peida ennast mustade prillide taha, vaid kui silmad on väsinud, siis nad seal lihtsalt puhkavad. Kogu tarkus.

Millist tooni prillidega soovitate sellesama intervjuu lugejatel vaadata tulevikku?

Tulevikku tuleks vaadata selgete silmadega.

Et aga praegu lähevad ilmad üha heledamaks ja päike aina eredamaks, siis julgen soovitada lühikeseks ajaks - kuni päike veelgi kõrgemale tõuseb - kollaka tooniga prille. Need teevad värvid intensiivsemaks.

Rahvusvaheline kunstitegelane

• Kunstnik Silver Vahtre sündis 13. märtsil 1953 Tartus ja lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi disaini erialal 1977.

• Ametid: Tallinna Arsi kunstnik, Lahti Disainiinstituudi õppejõud, Tartu linnakunstnik (1991-93), Eesti Kunstiakadeemia tunniandja, kujundusfirma Kyna juhataja.

• Isikunäitusi Eestis, Soomes, Venemaal, Lätis, Leedus, Saksamaal, Poolas ja Kanadas.

• Lavastusi kujundanud Helsingis, Viljandis, Vargamäel, Tartus, Kuressaares, Kokkolas, Valmieras ja Haapsalus ning Faama Filmis («Karu süda»).