Praegu hoolega vaadatava ja laialt räägitava filmi puhul on juba kiputud linateost vastandama Albert Kivika romaanile.
Albert Kivika Tartu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmed sõnavõtjad peavad romaani esimest köidet keskpäraseks ja kuivõrd paguluses kirjutatud kolm lisaköidet olevat veelgi viletsamad (näidates «natsionalistlikult meelestatud kirjanduse lõplikku ummikut», nagu seda sisendas juba Endel Sõgla kirjanduslugu), kipub Kivika roll muutuma ülepea miinusmärgiliseks.
Minu meelest pole säärasteks vastandusteks ja Kivika jätkuvaks halvustamiseks küll põhjust. Pean ise parimaks eesti sõjaromaaniks hoopis Gailiti lennukat-groteskset «Isade maad», aga ka Kivikas on omas tõsisemas laadis mõjuv.
Meenutagem, et kui meie parimad kirjandusuurijad seadsid eesti romaanid pingeritta (Luup, 1998/18), tõusis «Nimed marmortahvlil» 13. kohale, olles eespool paljudest Krossi, Gailiti ja Ristikivi väärtteostest.
Elav kultuurilugu
Ehkki tänu nõukogude võimu kabuhirmule muutus just romaani esimene osa kultusteoseks, oleks mõttekas nüüd ja edaspidi vaadelda kõiki nelja köidet tervikliku tetraloogiana.
See võiks pälvida nii kirjandusloolaste kui ka lugejate senisest märksa suuremat huvi. Tõepoolest on huvitav jälgida, kuidas Kivika poliitikakeskne sõjaromaan muutub alates teisest köitest tasapisi üha enam kultuurilooliseks isikuromaaniks, noore kirjaniku pihtimusromaaniks.
Kasutades küll ohtrasti varjunimesid (millest Oskar Kruus on teise köite järelsõnas suutnud vist peaaegu kõik deshifreerida), loob Kivikas ulatusliku ja haarava panoraami 1920. aastate esimese poole Tartu kultuurielust.
Aastatel 1916-28 (mõne vaheajaga) elas ja tegutses Kivikas Tartus. Siin ta debüteeris, õppis kolm semestrit ülikoolis, abiellus ja sai kutseliseks kirjanikuks.
Eriti ilmekalt on kirjanik kujutanud Tuglast (Gottfried Tertsiuse nime all), Gailitit (Jaanus Kraulis) ja kogu Siuru rühmitust, aga ka näiteks noort uljaspead Erni Hiirt (Ralf Rott) ja intellektuaalse rahvusliku mõtte ideoloogi August Annistit (Laanest).
Oma romaani paremates peatükkides suudab Kivikas värvikalt jäädvustada Tartu pulbitsevat vaimuelu vabariigi algusaegadel, mil üle eesti kultuurimaastiku tuhisesid futurism, kubism ja ekspressionism.
Juttu on Vanemuisest, Pallase kunstnikest, Jaan Tõnissonist, Hans Kruusist ja veel paljust muust tollase Tartuga seonduvast.
Naised ja armastus
Mõneti vähem õnnestunud on tetraloogia eraelulised liinid. Peategelase Henn Ahase arvukad heitlikud naissuhted kipuvad kuidagi kummaliselt-kentsakalt rappa jooksma ning ka autor ei suuda ennast oma tegelase fatalistlikust teovõimetusest piisavalt distantseerida.
Ent siiski, näiteks teise köite viimast veerandit võib võtta omaette kaasakiskuva lühiromaanina, mis illustreerib hästi Kivika veendumust:
«Keegi ei tea, mis armastus on, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. See on otsekui tohutu jõud inimestes, mis stiihilise tuulena lõõskab üle nende ja määrab vääramatult nende saatusi.» (2. köide, lk 235.)
Kunagised tundelised jalutuskäigud Toomel on eredalt sööbinud autori mällu, lisades memuaarromaani ajapeegeldustele emotsionaalsust ja isegi mingit kavaluseta naiivsuse võlu.
Vendade maailmavaated
Aga vahest kõige enam jääb romaani lõpuköidetest meelde kahe venna, Juhani ja Hennu, «punase» ja «valge» maailmavaate psühholoogiline duell (ka autori enda vanemast vennast sai punakaartlane).
Juhani karakteriga on Kivikas loonud eesti kirjanduses ühe mõjuvaima kommunistliku ilmaparandaja kuju. Selle vapra võitleja veendumust, et helge tuleviku poole tuleb astuda üle kui tahes paljude laipade, ei suuda kõigutada miski.
«Tammsaare Indrek Paasi kõrval on Henn Ahas teine niisugune kuju eesti kirjanduses, kes oma isikliku näo kõrval tervet ajajärku koondab ja kannab,» on märkinud kirjanik Raimond Kolk Kivika tetraloogia kohta.
Pärast filmi vaatamist
Küllap see nii ka on, igatahes arvan, et need filmivaatajad, kes tahavad teada, «mis edasi sai», võiksid julgesti kätte võtta ka romaani ülejäänud köited - neis on armastust ja ajalugu, põnevust ja poliitikat.
80 aastat hiljem kipuvad noore vabariigi eksistentsiaalsed heitlused rabava sarnasusega korduma.
Aga peale kõige muu võib Kivika tetraloogiat lugeda ka kui omapärast ja suurejoonelist Tartu-romaani.
Aivar Kull
Kirjanduskriitik
Albert Kivika «Nimed marmortahvlil» esimene köide on ilmunud kirjastuses Eesti Raamat (Tallinn, 1991) ning teine, kolmas ja neljas köide kirjastuses Olion vastavalt aastail 2000, 2001 ja 2002.