Vanad uskumused vajuvad unustusse ning uued tulevad nende asemele

Martin Pau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonna juhataja Mare Kõiva tõdeb, et ebausu märke ja endeid ei saa loendada, sest neid tekib ja kaob pidevalt. Eestis on vähemalt kümneid tuhandeid elujõulisi ebauskumusi.

Kõiva nendib, et tõenäoliselt on levinuim ebausu märk must kass, selle järel ehk 13. kuupäevaga reede. Kardetud toiminguist on aga ilmselt kõige tuntum hea õnne ärasõnamine.

«Ei leidu vist tõesti kuigi palju inimesi, kes poleks midagi välja lobisedes sümboolselt üle õla sülitanud ja hüüatanud: nüüd sõnasin ära,» arutleb Kõiva.

Ebausk või kasvatus

Üldlevinud arusaama järgi tabab sind õnnetus või tuleb vähemalt ebameeldivusi, kui sulle kingitakse nuga, kui sa annad terekäe üle uksepiida, kui väljud voodist vasaku jalaga, kui võtad sigaretile küünlalt tuld jne.

Kui paned särgi tagurpidi selga, saad peksa. Kindlasti läheb halvasti ka siis, kui siirdud, üll uued riided, ajama tähtsaid asju. Nii ei lähe pallurid kunagi võistlusmängu uute särkidega. Ning kunagi ei aja nad enne tähtsat mängu habet.

Kui torditükk kukub ümber või kui kingipakki ei õnnestu lahti sõlmida, ei saa mehele. Kui pühid paberiga lauda, tuleb riid majja. Kui parem peopesa sügeleb, kaotad raha. Kui kiheleb vasak pihk, siis su tengelpung kosub.

Lisaks ettekuulutuslikule ebausule on aga väga populaarne ka retrospektiivne. Psühholoog Aita Keerberg toob näiteks ühe oma kliendi, kes ütles pärast lähedase inimese ootamatut surma: tal hakkas käima ebatavaliselt palju külalisi, aga ma ei osanud siis sellele tähelepanu pöörata.

Väga levinud on ka unenägude seletamine. Arvatakse, et kui näed unes valgeid saapaid, jääd haigeks. Kui näed unes rotte, järgneb vargus. Kui näed unes ussi, tuleb majja riid. Kui annad unes midagi surnule, siis läheb keegi teise ilma.

Need uskumused on paljude inimeste elu osana niivõrd loomulikud, et Kõiva meelest polegi seda ehk õige ebausuna võtta. Kindlasti ei tunnista end aga ebausklikuks paljud ebausklikud ise.

Ebausku võidakse pidada hoopis kasvatusvahendiks. Ukselävel kätt anda pole viisakas, toas vilistamine võib teisi häirida jne. Et head kombed lapseni jõuaksid, tuleb teda hirmutada. Kui toas vilistad, põleb kodu maha, kui ema lööd, kasvab käsi hauast välja.

«Inimene lihtsalt arvab, et teatud asju teatud viisil tehes on tal elu korras,» sõnab Kõiva. «Ta ei võta seda kui ebausurituaalide täitmist.»

Kõiva sõnul on raske öelda, kas praegu ebausk taandub või on stabiilne. Küll on ta veendunud, et suurte kriiside ja õnnetuste ajal, olgu need ühiskondlikku või isiklikku laadi, saavad uut hoogu vanad ebausud ning tekivad juurde uued.

Nii hakati takkajärgi otsima endeid näiteks pärast parvlaeva Estonia hukku. Õnnetuse järel said sügava mõtte seni mõttetuna tundunud unenäod, enne õnnetust lausutud igapäevased sõnad sisaldasid korraga traagilist ettekuulutust.

«Kindlasti ei saabu mitte kunagi hetk, kus inimesed teavad kõige kohta kõike, ja järelikult ei kao ka ebausk,» arvab Kõiva. «Või kui inimene saakski kõige kohta teada kõik, ei kaoks temast ometi soov tunda salapära, kogeda ebaharilikku või müstilist.»

Õnnetus moondub õnneks

Kõiva märgib samas, et ebausk on küll igavene, kuid pidevas muutumises. Paljud nähtused, mida peeti sada aastat tagasi kõige jubedamate õnnetuste kuulutajaiks, on muteerunud koguni positiivseks märgiks.

«Kui vanasti koputas lind aknale, pidi see kindlasti tähendama õnnetust,» toob Kõiva näite. «Kui tänapäeval lind seda teeb, valdab majalisi pigem rõõmus elevus haruldasest külalisest kui hirm.»

Vanasti peeti haraka kädistamist sõnumiks, et selle kuulja saab kirja - tänapäeva e-kirjade tulvas peaksid siis kontoriinimeste ümber pidevalt lendama terved harakaparved.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles