Paast teeb põhjaliku suurpuhastuse nii ihule kui ka vaimule

Kui kaua võib inimene olla söömata? Pühakirjast tuntud prohvetite 40-päevased paastud on paljudele jõukohased, kirjanduse andmeil vältas rekordpaastumine koguni 249 päeva. Joonis: kuidas mõjub paast Kaart: paastuvõimalusi Eestis

«Milleks selline nälgimine?» võib arusaamatult küsida. «Ega paast ole nälgimine,» vaidleb Luunjas tegutseva loodusravikeskuse juht, arst Natalie Trofimova.

«Üks patsient teatas telefoni teel, et ta paastub juba viis päeva - istub kodus, joob ainult kohvi ja suitsetab,» meenutab Trofimova. «Nii võib teha iseendale hoopis korvamatut kahju!» hüüatab ta.

Iidne raviviis

Paastu kui iidse ravivõtte juurde kuuluvad puhas vesi, jalutuskäigud looduses, klistiir või soolte sügavpuhastus, massaaž ja palju muid toiminguid, mida pakub pansionaadi Loodus seitsmepäevane pakett.

Paastudes vabaneb organism mürgistest jääkainetest, liigsest vedelikust, limast ja rasvadest, selgitab Trofimova. Paastumine ei luba enneaegu vananeda, sest takistab rakkude ja kudede saastumist laguainetega. Paastu ajal hakkavad kõik organid uue hooga tööle, kinnitab ta.

Arsti kinnitusel pole paastuma tulija põhieesmärk kindlasti mitte kaalu vähendamine, nagu paljud asjatundmatud arvavad. Rasvkoe vähenemine on lihtsalt meeldiv kaasnähe.

Paastu esimestel päevadel kukub kaal keskmiselt 600 grammi kuni kilo päevas, üle 10-päevase paastu korral 100-200 g päevas.

Mida suurem inimene, seda kiiremini ja rohkem ta alla võtab, selgitab Trofimova. Keskmiselt kaotab inimene nädalase paastuga 4-7 kilo, kuid see kaal taastub hiljem kiiresti. Et püsivalt kaalus alla võtta, tuleb teha arsti juhendamisel pikemaid paastukuure.

Ravi- ja tervisepaast

Tervisepaast on mõeldud kord-paar aastas profülaktikaks, see on organismi puhastuskuur.

«Kodus teeme kõik aeg-ajalt suurpuhastusi, ka oma keha ei tohi unustada,» tõdeb Trofi-mova.

Ravipaastuga ravitakse kindlat haigust ning arst teeb raviplaani. Paastu aeg sõltub haigusest ja selle kulust.

Näiteks astmahaige võib paastuda paar-kolm nädalat, sobiv aeg on enne allergiat põhjustavate taimede õitsemist. Et reumatoidartriit ägeneb kevadel, tuleks sellest haigusest ülesaamiseks paastuda varakevadel, räägib tervisepansionaadi juht.

Kas paastujate hulgas on ette tulnud imelisi paranemisi? Trofimova kinnitusel on paastujad lahti saanud healoomulistest kasvajatest, näiteks müoomidest.

«Üks patsient, kes ei tundnud lõhna, sai pärast kolmandat paastu tagasi haistmise,» meenutab arst.

Kõikide haiguste puhul aga paast ei aita, näiteks neerupuudulikkuse korral või kui maks ei tööta normaalselt ega suuda organismist mürkaineid välja viia.

Mõistagi ei sobi paast suhkruhaigetele, ka pärast keemiaravi ei tohiks kohe paastuma tulla, räägib Trofimova.

«Keegi ei arva ju, et paast aitaks ägeda kirurgilise haiguse, näiteks ägeda pimesoolepõletiku korral,» lisab Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloog Tõnu Peets.

Ka suured ja pahaloomulised kasvajad tuleb võimaluse korral kirurgiliselt eemalda. Ohtlikke infektsioone, näiteks tuberkuloosi, tuleb ravida antibiootikumidega, sest organismil pole enam aega ja jõudu võidelda selle haigusega, selgitab Peets.

Küll aga on üsna pikk nende haiguste nimekiri, mida saab paastuga edukalt ravida, näiteks ainevahetushäireid ja allergilisi seisundeid, bronhiaalastmat, nahahaigusi, liigesepõletikke, psüühikahäireid, seedetrakti haigusi, ülekoormusest põhjustatud stressi, depressiooni jpm, loetleb arst.

«Ega paastki ole eraldiseisev imepärane ravivõte, mis muudab kõik muud ravivõtted tarbetuks. Mõnikord võimaldab paast vähendada vajalikke ravimiannuseid. Tihtipeale jääb ühe-kahe paastu efekt poolikuks, kui inimese eluviis ja toitumine ei muutu,» rõhutab Peets.

Ta ei soovita omapäi paastuda rohkem kui 1-3 päeva, sest pikema paastu puhul võib ette tulla tüsistusi. Rasked tüsistused võivad ohustada neid, kes on söömata üle paari nädala.

Paast looduses

«Mul on hea meel, et nii vana ja looduslik ravivõte nagu paast on Eestiski kättesaadav looduslikult erinevates paikades, näiteks Loksa tervisekeskuses Lahemaal, Võrumaal Viitkas, loodusravikeskuse pansionaadi Loodus Tartumaal, Saaremaal jm,» räägib Peets.

Ta ise nõustab juba aastaid Võrumaal Viitka paastulaagris olijaid.

Näiteks Viitkale tulijatest on igal aastal umbes pooled mitmendat korda paastujad. Järelikult inimesed tunnevad, et paast mõjub neile hästi, nendib arst.

Tervisepaastu lõppedes saavutab inimene erilise seesmise puhtuse, kerguse ja vaimse kirkuse tunde. Just nimelt see seisund ahvatleb enamik-ku uuesti paastuma, mitte niivõrd hirm ühe või teise haiguse ees.

Hea enesetunde efekt kestab pika paastu puhul küllalt kaua, isegi terve aasta, lisab Peets.

On loodusrahvaid, kes paastuvad igal aastal, tavaliselt on nad terved ja pikaealised.

«Ajalugu uurides ei leia ajastut, mil inimesed oleksid toitunud 3-4 korda päevas, nii nagu tänapäeval,» imestab Peets. Tänapäeva inimene sööb pigem rohkem kui vähem, see on uus nähtus ja aidanud kaasa mõnegi tsivilisatsioonihaiguse tekkele, lisab ta.

Tegelikult on inimene võimeline söömata olema päris kaua aega. «Olen lugenud merehädalistest, kes on olnud üksikul saarel söömata 36 päeva,» kinnitab Peets.

Erinevalt teadlikust paastujast viibib tormiõnnetuse üleelanu äärmuslikes tingimustes, ta ei saa teha klistiiri ega jalutuskäike ning teda piinavad külm ja janu.

Õigetes tingimustes võib paast kesta isegi 30-50 päeva. Inimene võib kaotada kuni 40 protsenti oma tavalisest kehakaalust, rohkema korral tekivad pöördumatud tervist kahjustavad muutused, selgitab Peets.

Ravipaast vältab tavaliselt 10 päeva kuni kaks-kolm nädalat.

Eestis on olnud 4-nädalasi paastujaid. Ravipaastuga väheneb kehakaal umbes 12-16 protsenti, see on ohutu, lisab arst. Väga tähtis on täpselt täita kõiki paastureegleid.

Eelarvamused ja liialdused

Arstid ei ole saanud ülikoolis õpetust ravipaastu kohta, kahetseb Peets, kes ise on läbi teinud arstide täienduskursused ravipaastu alal.

«Meie arstid puutuvad sagedamini kokku nälginud inimestega, näiteks anoreksiahaigetega,» tõdeb ta.

Paastu vääriti mõistes on võimalik oma tervist tõsiselt kahjustada. Näiteks teab Peets naist, kes on näljutanud kodus oma mõnekuist rinnalast, nimetades seda paastuks. Laps on sattunud korduvalt haiglasse.

Lapse füsioloogilised vajadused on hoopis teistsugused kui täiskasvanul. Lapse ainevahetus on kiire ja tema organism puhastub ruttu, selgitab Peets.

Sellised negatiivsed juhtumid võivad tekitada arstides eelarvamusi. Aga tervisepaastu lähemalt tundma õppides hakkavad ka meedikud seda respekteerima, leiab ta.

Arsti hinnangul on ravipaast ühtaegu lihtne ja keeruline ravimeetod.

Paast võtab palju aega nii arstilt kui patsiendilt, nõuab paastujalt tugevat tahtejõudu ja looduslähedast keskkonda, kus saaks teha jalutuskäike ja ravivõtteid, näiteks massaaži jmt.

«Meie tervishoiusüsteemis on ravipaast kallis,» nendib Peets. «Kujutage ette, et inimene läheb neljaks nädalaks haiguslehele - paastuma.»

Teatud ravimitega taastab ta oma töövõime paari-kolme päevaga, kuigi paastu toime on teinekord põhjalikum ja kestvam. Pansionaadituusikud on aga paljudele üle jõu käivalt kallid.

Peets avaldab siiski lootust, et inimesed vabanevad hirmust söömata olemise ees ning võtavad uuesti omaks loodusrahvaste juures ja vanades kultuurides levinud paastutraditsiooni.

Arvamus:

Marge Järv, lasteaiaõpetaja

Viitka paastulaagrist olin kuulnud tuttavatelt häid muljeid. Teadsin, et seal on tore pererahvas ja ilus loodus. Arvestasin sellega, et pean seitse päeva jooma ainult allikavett ja palju liikuma.

Esimest korda paastuma minnes olin küll normaalkaalus, aga tööst väsinud ja stressis. Lootsin, et paastudes saab organism mürkainetest puhtaks.

Laagri ajal olin emotsionaalselt heas seisus, tundsin, et minu keha rõõmustab paastu üle. Pärast laagrit oli enesetunne kerge, aga samas ka jõuline. Paastulaager andis julguse jätkata taimetoitumist.

Tänavu suvel ihkasin lahti saada väikesest, aga siiski häirivast ülekaalust. Toitumisharjumused kippusid käest minema, ma ei suutnud alati oma tahtmisi vaos hoida. Ka ainevahetus oli aeglustunud.

Tundsin, et vajan aega iseendaga olemiseks - joonistamiseks, lugemiseks, kirjutamiseks ja mõtisklemiseks.

Teist korda paastudes selgus, et suudan matkata tunduvalt rohkem kui esimesel korral. Ka pea ei käinud enam nii palju ringi.

Paastu ajal võib muutuda taju ülitundlikuks, paastulaagrist tulles tekkis aga eriline tasakaalutunne.

Ainevahetus ja soojustundlikkus paranesid ja mis kõige tähtsam - puhkasin ennast korralikult välja. Rõõmustasin sellegi üle, et sain lahti tselluliidist.

Laagris õppisin tundma oma veregrupile sobivat dieeti, arvestan sellega praegugi, et säilitada endale sobivat kaalu.

Ja nii päevitunud kui paastulaagrist tulles pole ma olnud hulk aastaid.

Arvan, et paastumine on elu loomulik osa, mida enamik meist on aga unustanud. Kui igapäevaelus kipuvad probleemid kuhjuma, sobib paast abimeheks. Heljo Pikhof, poliitik

Põdesin südamelihasepõletikku ja kannatasin südame rütmihäirete käes. Taipasin, et ei saa loota ainult ravimitele, et peab ka ise midagi oma tervise heaks tegema, võtma ette midagi otsustavat. Kui rohud ei aidanud, hakkasin tegema sporti. Siis kuulsin, et ka paast võib aidata.

Olen käinud kolm korda Looduse pansionaadis. Läheks veelgi, kui mugavus ei segaks. Sest paastumine nõuab suurt tahtejõudu, esimestel päevadel tuleb võidelda suure söögiisuga. Pealegi tundub paastudes aeg nii pikk, nädal näib terve igavikuna.

Esimene kord talusin paastu päris hästi, teine kord oli isegi raskem. Teisel päeval hakkas mind painama kohutav peavalu, nii et mulle tehti süsti. Pea valutas hiljemgi, aga see oli siiski talutav valu. Oli hea teada, et arst on kogu aeg lähedal.

Siiski ei tekkinud kordagi tunnet, et jätaks asja sinnapaika. Ma olin siia tulnud ja pidin ettevõtmise lõpule viima. Kui ma olen midagi pähe võtnud, pean lõpuni vastu. Ma ei helistanud abikaasale: «Too mulle shokolaadi, ma enam ei suuda.»

Oli paastujaid, kes käisid viimastel päevadel salaja praadi söömas. Aga nad ei petnud kedagi teist, ainult iseennast. Kui sul on midagi viga, tuleb endaga tööd teha.

Mulle meeldis massaaž, teistest protseduuridest ma suurt ei hoolinud. Kõige rohkem meeldis mulle jalutada. Ei pidanud paika arvamus, et tühja kõhuga ei saa und. Magasin just üllatavalt palju.

Taastudes pidasin kinni kõikidest reeglitest, kuigi see polnudki nii lihtne. Mingit erilist seisundit ma ei kogenud, aga oli kerge olla ning tervis paranes tõepoolest.

Kaalu maha võtma ei maksa pansionaati minna, selleks on palju kergemaid mooduseid. Aga tervist parandama tasub minna küll.

Toitumisharjumusi ma ei ole muutnud, ma ei võtagi endale nii närvesöövat kohustust.

Praegu tunnen ennast suurepäraselt ja pean tööpingele hästi vastu. Tegelikult oleks hea paastumas käia isegi kaks korda aastas, kui rahakott vastu peaks. Aivi Parijõgi, ajakirjanik

Olen paar-kolm korda paastust kirjutanud. Alati, kui läksin tegema intervjuud paastujatega, imestasid nad: kuidas te saate sellest kirjutada, kui pole ise seda kogenud.

Loomulikult ajakirjanik ei saa läbi proovida kõiki asju, millest ta kirjutab. Aga samas on oma kogemusele toetudes lihtsam.

Tagant sundis ka uudishimu - kas ma saan sellega hakkama? Eesmärgiks oli ka puhastada keha jääkainetest ja vabaneda mürkidest. Lootsin saada uut energiat.

Varem ei olnud ma olnud söömata ainsatki päeva, mul ei ole olnud kunagi vajadust kaalus alla võtta.

Talusin paastu üllatavalt hästi. Mul ei olnud tohutuid kannatusi, näiteks meeletut peavalu. Kahel hommikul oli kerge iiveldus, võibolla oli see tingitud madalast vererõhust.

Kõik kaasvõitlejad üritasid olla vaprad. Üheskoos on ikka lihtsam paastuda kui kodus külmkapi juures, siis on nii hõlbus raskest katsumusest loobuda.

Üks tüdruk aga sõitis pansionaadist ära juba paari päeva pärast, sest tal oli nii paha olla. Osa patsiente olid kogu aeg väga unised. Arst ütles: mida rohkem jääkaineid olete kehasse kogunud, seda raskem teil on.

Paastusin viis päeva, kaks päeva jõin ainult lahjendatud petti. Ära tulles olin kuidagi aeglane, aga samas ülirahulik, miski ei suutnud mind endast välja viia.

Ma ei olnud aastaid tundnud sellist meelekindlust ja rahu. Jõudu ja energiat oli nii palju, et jõudsin ära teha kõik seisma jäänud töödki.

Nüüd olen teinud omapäi ühepäevaseid paaste. Usun, et need toetavad kunagist pikka paastu. Keha on saanud väärt kogemuse, loodetavasti suudan hoida head toonust. Kristel Rõss, Postimees

Paastulaagrisse sõites mõtlesin: «Appi, vihma tibutab.» Mida teha nädal aega keset Võrumaa loodust, kui sajab vihma? Kodus teeks teadagi mida, sööks…

Stopp, mõtlesin, toidust ei tohi mõelda. Aga esimesed kõhukorinad andsid endast märku juba enne lõunat. Ja buss tegi kah nagu kiuste peatuse maarahva laadal, kus grillilõhnad ümber pea lehvisid.

Paastulaagris anti janu kustutuseks (õigemini küll kõhu lahtistamiseks) juua õudset mõrujooki. Selle peale hakkas vetsuuks paukuma, õhtul oli metsaäär kükitajatest kirju.

Esimene pidulik kaalule astumine pani rahvast enneaegu rõõmustama - kilo kadunud nagu niuhti… Hiljem selgus, et see riistapuu näitaski stabiilselt mitu kilo vähem kui kodune kaal.

«Mul pole sihukese asjandusega midagi peale hakata,» ütles kogukas mees. Ega olnudki - kaal oli mõeldud ainult kuni 120-kiloste paastujate tarvis.

Õnneks säras järgmisel hommikul päike taevas ning algas näljaste matkajate teekond. Ikka ühe järve äärde ja teise tiigi juurde ja kolmandasse tallu. Organismi jõuvarud on tõepoolest üllatavad - poleks iial uskunud, et mitu päeva söömata olekus jõuab 10-14 kilomeetrit maha kõmpida.

Viimastel päevadel kippusin küll mõttes kiruma, et see kaasvõitleja kah nii reibas on ega nõustu matkamarsruute lühendama. Kohalikud talumehed seirasid meid muigel pilgul. «Kas te olete need nälgurid sealt Palumäede juurest või?» - «Mmmhh,» ütlesime.

Ma pole elus metsa ääres näinud nii palju metsmaasikaid kui paastu ajal. See ongi vist see teravdatud taju ja silm, mõtlesin. Ühel korral ei suutnud kiusatusele vastu panna ja poetasin paar marja salamisi suhu. Et sõbranna ei näeks, piinlik ju. Õhtuses loengus hakkas minu kõht reeturlikult pilli lööma, samal ajal kui teiste omad olid korisemise lõpetanud.

Allikavesi, mis tundus algul nii mõnus, ajas lõpuks suisa iiveldama. Viimasel päeval jõin otsustavalt pudeli Värska vett. Aga taastumisest ma parem ei räägi.