Lõppeval teatrihooajal nägi Tartu publik meesnäitlejatest kõige sagedamini laval 31-aastast Riho Kütsarit, kord osalemas jageluses Tshehhovi kirsiaia pärast, siis jälle eluvõõra isahanena lõunasse lendamas.
Jääkarulik poiss sulas hõivatuimaks näitlejaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olete Vanemuise teatris sel hooajal kõige hõivatum näitleja. Kas tunnete ka ise, et on tulnud eriti palju pingutada?
See, et ma kõige hõivatum olen, ei ole minu arust üldse tähtis. Mis seal vahet on, kellel on mõni etendus rohkem või vähem. Hannes Kaljujärv mängis sel hooajal vähem kui tavaliselt, aga ega see teda kehvemaks tee.
Tööd on palju olnud küll. Ei ole tavaline, et ühel hooajal on kuus esietendust. Normaalne oleks kolm-neli. Laupäeval oli just kuues esietendus, «Potteri lõpp», ja nüüd tunnen, et väsimus on sees.
Kuidas teie nädalakava on välja näinud - mitmel õhtul on keskmiselt etendus?
Ma ei ole statistikat teinud, aga kuus on keskmiselt tulnud 15-20 etendust.
Millise rolliga olete ise sel hooajal kõige rohkem rahule jäänud?
Ei oska öeldagi, neid kõiki on olnud huvitav teha, mõnd natuke rohkem, mõnd natuke vähem. Aga seda, et kahetseks mõnes lavastuses kaasalöömist, seda küll ei ole.
Tooge mõni näide rollist, mida on olnud huvitav teha.
Niimoodi ei saagi, et lähed lihtsalt tegema, kuigi ei ole huvitav või ei taha teha. Ükskõik mis tükki sa teed, on näitleja töö roll endale meelepäraseks mõtelda, huvitavaks teha, proovida, rihtida, sättida.
Muidugi tuleb ette, et töö tundub esimesest hetkest huvitav, roll haarab sind nagu lennult endasse. Iga kord seda haakumist nii ruttu ei tule.
Mati Unt võttis tunamullu Tartusse «Laulatust» lavastama tulles just teid peaossa, Henryku rolli. Ain Mäeots on ühes intervjuus öelnud, et see oli väga hea - arem lavastaja ei oleks julgenud seda teha, tänu sellele saite aga uuel tasemel arenema hakata.
Mulle endalegi on siit-sealt kõrvu kostnud, et seda peetakse mu läbimurderolliks.
Küllap siin mingi tõetera sees on, sest see oli esimene suurem töö Mati Undiga ja sealt oli midagi uuel tasemel õppida küll. Tegu oli ühe põnevama tööga, mida siiamaani olen teinud.
Mida te sealt õppisite?
Igasugu näitlejatarkusi. Seda ei saa täpselt ära seletada, see on rohkem tunnetamise küsimus. Igal näitlejal on oma nõksud, mille abil ta rolli näeb.
Aga kui Undiga tööd teha, siis seal ei ole minu meelest erilist raskust kunagi olnud: usalda lihtsalt teda ja tee, mis ta ütleb, siis saab kõik omaseks.
Ta oskab näitlejale väga hästi selgeks teha, mida ta tahab, ja need ülesanded, mis ta annab, formuleerib ta omamoodi ja väga huvitavalt.
Olen Vanemuise töötajatelt kuulnud, et kui te 1994. aastal Vanemuisesse tulite, olid teile omased maalähedased rollid, hiljem olete üle läinud teistsugustele. Miks nii on läinud?
Mis mõttes maalähedased? Talupoeglikud ja suitsutare järele lõhnavad? Küllap see võis nii olla jah. Olen maapoiss, sellise talupojaloomuga, aeglane, raske sammuga.
Eks igal näitlejal, eriti noortel, löö välja mingi oma isiku tugev joon, mis kõigist rollidest kuidagi välja paistab. Ju siis minuga oli talupoeglikkus seotud. Ma täitsa usun seda.
Kuidas see üldse juhtus, et te Vanemuisesse tulite?
Mnjah, see hakkab juba vaikselt aegade hämarusse vajuma.
Me tulime sellepärast, et saime koos tulla. Ain Mäeots ja Helena Merzin olid enne siia paika saanud, meie Margus Jaanovitsiga olime üldse kursuselt vist viimased, kes kohta otsisid, ja siis õnnestus siia saada.
Kas olete tagantjärele mõnikord kahetsenud, et just Tartusse tulite?
Siiamaani küll mitte. Ma ei usu, et ma oleksin kusagil mujal nii palju ja nii mitmekesist tööd saanud. Palju on ju juhtunud, et näitleja saab kogu aeg ühetaolisi rolle.
Seda on uute noorte pealtki näha: siin on nad saanud palju tööd ja võimaluse areneda, võrreldes kasvõi oma kursusekaaslastega.
Kas siis, kui teie lõpetasite, oli mõni ideaalteater, kuhu oli hästi prestiižne tööle minna?
Ma mäletan, et alguses oli küll see mõte, et jääks ikka Tallinna. See oli ilmselt noore ja rumala tudengi asi - neli aastat Tallinnas õpitud, kuidas sa nüüd ikka ära lähed? See läks aga üsna ruttu üle.
Kui vaadata teie viimaseid rolle, näiteks farsis «Mitte praegu, kallis!», ka «Potteri lõpus» või «Inetus», siis neid vaatasid inimesed saalis üsna rõõmsate nägudega. Kas teil on kerge või raske inimest naerma ajada?
Raske, raudselt. Ma ei ole hea anekdoodirääkija ega mingi killumees. Talupoja värk, noh, tõsine mees.
Aga et see nii välja on tulnud - farsis peabki publikut naerutama. «Inetus» oli vaja luua neli erinevat tüüpi - kalkun, hani, luik ja konn. Mage oleks ju, kui kõik oleksid ühtmoodi. Siis sai eesmärgiks võetud teha kõik erinevad. Et üks tuli naljakam ja ajab naerma, see on ju tore.
Enne lavakunstikateedrit õppisite mõnda aega füüsikat. Miks?
Väga lihtsal põhjusel: ma ei saanud esimesel katsel lavakasse sisse ja siis oli vaja kuhugi pääseda, et mitte kohe suvel vene kroonusse minna. Et füüsikas oli konkurss alla ühe inimese kohale, siis sinna sain ilma eksamiteta sisse.
Kolm semestrit tegin ära, siis sain teisel katsel lavakasse sisse ja neljandat semestrit enam ei viitsinud - matemaatika ja füüsika ei ole mulle kunagi istunud ja asi läks liiga karmiks kätte.
Lavaka-mõte tuli vist viimases klassis, varem mõtlesin meremeheks hakata, kaalusin ka geograafiat ja bioloogiat, sest huvi looduse vastu oli juba jõmmipõlves. Mitte et ma lausa liblikaid oleksin korjanud, aga sõbraga lugesime «20 000 ljööd vee all» ja vaimustusime, kuidas seal loomi ja muid olendeid klassifitseeriti.
Mis töid te enne näitlemist olite teinud?
Põnnina sai käidud kolhoosis kapsaid kõplamas, hiljem heinapalle viskamas. Lavaka-ajalgi olin enne viimast kursust suvel vanematekodus ja selgus, et kolhoosis on autojuhti vaja. Siis vedasin kuu aega veoautoga heina. Maal ikka tööd on.
Kas vanemad käivad ka teie etendusi vaatamas?
Nüüd käib ainult ema, mu isa suri kolm aastat tagasi. Ema püüab ikka kursis olla.
Milliseid rolle ta kiidab, mille kohta halvemini ütleb?
Ta on üsna karm kriitik, kiidusõna eriti kergelt ei tule, aga mõne rolli puhul on siiski tulnud. Muidugi on loomulik, et lähedane inimene vaatab su tööd natuke teise pilguga.
Kas olete kunagi ka reklaamides osalenud?
Raadios olen vahel üht-teist lugenud küll.
Mõnikord on seda näitlejatele pahaks pandud - et nad justkui müüvad end raha nimel maha.
Makstagu näitlejatele korralikku palka, et nad ei peaks haltuurat tegema! Minu arust ei saa seda küll kellelegi pahaks panna.
Niisugune suhtumine on absurdne, see pole isegi mõttetu, vaid inetu. On igaühe oma mure, mis töö ta valib, see pole kellegi teise otsustada ega hinnata.
Riho Kütsar
• Sündinud 28. mail 1970
• Pärit Viljandi maakonnast Koksverest
• Lõpetas 1988 Võhma keskkooli
• Õppis 1988-90 Tallinna Pedagoogilises Instituudis füüsikat
• Lõpetas 1994 lavakunstikateedri
• Lõpetamisest alates töötab Vanemuise teatris
• Esimest korda esines näitelaval 1985. või 1986. aastal kohalikus näiteringis
• Kütsar on vabaabielus, perekonnas sirguvad seitsme- ja nelja-aastane tütar. Pereema Irina Võsaste töötab Vanemuises grimeerijana.
Kütsar oli Vanemuises hooaja hõivatuim meesnäitleja
Riho Kütsar - 148 etendust
Tambet Tuisk - 131
Andres Mähar - 128
Janek Joost - 123
Margus Jaanovits - 118
Aivar Tommingas - 98
Sel hooajal esietendunud lavastused, milles Kütsar mängib:
«Pühak» (Kauksi Ülle, Sven Kivisildnik; lavastaja Ain Mäeots)
«Kirsiaed» (Anton Tshehhov; lavastaja Mati Unt)
«Gypsy» (Jule Styne; lavastaja Mare Tommingas)
«Inetu» (George Stiles; lavastaja Ain Mäeots)
«Mitte praegu, kallis!» (Ray Cooney & John Chapman; lavastaja Ain Mäeots)
«Potteri lõpp» (Vaino Vahing; lavastaja Mati Unt)
Allikas: Vanemuise teater