Eile 104. sünnipäeva pidanud Liisi Vilt mäletab hästi neid laule, mida laulis viiskümmend aastat tagasi õdede lastele ja kolmekümne aasta eest nende lastelastele.
104-aastane Liisi Vilt mäletab parunite aega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need viisid, mida Ahja kandis Kärsa külas võisid lapsed veeretada möödunud sajandi alguses, vanakesele hästi ei meenu.
Hällilaps mäletab aegu, kui ta oli nelja-viieaastane, kuid jääb kimpu täpsemat vastust nõudvate küsimustega - kui palju sai rahapalka tema isa Jaan, kes oli valla käskjalg, kui suur oli kodutalu, kas 1905. aastal kimbutati mõisaparunit või möödus see aeg vaikselt?
Ta mäletab, et isa sai valla poolt moona ja et kord oli neil talus kolm hobust, nii et vennad võisid ratsa sõites kirja või käsu kohale viia. Mõisahoonete süütamisest pole aga kuulnudki. Ka ei meenu talle midagi püssipaugutajatest.
«Kui ma mõtlen oma elu peale, päris algusest kuni tänase päevani, siis on mul kõik nagu silme ees näha, aga siin kohe rääkida ei saa,» vabandas küsimustest segadusse aetud sünnipäevalaps.
Samas meenutab ta aga mitmeid episoode lapsepõlvest, kui pakkus põnevust uurida Ahja mõisaparuni ja tema teenijaskonna elu, ja neiueast, mil ta oli rikastes taludes päeviliseks, ning pajatab heldimusega truust koerast, kes oli valmis teda marjametsas kas või terve päeva ootama.
Peres üheksa last
Liisi Vildi isa Jaani ja ema Mari kümnest lapsest üks suri pisikesena, suureks kasvas viis poissi ja neli tüdrukut. Liisi sündis kolmanda lapsena.
Ta mäletab, et hakkas juba väikesena vendi kantseldama ja lapsehoidmine kujunes aastakümneteks tema tähtsaks tööks. Nii tähtsaks, et ei jäänud aega külapidudelgi käia - elutee kujunes nii, et oma pere jäi loomata.
Sünnipäevalaps ütles, et see-eest on tema hoole all üles kasvanud ka õdede-vendade lapsi, ning loetles oma hoolealuste nimesid, kuid tal oli raske meelde tuletada, kes neist oli kelle järeltulija.
Tema viisteist aastat noorem õde Elfriede Hõrak ütles, et Liisi on kogu elu olnud nobe kuduja, teinud sokke-kampsuneid tervele suguvõsale, aga kudunud isegi vaipu, tekke ning laua- ja voodikatteid. Veel hiljaaegu sai ta varrastega hakkama.
Rasked ajad ei jätnud sedagi peret puutumata. Vennad Johannes ja Osvald veetsid aastaid Venemaal, pääsedes õnneks elusana Eestisse tagasi. Üks vendadest, Ilmar, jäi sõjas kadunuks.
Kolhooside algus puistas suguvõsa hoopis laiali. Elfriedel õnnestus Tartus korter muretseda ja aasta pärast kutsus ta viiekümnele läheneva Liisi linna lapsehoidjaks. Seda ametit jätkus kauaks, ametlikus korras riigitööd teha ei õnnestunudki.
Puuduva tööstaaþi tõttu ei saanud Liisi Vilt eelmise riigikorra ajal pensioni, hiljem tekkis aga õigus vaid saada elatusraha, millele nüüd on lisandunud lisaraha seoses puudega.
Elfriede Hõraku pojanaine Aime Hõrak rääkis, et Liisi 100. sünnipäev oli väga õnnetu - vanake oli jäänud voodihaigeks, tema eest hoolitsenud õde Elfriede vaevles vaagnaluumurru käes.
Hoolitsust ja tähelepanu
Aime Hõrak meenutas, et tal tuli kaks korda käia sotsiaalosakonnas ja isegi linnapea Väino Kulli jutul, et saada linnalt väike rahatoetus.
Hiljem on asjad sujunud paremini - õeksed paranesid ja viimastel aastatel on eksmeedikute ühingu Halastus esi-naine Liidia Laaneoja hoolt kandnud, et ülikõrgesse ikka jõudnud tartlaste sünnipäe-vad saaksid kombekalt tähistatud.
Laaneoja oli ka eile kohal. Hiljem käisid Liisi Vilti õnnit-lemas abilinnapea Vladimir Shokmann ja sotsiaalabiosakonna peaspetsialist Indrek Sooniste.