Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Genialist, kes kulgeb mööda seinaääri

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Ivar Põllu koos Lydia Koidulaga. Teatri- ja kirjandusinimesed mõlemad. Pärnu ja Tartu vahet kulgevad ka mõlemad Läikiv prill ninal ja kiiskavsinine kinganina välkumas. Nii kulgeb kultusansambli Genialistid liider ja Endla teatri dramaturg Ivar Põllu Tartu, Tallinna ja Pärnu vahet.

Mida pärnakast teatrimees Põllu Tartus teeb?

Elan Tartus. Õpin Tartus. Ülikoolis magistrantuuris teatriteadust.

Kus kolme linna liinil kulgejana kõige tihemini viibite?

Vist Pärnus. Oleneb aastaajast. Talvel Pärnus, suvel Tartus. Tallinnas käin teatritöö pärast ja muid kultuuriasju ajamas.

Miks valisite ülikoolis erialaks teatriteaduse? Ärgitas teid tagant mõni teatriga seotud lapsepõlveunistus?

Mingit kutset lavale minul küll ei olnud. See oli juhus. See sobis. Ma ei osanud midagi muud valida.

Midagi muud teha ka ei mõistnud. Teatriteadus tundus meeldivalt ebamäärane. Nii kuis teatergi - asi, mida peab õppima, et aru saada. Asi, mida võiks osata.

Aga teatrilavale pole kunagi kippunud?

1996. aastal tegime sõpruskonnaga «eksperimentaallavastuse» Vanemuise E-laval. Mängisime vist 6 korda. Mitte keegi ei saanud majas aru, kes need lupardid sisse lasi. Kena, et Jüri Lumiste meid pimesi usaldas.

Mis lavastus see oli?

«Tuba ehk suur võitlus». Lavastus oli tõesti «eksperimentaalne»: näitleja ilmus lavale alles poole etenduse pealt. Kasutasime videot, filmiprojektsiooni ja lindistatud hääli.

Masinad lülitusid sisse-välja. Kõik oli kohutavalt hämar ja geniaalne. Selle lavastas Aarne Seppel. Kahju, et Andrus Laansalu seda «eksperimentaallavastust» ei näinud.

Miks teist just dramaturg sai?

Ma ei olegi vist dramaturg. Peeter Sauter rääkis alles hiljuti, et on loobunud olemast dramaturg ning on tema ise.

Minuga on umbes sama lugu. Eks see teatri dramaturgi amet ole sama ebamäärane kui teatergi.

Kuidas te just Pärnu teatrisse sattusite?

Juhus. Ma tegelikult ei plaaninud üldse teatrisse tööle minna. See tundus kuidagi ebareaalsena.

Teatris töötavad insaiderid. Kui sellesse seltskonda ei kuulu, siis naljalt sinna tööle ei satu. Mul oli juhust ja õnne.

Millega dramaturg Põllu oma pikki päevi Pärnu teatris veedab?

Kirjandusala administratiivtöö, näidendite lugemine, kavalehtede koostamine, trükiste kujundamine, kodulehekülje hooldamine, aknast välja vahtimine jne.

Mul on kaks ümmargust akent, kust avaneb hea vaade. Sealt paistab õllereklaam, bussipeatuses seisvad inimesed ja vene kirik. Kajakas lendab mööda. Pilved.

Kas muusikalilembesesse eesti teatrisse kirjutatud muusikalilibreto «Hea lugu» sündis ümmarguste akendega toas?

Ei. Muusikali teise, lõpliku variandi kirjutasin Tartus.

Kuidas Genialistidel läheb?

Hästi.

Viimane ajakiri Kroonika andis teada, et Genialistid lähevad laiali.

Oodake ametlikku pressiteadet. Genialistid on juhust väärtustav kamp.

Kas käed taskus muretu näoga laulmine on Põllu firmastiil?

Stiili kujundamine on üks asju, millega ma pole kunagi tegelnud. Tegelikult ma tean, et see on väga ebaviisakas.

Kes on Genialistide laulu «Naine» naine?

Küsige autori, Feliks Küti käest. Mina ei tea, mida tema sellega mõtles.

Aga kes on Helena Wanje?

Mu oma naine. Enamik mu laule ei ole personaalsed. Aimatavad lähted on kõigil lauludel, aga enamalt jaolt on need personaalsusest irrutatud.

Kas Genialistidel on andunud austajate ring?

Ametlikku fännklubi pole, aga mingid kambad liiguvad. Vähemalt Tallinna kontsertidel on nad kohal. Mitu tükki.

Ühes meie austajate kambas paistavad olevat edukad bürooinimesed, teine seltskond on Von Krahli teatris: ütleme, et kultuurirahvas. Vahel need kohtuvad.

Kunagi olite kuju, kelle puhul jäi mulje, et kõnnite ainult mööda seinaääri. Ja väga vaikselt.

Kõnningi mööda seinaääri. Üritan vähe ruumi võtta. Ka suheldes.

Mis teie sees toimub, kirjutav-joonistav lavastaar?

Minu sees elab teine inimene, kes on suurem kui mina ise.

Mida Ivar Põllu üle kõige armastab?

Keskpäevapäikest Tartu-kodu magamistoa akna taga. Päike paistab sinna harva. Aga kui paistab, siis väga mõnusalt. Peegeldub sinna suurtelt puudelt mäe peal.

Millise pöörase ettevõtmisega te lähitulevikus inimesi jalalt kukutate?

Kaon silmapiirilt ja keegi ei tunne mind enam kunagi ära.

Mees, kes armastab siniseid kingi

Üle aasta kannab Põllu siniseid jalavarje. «Põhjus, miks ma neid kannan, johtub mu sügavatest tõekspidamistest ega kuulu kommenteerimisele,» ütleb Põllu.

Sinised kingad tulid tema juurde samal kombel kui enamik muidki asju tema elus. Juhuslikult.

«Üks mu tuttav lasi need endale teha ja ei julgenud kanda,» pajatab Põllu. «Tellis, sest tahtis silma paista. Siis aga selgus, et need on ikka kuidagi liiga sinised.»

Põllu meelest oli tuttav lihtsalt rumal, et kohe ja kergelt liimile läks ning kingad Põllule paarisaja krooni eest maha parseldas.

Sinikingad andsid Põllule lisavõimaluse oma lemmikharrastuseks - inimvaatluseks. Tänavail kippusid vastutulijad tema jalavarje jälgima ning andsid Põllule võimaluse piidlejaid rahulikult vahtida. Tõeline vedamine.

Arvamus

Reet Weidebaum
teatri-ajakirjanik

Ivari libretoga muusikal «Hea lugu» oli ääretult sümpaatne: ühelt poolt kohalik, teiselt poolt jättis kõik otsad lahti. Pärnakad reageerisid saalis igal juhul väga hästi - kohalik hõng sobis neile.

Esimene vaatus oli hea, teine vajus veidi ära. Tundus, et kirjutaja on pisut noor ja algaja ega suuda asja lõpule viia.

Võimalik, et see mulje johtub hoopis lavastajatööst ega ole sugugi libretisti viga.

Kui kuulsin, et Ivar on muusikalilibreto kirjutanud, ei olnud ma sugugi imestunud.

Ta on ennegi lavatekste kirjutanud ning tundub olevat ääretult mitmekülgne inimene.

Ilmselt liigub Endla ses suunas, et teatri dramaturg kirjutab teatritekste, kui teatril neid vaja. Minu meelest on tore, et Endla teatril on selline kirjutaja oma majas olemas.

Kohalike noorte seas on Ivar ilmselt väga populaarne: kui ta muusikalis koos bändiga lavale tuli, tõusis saalis tohutu ovatsioonitorm. Pärnu noorem rahvas elas neile väga kaasa.

Külli Holsting
Eesti Näitemänguagentuuri tegevdirektor

Võiksin kohe tuua võrdluse: ühelt poolt on Ivar Põllu kui inglaslik härrasmees - äärmiselt talitsetud ja viisakas, teisalt aga uudishimulik ja tohutult laia silmaringiga persoon.

Mis puudutab Ivarit kui dramaturgi ja tema kirjutatud teatritekste, siis Endla muusikalis «Hea lugu» on minu arvates küll mõningaid puudusi, aga on näha autori arengut teel suurele headusele.

Olen näinud Ivarit ka kui lauljat - teinekord oleme sõpruskonnaga tema bändi kontserdeil käinud.

Tundub, et Ivar mõistab kõiki neid oma väga erinevaid rolle lahus hoida.

Ka noorte tüdrukute iidolina oskab ta kenasti käituda, ei staaritse.

Raivo Trass
Endla peanäitejuht

Momendil on Ivar Põllu Endla teatrile üks vajalikumaid ja olulisemaid noori mehi. Ta on andekas ja väga lahtise mõistusega.

Ivar tunneb mälu ja kasutab mälu. Ta on end proovinud mitme ala peal ja tulemused on alati silmapaistvad.

Ivari puhul on oluline see, et ta on väga tolerantne - kuulab ära ja püüab mõista.

Kui midagi halba ei juhtu, ses mõttes, et keegi teda ära ei söö, siis on ta kümne aasta pärast üks olulisimaid tegijaid teatridramaturgia alal.

Nii teatrivaatajana kui teatripraktikuna.

Tagasi üles