Tohutu töövõimega folklorist ja ühtaegu terava sulega publitsist Oskar Loorits (1900- 1961) uuris terve eluaja nii eesti kui liivi rahvausundit. Ülevaade viimasest on nüüd koondatud kahte mahukasse köitesse.
Oskar Looritsa elutööd kandev tugitala
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba laulva revolutsiooni ajal, kui tehti esimesi ettevaatlikke katseid kaua mahavaikitud Looritsa tagasitoomiseks meie kultuuripilti, avaldas Hasso Krull Vikerkaares (1988/9) lootust: «Kõige palavamalt võib iga folkloori- ja kirjandushuviline aga igatseda tema asendamatu «Liivi rahva usundi» uut trükki.»
Monument liivlastele
Nüüd on see igatsus kuhjaga täitunud. Kuhjaga selles mõttes, et lisaks teose I-III osale, mille esmatrükk ilmus Tartus aastail 1926-1928 (ja tänu millele autor sai juba 26-aastaselt doktorikraadi), avaldati säilinud käsikirjade põhjal nüüd omaette köitena ka IV ja V osa.
Kõik kokku moodustab üle 1400 lehekülje igale folkloorihuvilisele äärmiselt köitvat lugemist. Ja seda neilegi, kes seni pole liivlastest suurt midagi kuulnud.
Ehkki Loorits avaldas juba 1938. aastal Tartus raamatu «Liivi rahva mälestuseks», pole vist veel praegugi põhjust liivlasi lõplikult kadunuks kuulutada.
Folklorist Kristi Salve igatahes kinnitab: «Liivi keelt emakeelena oskajate arv on kahanenud sõrmedel ülesloetavaks, aga end liivlasteks pidajaid jätkub kindlasti järgmisse aastatuhandesse paras kogu.
Kes teab, võibolla pole viimane liivlane veel sündinudki.» (Akadeemia 2000/1)
«Liivi rahva usund» pakub rikkalikult toitu mõtisklustele ühe rahva õitsengust ja loojangust, elujõust ja -jõuetusest.
Kuid veelgi enam tahaks esile tõsta selle küllusliku materjalikogumi puhtkirjanduslikke väärtusi. Kui huvitavad polekski Looritsa enese tõlgendused ja kommentaarid, on kõige mõjuvam siiski rahvaluuleline aines ise.
Huvi tekitamiseks võiks ära tuua kimbukese teosest nopitud pealkirju: «Suure habemega pisimees kolistab lossis», «Pisikesed metsavaimud lüpsavad lehma», «Mees õpetab kuradile issameiet», «Noormehe reis Jumala juurde», «Surnud mees annab naisele kõrvakiilu», «Täkk märaga metsas», «Mererahvas paariti hõljumas ja kilkamas».
Inspireerivad pajatused
«Vaevalt leidub teist rahvast, kel oleks hinge kohta suhteliselt sama palju punkte vanavara paberil,» ütleb Loorits teose eessõnas.
«Nõndaviisi siis Läti Hendriku kroonika kõrval vanavara oleks teiseks suureks monumendiks, mille liivi rahvas ise enne lõplikku hääbumist on püstitand oma mälestuse jäädvustamiseks.»
Küllap on igaühel, kel vähegi mahti «Liivi rahva usundisse» süüvida, raske vabaneda teose lummusest, ja küllap mõjub liivi folkloor inspireerivalt veel kaugemaski tulevikus.
Tänase päeva uusi võimalusi kajastab see, et köidete registrid otsustati suure mahu tõttu avaldada internetis aadressil http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/lru
Aivar Kull
tartu@postimees.ee