Vanaisa jättis Emajõe sillad meie teha

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabadussilla-eelne puusild. Peaaegu sada aastat kestnud sild süttis auriku korstnast välja lennanud sädemeist.
Vabadussilla-eelne puusild. Peaaegu sada aastat kestnud sild süttis auriku korstnast välja lennanud sädemeist. Foto: Ants Linnardi erakogu

Kui vana on meie püha Emajõgi…

«…Ma näen, et teile on tarvis kuningat, kes teid valitseks ja ohjes hoiaks. Tema vastuvõtmiseks peate teie talle jõe kaevama, et ta selle kallastel võiks kõndida; jõgi aga kaevake hästi sügav ja lai, et kõik väikesed temas ruumi leiaksid, ja Emajõgi peab tema nimi olema…»

Kui jõesäng oli valmis saanud, siis valas Vanaisa oma kuldkausist vee sinna sisse, elustas seda oma hingeõhuga ja määras jõe jooksu suuna.

Millal see võis juhtuda? Siis, kui Faehlmann pani paberile müütilised muistendid. Teiste seas ka «Emajõe sünni».

Kahju, et meil pole muistendit sellest, kuidas ehitati üle Emajõe esimene sild. Vanas tuntud lastelaulus «Uhti, uhti uhkesti» ehk «Viisk, põis ja õlekõrs» (autor Ado Grenzstein, luuletajanimega A. Piirikivi) on selline variant: «Kõrs siis heitis pikali, sillakene valmis nii.»

Kuidas ja millal käis esimese tõelise silla ehitamine üle Emajõe… Targad ajalookirjutajad väidavad, et juba Tartu muinaslinnuse algajal, I aastatuhandel läks Tartust läbi Otepää tee, mis on Eesti ala üks vanimaid maismaateid. Tee laskunud Riia mäest alla, möödunud Tartu linnuse põhjajalamist Toomemäel, siirdunud siis edasi piki praegust Laia tänavat ja ületanud selle otsa kohal Emajõe. Juba ammustel aegadel kasutatud Emajõe ületamiseks parvi ja algelisi puusildu.

Peasild ja Väike sild

Ajaloouurijad väidavad, et Tartu linna teket ja arengut pole võimalik kirjalike allikate põhjal üksikasjalikult jälgida. Need on hävinud sõdade möllus ja neid on vallutajad kaasa viinud.

Emajõe varasematest sildadest teatakse õnnelikult säilinud 16. sajandi Tartu raeprotokolli järgi, et üle Emajõe viis kaks silda: peasild ehk Saksa sild Lossi tänavast üle turuplatsi (raeplatsi) kulgeva tee jätkuks ja teine, Väike sild Laia tänava otsas Vene värava taga.

1642. aasta jaanuaris on Rootsi valitsejate aegne raad otsustanud – Emajõele on vaja ehitada sild ja veski.

Kivisild

Tsaariajal, pärast Põhjasõda läks Tartu linnal kosumine vaevaliselt, jõudu ja võimalusi ehitada kogunes alles 18. sajandi teiseks pooleks.

1775. aasta 25. juunil sai aga Tartu Jaani kiriku juurest alguse tulekahi, mis levis hävitavalt linnasüdamesse ja üle kolme puusilla Ülejõelegi.

25. novembril 1775 kinnitas Katariina II Tartu linnale uue ehitusplaani. 1781–1784 ehitati keisrinna lohutuskingina suurtulekahjus kannatada saanud Tartule uus sild. 1784. aastal avatud sild oli esimene kivist sild tollasel Liivimaal.

Sellist toredat silda polnud isegi tolleaegse Liivimaa kubermangu pealinnas Riias. Silla triumfikaarelaadsete seinte keskmine suurem ava oli sõidukitele, madalamad kaarealused jalakäijatele. Massiivne Kivisild oli oma eluajal (1784–1941) üks Tartu tähelepanuväärseimaid sümboleid.

Praeguse turuhoone esiselt platsilt viis aastatel 1782–1818 vastaskaldale ajutine puusild. Hiljem asendati see ujuksillaga. Mujal Emajõel käidi üle vee parvedega.

Tartu ülikooli taasavamine 1802 muutis kogu linna olemust ja välisilmet. Ülikooli taasavamisega kaasnenud elanikkonna kasv ja tihenev liiklus tingisid uue silla vajaduse. Kunstiajaloolase Niina Raidi andmetel valmis puusild Krause projekti järgi botaanikaaia juures 1812. aastal. Nõrga konstruktsiooni tõttu asendati see aga aastail 1824–1826 uuega.

Wabariigi-aegsed sillad

Eesti Wabariigi aegsete Emajõe sildade kohta meenutusi kogudes sai kuulda risti vastukäivaid ütlemisi. Igaühel, sõltuvalt sünniaastast, on oma mälestused.

Seepärast kasutame Eesti Wabariigi aegsete sildade kohta teavet ühest kindlast allikast, Tartu linnavalitsuse tegevuse ülevaateid talletavast kogumikust. Tänaseks ajalooliseks muutunud teavet illustreerivad aga põlise tartlase, pühendunud bibliofiili ja kollektsionääri Ants Linnardi kogust pärit pildid.

Räägime Vabadussillast. 1923. aasta suvel põles ära peaaegu sada aastat liikluse teenistuses olnud Emajõe puusild Laia tänava otsal.

Linnavalitsuse tegevuse ülevaatest loeme: «Linnavolikogu otsustas ehitada selle asemele uue silla põlisest materjalist. Kuulutati välja rahvusvaheline kavanditevõistlus ühes tööpakkumisega. Žürii tunnustas parimaks ja hinnalt vastuvõetavaks kavandi, mis osutus saksa firma omaks. Linnavalitsus ühineski žürii otsusega ja astus firma esindajatega läbirääkimisse. Linnavalitsuse otsuse vastu protesteerisid ägedasti kodumaa võistlejad ning valitsuse ringkonnist ähvardati võtta tagasi lubatud toetus, kui töö antakse välismaalasele.»

Linnavalitsus tegi pakkumise Tallinna firmale Estoruss. 1926. aasta 4. jaanuaril avati sild liiklemiseks. Vabadussild oli esimene Eesti kohalikul jõul püstitatud raudbetoonehitis Eestis. Soliidne rajatis hävis Teises maailmasõjas.

Samas ülevaates nenditakse ka: «Vana, muinsusvarade hulka kuuluv Kivisild on aja jooksul jäänud kitsaks, avar Vabadussild asetseb aga linna ärikeskkonnast eemal. Tungivaim vajadus silla järgi on loomulikult liikluspäämagistraalide – Riia ja Narva uulide vahel. Ühendus Uusturu ja Holmi uulide vahel on loodud pontoonsilla abil, mis on määratud ainult jalakäijaile.»

Linna liikluse tihenemise tõttu ja raskemate veokite jaoks oli aga hädasti uut silda vaja. «Selgus, et kaitseministeeriumil on olemas Jägala laagris suure kandejõuga ujukad, mida ministeerium vastavate läbirääkimiste tagajärjel nõus oli vahetama linna päralt olevate pontoonide vastu,» on linnavalitsus talletanud asjaajamise.

1932–1933 ehitatigi Lodja tänava (praegune Riia tänava lõik Kalevi tänava algusest) otsast lähtuv pontoonsild, mis suutis kanda kõiki sõidukeid. Sild hävis Teises maailmasõjas.

Tartu linnavalitsus oli määranud aastaiks 1932 ja 1933 inimeste üle Emajõe toimetamiseks ka kindlad paatidega üleveo kohad. Need asusid Marja ja Lubja uulitsa kohal, kaks üleveokohta oli Uueturu ja Holmi uulitsa kohal, siis ka Soola ja Pärna uulitsa kohal ning Lina uulitsa otsal.

Teise maailmasõja hävingute järel tuli tartlastel toibuda ning asuda oma kodu- ja tööpaiku ning sildu taastama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles