Riina Gailit: see neer võib teenida mind palju aastaid

Siiratud neeruga Riina Gailit jalutab koera, kellest on saanud talle pärast operatsiooni elus oluline partner. Foto: Sille Annuk

Riina Gailit käib hommikuti Tähtveres koera Elisabethiga jalutamas. Naine ütleb, et ta on looma täiesti ära hellitanud ning et tegelikult otsustab koer, kui kaugele nad jalutavad ning millal nina kodu poole pööravad.

Vene spanjeli tõugu Elisabeth tuli Riina Gailiti ellu siis, kui naine elas esimesi kuid oma uue ehk siiratud neeruga. See oli aastal 1996.

Seni tütrega kahekesi koos elanud naise elus hakkas pärast operatsiooni kõik tasapisi laabuma. Kolm aastat ja kolm kuud kestnud iganädalased dialüüsikuurid jäid ometi minevikku, tervist tuli juurde ning tütar julges seetõttu Tartust ära Tallinna õppima minna.

Just siis Elisabeth Riina Gailitile seltsiks toodigi!

Elisabeth sikutab rihma hoidvat perenaist ühe puu juurest teise juurde, et kõik Tähtvere koerte sõnumid üle lugeda, ja Riina Gailit astub hõlmade lehvides talle järele, ise rõõmus ja õnnelik.

Telefonivestlused koeraga

«Ükskord, kui ma järjekordse tervisekontrolli pärast haiglasse pidin jääma, kartis Elisabeth, et olen ta maha jätnud ning sattus kurvameelsusesse,» räägib Riina Gailit. «Tütar tõi mu vahepeal haiglast koju, et saaksin end Elisabethile näidata ja ta maha rahustada.»

Kui Riina Gailitil nüüd veel on vaja ära olla, siis räägib ta oma lemmikuga telefoni teel. Tütar paneb telefonitoru koerale kõrva äärde ja nii saab loom vajaliku info perenaiselt otse kätte.

«Algul oli mul see siirdamise päev väga meeles, nüüd vähem,» tunnistab Riina Gailit. «Dr Lõhmus opereeris mind. Mul on väga hästi läinud. Kõik analüüsid on ideaalilähedased! See neer võib mind teenida veel palju aastaid!»

Tegelikult on Riina Gailit valmis sellekski, et ühel päeval vajab talle 12 aastat tagasi siiratud neer ümbervahetamist. «Aga ma ei karda, ma usun, et nad leiavad mulle siis uue neeru,» naerab ta muretult.

Riina Gailitil tegemist jätkub. Ta on Tartu Neeruhaigete Seltsi esimees ja seotud sel viisil enam kui 50 inimesega. Toimetab kodus, teeb süüa ja kütab ahjud, hiljuti naasis soojamaareisilt Madeiralt. Õnneks elab ka tütar nüüd taas Tartus ja on toeks.

Elu võõra elundiga ei ole muidugi lillepidu. Inimene saab siis immuunreaktsiooni allasuruvat ravi, sest organism peab uut neeru paratamatult võõraks.

Tavaliselt kolmest medikamendist koosnev ravi takistab organismil neeru ära tõukamast. Samal ajal nõrgestab niisugune ravi aga inimese immuunsüsteemi ja muudab patsiendi vastuvõtlikuks infektsioonide suhtes.

Gailit tunnistab, et temale on aastatepikkune ravimite kasutamine toonud kõrvalnähte. «Mul on näiteks mõlemal silmal kae opereeritud,» ütleb ta.

Siiratud neeruga inimene peab arvestama aga sellegagi, et tal tuleb regulaarselt kontrollis käia ja kõiki arsti ettkirjutusi täita. Ta peab sööma madala rasva- ja suhkrusisaldusega toitu, vähendama soola tarbimist...

Öö ja päev

Riina Gailit ütleb, et tänapäeval neeruasendusravi saavad patsiendid on 15 aasta tagustega võrreldes kui öö ja päev.

«Kui mina dialüüsil käima hakkasin, siis oli see väga masendav osakond. Inimesed olid hirmul, istusidki peamiselt kodus nelja seina vahel, olid aktiivsest elust täiesti väljas,» meenutab ta.

Tänapäeval saab kvaliteetset elu elada ka dialüüsi vaheaegadel. Inimesed käivad kas tööl või koolis, neil on pered.

«Isegi seltsi osatähtsus on nüüd väiksem, kui see oli seltsi algusaastail,» arvab Riina Gailit. «Jah, meil on oma suvelaagrid ja jõulueelsed kogunemised, aga mitte igaühel ei ole seda saatusekaaslaste ühtsustunnet seljataha tingimata vaja. Inimesed saavad ravi või käivad ära operatsioonil ja elavad oma tavalist elu edasi.»