/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2341361t1hf38e.jpg)
Ühe otsa peale ehitati suur sigala, teine pool kanti triiki prügi täis nii läks aastaid tagasi Luunjas kalmistuga, kuhu on maetud Venemaa ajaloos tähtis krahv Münnich ning eestlastele olulised mõisnikud Nolckenid.
MTÜ Münnich korrastab Luunja mõisnike kalmistut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõni mees tahtis ikka nii väga kannuseid teenida, et ei löönud millegi ees risti ette,» muigas kibedalt Luunja ratsakooli omanik Sven ois, kelle maa hulka kuulub ka väike maatasa tehtud kalmistu, kuhu on maetud Luunja mõisnikud krahv Burchard Christoph von Münnich ning Nolckenid.
See väike kalmistu muutus Luunja häbiplekiks 1970. aastatel, kui kohalik sovhoos ehitas surnuaia ühte otsa hiigelsuure sigala. Teine pool kalmistust lükati samuti maha ja see muutus isetegevuslikuks prügimäeks.
«Nii on Eestis paljudes kohtades juhtunud,» märkis Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituudi Eesti ajaloo õppetooli professor Tiit Rosenberg. «Mõisnike kalmistud on meil üsna unustatud paigad, kust hauaröövlid on käinud ehteid otsimas.»
Kohalikelt on ois kuulnud, et enne sigala ehitamist oli parunite kalmistu küll unustatud ja käest lastud, kuid krahv Münnichi kabel ja hauakivid olid seal alles.
Räägitakse, et hauakive kasutati pärast kalmistu kokkulükkamist teede ehitamisel ja osa neist olevat koha leidnud ka majade vundamentides. «Mitte keegi ei taha sellest asjast enam rääkida, kõigil on piinlik,» märkis ois.
Kui suur kalmistu oli ja palju inimesi sinna maetud on, pole ta jõudnud veel täpselt välja selgitada. Kinnitamata andmetel oli seal 17 hauakohta.
Lagastatud kalmistu korrastamiseks rajas ois sel aastal MTÜ Münnich.
Pikemalt loe homsest Tartu Postimehest.